Tuli ja jää. Anne StuartЧитать онлайн книгу.
kui Jilly esialgne hirm kadunud oli, hakkas tal kõigest kõrini saama. Hädaoht oli möödas, muinasjutud läbi, ja ta ei kavatsenud lasta mingil poolenisti võõral ennast mõnitada. „Ma olen alati oma õe kodus oodatud,” vastas Jilly jäiselt. „Ta ise tahtis, et ma tuleksin.”
„Ma ei usu seda. Ta tahtis, et sa end Jaapanist nii eemal hoiad kui vähegi võimalik.”
„Miks?”
Reno pilgutas silmi, tema nägu ei reetnud midagi. „Küsi ise, kui teda näed. Vahepeal peame su siit eemale toimetama, enne kui venelased järgmised mehed kohale saadavad.”
„Venelased? Millest sa räägid? Mis venelased?” nõudis Jilly.
„Palgamõrtsukad,” vastas Reno lühidalt. „See ei puutu sinusse – sa lihtsalt sattusid tulejoonele. Panen su takso peale, mis su lennujaama viib, ja sa ei pea millegi pärast muretsema…”
„Ei, põrgu päralt, ei! Ma ei lähe mingile lennukile.”
„Siis seon su kinni ja panen sind ise peale.”
Kas Jilly oli tõesti kunagi arvanud, et see mees on ligitõmbav? Ilus? Reno oli talumatu türann ja hea, et Jilly seda praegu taipas, enne kui lasi teismelise fantaasiatel kontrolli alt väljuda. Või õigemini rohkem kontrolli alt väljuda, sest need oli talle juba piisavalt peavalu valmistanud.
„Mina ei arva nii,” ütles Jilly petliku rahuga.
Reno kallutas pea küljele ja vaatas tüdrukut sõnatult pika pilguga. „Parem pane end riidesse,” lausus ta. „Kui sa just aluspesus Tokio tänavatele minna ei taha.”
Jilly oli unustanud oma napivõitu riietuse ja tundis, kuidas ta hele nahk õhetama hakkas. See oli naeruväärne – Reno oli ilmselgeks teinud, et Jilly teda ei huvitanud.
Nii palju siis unistustest.
Jilly krahmas laialipillatud riided sülle. „Kohe olen valmis,” sõnas ta ja liikus ukse poole.
Kohe sirutas Reno käe ja lajatas ukse kinni. „Võid siinsamas riietuda. Ma ei tohi sind hetkekski silmist lasta.”
„Kui sa tahad, et ma riidesse panen, pead laskma.”
Reno nõjatus ukse najale ja pani käed risti rinnale.
Jilly uratas vaikselt. Reno ei liigutanud. Pettunud ohkega pööras tüdruk selja ja sirutas käe rinnahoidja järele.
Selle ümberpanemine oli keeruline, kuna särgikut Jilly seljast ei võtnud, kuid ta sai hakkama ja pöördus võidukal ilmel ümber. Reno isegi ei vaadanud tema poole – Jilly oleks võinud särgi seljast tõmmata ja rindu välgutada, aga mees poleks märganud, kuna jõllitas oma moblat ja luges tekstisõnumit.
Jilly sikutas teksased bokserite peale, tõmbas pikkade käistega T-särgi üle pea ja toppis ülejäänud asjad raskesse seljakotti. Reno ei liigutanud ja vahtis ikka veel väikest ekraani.
Lõpuks heitis noormees pilgu Jillyle, nagu oleks tema juuresoleku vahepeal unustanud.
„Väike probleem,” sõnas Reno.
Reno- ja Taka-sugused inimesed ei kasutanud seda sõna lihtsalt niisama ja Jilly kangestus. „Mu õde? Kas temaga on midagi juhtunud?”
Reno kirjutas tüdruku küsimust ignoreerides vastust, tema pikad ja saledad sõrmed liikusid kiiresti üle klahvistiku. Ta vaatas Jilly poole. Reno silmad olid sügavpruunid – millegipärast oli tüdruk arvanud, et need on rohelised. „Oled sa valmis? Kus su kingad on?”
„Esikus loomulikult.” Võib-olla Reno oli imestunud, et Jilly õiget etiketti tundis, igatahes ei näidanud ta seda välja. „Kas sa mu küsimusele ka vastad? Mis probleem?”
„Loe ise,” vastas Reno ja viskas telefoni Jillyle. Tal vedas – Jillyl õnnetus see kinni püüda. See poleks kummalegi kasulik olnud, kui mobla oleks põrandale puruks kukkunud. Jilly vaatas sõnumit.
„Väga naljakas,” sõnas tüdruk ja tal oli kange tahtmine telefon mehele tagasi visata, aga ta pani selle ettevaatlikult Reno väljasirutatud käele. „Ma ei oska kanji’t4 lugeda.” „Ma tean.” Mees pistis telefoni taskusse ja viivuks pinguldus pükste nahk tema kubeme vastas.
Miks, kurat, Jilly seda märkas? Ometi oli talle üsna ruttu selgeks saanud, et Reno oli vaenlane, ja kõige targem tegu oleks minna temast kaugele nii ruttu kui võimalik, muidu ta ilmselt leiabki end L.A.-sse viivalt lennukilt, aga Jillyl polnud plaani kusagile minna, enne kui ta pole Summerit näinud. Loomulikult oli Jaapanis kellegi eest põgenemine teoreetiliselt hea mõte, kuid praktikas raskesti teostatav. Võiks veel veenmismeetodit proovida, kuigi tema ees seisev mees ei paistnud eriti mõistev olevat. Reno näis ärritatud, tüdinud ja kärsitu.
Ja mõelda vaid – Jilly lebas kodus, Hollywood Hillsis asuvas perekonna häärberis tihti oma voodis ja fantaseeris noormehest. Neist mõlemast. Koos.
Summer oli Jillyt Reno eest hoiatanud. Ja Jilly oli veendunud, et Summer ja Taka olid andnud endast parima, et vältida tema ja perekonna musta lamba kokkusattumist.
Nendepoolne suur viga. Kümme minutit Renoga – ja Jilly oli juba noormehest üle saanud. Lühike teraapia, mis oleks sisaldanud Reno seltsis viibimist, oleks probleemi juba ammu lahendanud.
Jilly hingas sügavalt, et rahuneda. „Tead, me oleme ühel poolel. Ma tahan vaid oma õde üles leida. Las ma lihtsalt räägin temaga.”
„Ma ei tea, kus nad on. Võib-olla mu inglise keel ei ole arusaadav või sa ei kuula mind. Nad on peidus – mõned inimesed otsivad neid, et tappa, ja nad tahavad nende leidmiseks sind kasutada. Seega pead sa pöörduma tagasi oma turvalisse ellu Hollywoodis, las professionaalid hoolitsevad ülejäänu eest.”
„Professionaalid? Sina küll eriti Komitee liikme moodi ei ole. Taka ja Peter on hoopis teistsugused.”
Reno ei pööranud solvangule mingit tähelepanu. „Ära viivita! Peame siit kähku kaduma.”
„Ütle enne, mis sõnum see oli.”
Hetkeks tundus, et Reno viskab Jilly üle õla ja tarib ta majast välja. Tüdruk oleks tahtnud näha, kuidas see välja näeks. Nad olid peaaegu ühte kasvu – 178 cm, ja Jilly polnud selline piitsavars nagu Reno.
Võib-olla oli parem jõudu mitte kasutada. „Kolm vene spiooni tulid neli päeva tagasi Jaapanisse Taka-sani ja tema naist tapma. Takat ja Su-chani hoiatati ja nad läksid peitu. Paar tundi tagasi maandus veel viis venelast Narita lennujaamas, et esimese kolmega kokku saada.”
„Aga?”
„Aga esimesed kolm on surnud. Või suremas, see pole tähtis. Uued tulijad ilmselt ei tea, et nende palgarahad on otsas. Kui nad teada saavad, leiavad nad uue tööotsa ja jätavad meid rahule. Kui nad just sõprade eest kätte maksta ei taha. Igal juhul peame siit kähku kaduma, enne kui nad üles leitakse.”
„Kes?”
„Need kolm venelast,” vastas Reno kärsitult. „Lähme nüüd.”
Reno avas ukse, kustutas tuled, jättes nad uuesti pimedusse, ja võttis Jillyl kõvasti käest kinni. „Jää mu kõrvale ja vaata otse ette,” uratas mees.
„Miks sa tuled ära kustutasid? Ma arvasin, et ohtu enam pole.”
„Sul pole vaja mõningaid asju näha.”
Nüüd aitab, otsustas Jilly raevukalt. Reno oli vanamoeline ja seksistlik, oma nõo täielik vastand. „Seda ma võin ise otsustada,” sõnas ta ja vajutas lülitile, enne kui Reno takistada jõudis.
Jilly nägi esmalt vereloiku, siis mehe laipa.
Mehe pea oli kummalise nurga all, verd voolas suust, kõrvadest ja läbilõigatud kõrist. Tema taga oli teine laip vereloigus lebamas, silmad pärani ja käed-jalad harali.
Hetk hiljem valitses taas pimedus ja silme ees ujusid ähmased ringid, kui Reno Jilly üles tõstis ja endale üle õla viskas.
Varsti olid nad öises