Tüdruk, kes ei rääkinud. Michael HjorthЧитать онлайн книгу.
kõikidesse valedesse mässitud. Kui ta ütleb Vanjale, et on tõde juba ammu teadnud, aga pole midagi öelnud, valmistaks ta Vanjale täpselt samasuguse pettumuse nagu nemad.
Muutuks sama vihatuks.
Samasuguseks põlualuseks.
Sebastian teadis seda. Viimastel nädalatel oli ta mitu korda Annale helistanud ja peaaegu põlvili maas anunud, et Anna aitaks tal leida viisi, kuidas tõtt rääkida. Anna keeldus. Ta ei aitaks Sebastianil kunagi Vanjat Valdemarilt ära võtta. See oli üks vähestest asjadest, mida ta kindlalt teadis. Kõik muu oli üksainus sasipundar.
Aga täna hakkab ta kontrolli uuesti enda kätte võtma.
Täna astub ta esimese sammu, et kõik korda ajada.
Tal on plaan.
Viimaks avanes uks ja Vanja tuli välja. Tema käed olid sügavale jopetaskusse surutud ja pea õlgade vahele tõmmatud. Tema silmaalused olid mustad ning ta tundus nii kahvatu ja vaevatud, nagu oleks ta viimaste kuude jooksul paar aastat vanemaks jäänud. Tänavat ületades ja auto poole tulles lükkas ta oma elutud pesemata juuksed näo eest ära. Anna kogus oma mõtted kokku, hingas sügavalt sisse ja tuli autost välja.
„Tere, tore, et sa tulla said,” ütles ta ja püüdis häälele nii positiivset kõla anda, kui vähegi suutis.
„Mis sa tahtsid?” kostis vastuseks. „Mul on palju tegemist.”
Nende viimasest jutuajamisest oli kolm nädalat möödas ja Annale tõesti näis, et tütre hääletoon ei ole enam nii terav. Ilmselt soovmõtlemine.
„Ma tahan sulle ühte asja näidata,” alustas ta ettevaatlikult.
„Mida siis?”
„Ehk hakkaksime sõitma, küll ma autos räägin.”
Vanja silmitses teda kahtlustavalt. Anna teadis, et mida kauem nad vaikivad, seda tõenäolisemalt Vanja temaga kaasa tuleb. Seda oli ta kõikidest nende tülidest õppinud. Pole vaja rünnata, Vanjat nurka ajada ja püüda oma tahet läbi suruda. Kui Vanja kaasa tuleb, siis peab ta seda tegema ilma vaenutsemiseta ja omaenda tingimustel.
„Küll sa näed, et asi on seda väärt,” lausus Anna ettevaatlikult. „Ma tean.”
Lõpuks Vanja noogutas ja sammus ukse poole. Ta istus autosse. Vaikides.
Anna käivitas mootori ja asus teele. Umbes Frihamneni bensiinijaama juures katkestas ta vaikuse ja tegi esimese vea.
„Valdemar tervitab. Ta igatseb sind.”
„Ka mina igatsen oma isa. See tähendab, oma tõelist isa,” nähvas Vanja vastu.
„Tegelikult olen ma tema pärast natuke mures.”
„Süüdistage iseennast,” pistis Vanja vahele. „Mina pole see, kes on eluaeg valetanud.”
Anna tundis, kui lähedal on nad uuele tülliminekule. Kui lihtne see oli olnud. Jah, Vanja viha oli mõistetav, ent Anna soovis ikkagi, et suudaks Vanjale selgeks teha, kui väga too teeb haiget neile, kes teda tõeliselt armastavad. Neile, kes on teda terve elu toetanud ja tema selja taga seisnud. Et nad valetasid selleks, et teda kaitsta, mitte talle halba teha. Kuid Vanja ainult ootas põhjust, et plahvatada, seepärast püüdis Anna olukorda hoopis maha rahustada.
„Ma tean, ma tean. Anna andeks, ma tõesti ei taha tülitseda. Mitte täna…”
Vanja tundus ajutise relvarahuga kaasa tulevat. Nad sõitsid vaikides edasi. Mööda Valhallavägenit läände Norrtulli suunas.
„Kuhu me läheme?” küsis Vanja, kui nad Stallmästargårdenist möödusid.
„Ma näitan sulle midagi.”
„Mida siis?”
Anna ei vastanud kohe. Vanja keeras kõrvalistmel ennast tema poole.
„Sa ütlesid, et kavatsesid autos rääkida, nii et räägi nüüd.”
Anna tõmbas sügavalt hinge, ent keskendas tähelepanu teele ja liiklusele.
„Ma kavatsen sind su isa juurde viia.”
„Võite nüüd sisse minna.”
Erik Flodin keeras ennast suure valgeks värvitud kahekorruselise maja poole, mille verandal seisis Fabian Hellström – temaga koos Karlstadist tulnud kriminaaltehnik –, ja osutas käega hoone poole. „Meie hakkame ühele poole jõudma.”
Erik andis käeviipega märku, et kuulis, ning pööras pilgu taas enda ees laiuvale lagedale maastikule.
Siin oli ilus.
Värskelt rohetama löönud muruplats ulatus kivimüürini. Selle taga asus kevade edenemist ootav põllumaa, mis läks üle igihaljaste okaspuude tumedaks roheluseks, millele lehtpuude äsjane õrn hele kevadrüü konkurentsi pakkus. Lageda välja kohal hõljus hiireviu, lõhkudes vaikust oma kaeblike kräunuvate häälitsustega.
Enne majja sisenemist mõtles Erik, kas peaks Piale helistama või ei. Naine saaks juhtunust nagunii teada ja oleks meeleheitel. See avaldab mõju tervele vallale.
Pia vallale.
Aga kui ta praegu helistaks, hakkaks naine pärima.
Tahaks rohkem teada.
Tahaks kõike teada.
Erik teadis ise ka üksnes seda, mida oli enne teda kohal olnud kolleegidelt kuulnud.
Mis sellest siis kasu oleks?
Mitte midagi.
Ta otsustas, et Pia peab ootama. Ta heitis viimase pilgu natuke maad paremale liivakasti poole. Kollase plastist veoauto kastis oli nädalavahetusel sadanud vihma jälgi. Kühvel, liivane Transformer ja kaks dinosaurust.
Erik ohkas ning seadis sammud maja ja surnute poole.
Fredrika Fransson seisis patrullauto juures ja astus viimased sammud vaikides tema kõrval. Esimesena sündmuspaigale jõudnud Fredrika oligi see, kes kohale saabunud Erikule toimunust lühikese ülevaate andis. Erik tundis naist juba varasemast ajast. Enne seda, kui Erik vanemkomissariks ülendati ja Karlstadi tööle sai, olid nad koos töötanud. Hea politseinik. Hoolas ja pühendunud. Peaaegu kakskümmend sentimeetrit lühem kui meeter kaheksakümne viiene Erik ja Eriku 78 kilogrammist kindlasti oma kümme kilo raskem. Ta oli kuulnud, kuidas õelad kolleegid Fredrikat kirjeldasid: kergem üle hüpata, kui ring peale teha. Naine ise ei olnud oma liigset kehakaalu kunagi jutuks võtnud. Või midagi muud enda kohta käivat. Ta ei olnud kuigi suure jutuga.
Kui Erik verandale astus ja esimest ohvrit silmas, arvas ta püssirohulõhna tundvat. See ei olnud võimalik. Ta teadis. Pärast surnukehade kiiret ülevaatust oli kohtuarst öelnud talle surma saabumise ligikaudse aja. Umbes ööpäev tagasi. Isegi kui uks oleks olnud kinni – olgugi et siis ilmselt ei olnud, kui naabrite üheksa-aastane mängukaaslasi otsima tuli –, oli selleks liiga palju aega mööda läinud, et lõhna veel tunda oleks.
Enne majja sisenemist pani Erik kilesussid jalga ja tõmbas valged kilekindad kätte. Kingariiuli kõrval oli vaas lihavõtteks tuppa toodud kaseokstega, mida kaunistasid värvikirevad munad; ta lükkas mõne oksa eemale ja kummardus põrandal seljali lamava naise kohale. Ilmselt esimene ohver neljast.
Neli surnut.
Kaks last.
Perekond.
Nende isikuid ei olnud veel kindlaks tehtud, aga kuna majas elasid ja selle omanikeks olid Karin ja Emil Carlsten, kellel olid pojad Georg ja Fred, siis oleks väga üllatav, kui tema ees ei lamaks Karin Carlsten. Vahel, kui ta Stockholmist ja Göteborgist – jah, isegi Karlstadist – pärit kolleegidega rääkis, panid nood imeks, et ta ei tunnegi kõiki Torsby inimesi. Ta on ju sealt pärit. Kas see polegi siis lihtsalt üks tilluke metsakolgas? Tavaliselt ohkas Erik nende jutu peale tüdinult. Vallas elas peaaegu 12 000 inimest. Keskasulas üle 4000. Kes tunneb Stockholmis 4000 inimest? Mitte keegi.
Ei, ta ei olnud Carlstenidega kunagi kohtunud, aga kuulnud oli nendest vist küll? Nad olid hiljuti mingisse politseiasjasse segatud…
„Kas sa tunned Carlstene?”
Ta