Tüdruk, kes ei rääkinud. Michael HjorthЧитать онлайн книгу.
aga kui ta uuesti Ursula poole vaatas, nägi ta, et too naeratab.
Ent kahjuks oli naise pilk viimasel ajal enne õnnetust olnud enamasti kohmetu.
Nende suhe oli niimoodi arenenud. Vales suunas. Ta ei teadnud, kuidas see nii juhtus.
Ursula pidi Mickest lahku minema ja Torkel oli lootnud, et temast saab ajutise armukese asemel eluseltsiline. Kuid nii ei läinud. Üldsegi mitte. Nende kohtumised jäid hoopis üha harvemaks. Ursula oli teda vältinud. Tema tundis Ursulast puudust.
Tal oli raske leppida sellega, et Ursula ei taha teda kellegi muu kui armukesena. Ent praegu oli Torkel veel suurema proovikivi ees kui kõrvalejäetusest tulenev pettumus.
Ta ei suutnud enam Ursula nägu vaadata.
Nagu praegu, kui Ursula elutoas punaseträpsulise villase teki all diivanil lamas. Kuidas ta ka ei püüdnud, nägi ta üksnes valget sidet naise paremal silmal, mis oli talle armsa näo üle võtnud. Ta teadis, et peab Ursulale silma vaatama, aga ei suutnud kuidagimoodi ennast selleks sundida. Püstolikuul oli purustanud naise parema silmamuna ja nägemisnärvi, kuid arstide sõnul oli laskenurk õnneks niisugune, et kuul tuli liiga suuri vigastusi tekitamata läbi oimukoha välja. Aga Ursula oli paremast silmast igaveseks ilma.
Ta tõusis, et sidemest natuke aega eemal olla. Läks Ursula kööki.
„Tahad veel kohvi?”
„Võta sina,” vastas Ursula. „Mul on veel.”
Torkel vaatas kohvitassi oma käes ja tundis ennast tobedalt, ta oli oma kohvi vaevalt puudutanud. Kas oli aru saada, et ta põgeneb? Aga ta ei saanud praegu ringi keerata, vaid läks edasi köögi poole.
„Ma valan natuke juurde,” ütles ta rohkem iseendale. Ursula hääl saatis teda.
„Kuidas Vanja ennast tunneb?”
Torkel peatus pliidi kõrval kohvimasina juures.
Tegelikult ei olnud tal aimugi. Ta ei olnud viimasel ajal kellegi muule mõelnud peale Ursula. Ei olnud kontoris peaaegu käinudki ja lootis tõesti, et ükski ülesanne ei nõua nende meeskonda veel tükk aega. Ta tahtis, et saaks Ursulale keskenduda.
„Arvan, et hästi,” vastas ta viimaks.
„Oled sa kindel?” Ursula hääl oli kahtlev. „Ta astus üleeile läbi. Siis oli ta omadega küll üsna otsas.”
Torkel kuulas ja sokutas oma tassi mõne tilga uut kohvi.
„Ma pole teda kuigi palju näinud,” tunnistas ta. „Olen kuulnud, et tal on kodus mingi probleem. Aga kui aus olla, siis ma ei tea.”
Ma olen enamasti sinu peale mõelnud, tahtis ta öelda. Ta naasis elutuppa ja võttis istet.
„Jah, sa oled palju minu juures olnud,” ütles Ursula ning naeratas talle üle hulga aja esimest korda. „Selle eest olen ma sulle tõesti tänulik,” jätkas ta.
Ta ajas ennast pikkamisi sirgu ja võttis Torkeli käe. Ursula enda oma oli soojem kui harilikult. Kuid sama pehme. Torkel tundis, et on seda puudutust igatsenud.
Naljakas, et nii vähe on vaja. Ta püüdis keskenduda Ursula tervele silmale. Hallikassinine iiris. See nägi väsinud välja. Ent see oli ikkagi Ursula. Ta oli seal sees. Hetkeks õnnestus Torkelil too neetud side unustada.
„Sa käisid mind iga päev haiglas vaatamas ja sa oled kogu aeg siin. Ma tõesti hindan seda, aga see on ka…” Ursula kõhkles. „…natuke imelik tunne.”
„On see sinu arvates tüütu?”
„Kas ütlen ausalt?”
Ursula laskis Torkeli käe ettevaatlikult lahti ja pöördus ära. Torkelile ei olnud muud vastust vaja. Ent Ursula jätkas, ehkki oli juba kõik öelnud.
„Siin on kaks otsa. Sina tahad rohkem kui mina ja see muudab asja raskeks. Sina hoolid minust ja mina valmistan sulle ainult pettumust.”
„Sa ei valmista mulle pettumust.”
„Olen juba valmistanud. Eks ole?”
Torkel noogutas. Ursulal oli õigus. Polnud mingit mõtet teatrit teha. Tal oli nii palju küsimusi. Aga üks jättis kõik teised varju.
Mida Ursula Sebastiani juures tegi?
See ei olnud lihtsalt juhus. Selles oli Torkel veendunud.
Ta oli uurimise ajal hoolikalt lugenud kõiki Ellinor Bergkvisti ja Sebastian Bergmani ülekuulamise protokolle. Neid oli 149 tihedalt täis kirjutatud lehte. Ühel ülekuulamisel teise järel väitis Ellinor, et temal ja Sebastianil oli pikk intiimne armusuhe. Nad olevat esimesest pilgust alates armunud ja Sebastian olevat ta enda juurde elama kutsunud. Edasi kirjeldas Ellinor lehekülgede kaupa seda, kuidas tema ja Sebastian olid elanud nii, et seda võinuks kirjeldada nagu viiekümnendate aastate suhet. Tema oli süüa teinud, kodu kaunistanud, igal reedel lilli ostnud, Sebastian oli tööl käinud ja rahaasjade eest hoolitsenud, tulnud koju kaetud laua äärde ja meeldiva seksi juurde. Nii oli see kestnud kuude kaupa kuni selle päevani, kui Sebastian ta välja viskas ja lukud ära vahetas – mis viis selleni, et tema püstolitoru vastu Sebastiani korteri uksesilma surus. Tema eesmärk olevat olnud Sebastianile näidata, et mees ei saa teda ükspuha kuidas kohelda. Ta tahtis Sebastiani haavata või teda ära tappa. Ta kordas ikka ja jälle, et ei teadnud, et korteris on veel keegi.
Nendel 149 leheküljel esile kerkiv Sebastian Bergman äratas Torkelis imestust. Ta ei tundnud mingil moel ära meest, keda oli kunagi sõbraks nimetanud. Inimest, keda ta oma arust siiski hästi tundis. Algul, kui Torkel oli ainult Ellinori ülekuulamise protokolle lugenud, oli ta veendunud, et naine valetab. Oli ilmselge, et tal kruvid logisevad. Põhjaliku psühhiaatrilise ekspertiisi tulemused ei olnud veel teada, kuid Torkel oli täiesti kindel, et kui kohtuprotsess umbes kuu aja pärast algab, mõistetakse Ellinor psühhiaatrilisele sundravile.
Kuid Sebastiani ülekuulamised kinnitasid laias laastus Ellinori juttu, kuigi Sebastian põhjendas Ellinori enda juurde elama asumist teisiti. Ellinor olevat tema juurde kolinud, kuna vajas kaitset, sest Edward Hinde võinuks ta ära tappa, ent ülejäänus klappis tema lugu täiesti Sebastiani jutuga. Sebastianil, kes ei tahtnud põhimõtteliselt ühegi naisega rohkem kui ühe korra kohtuda, oli olnud pikk paarisuhe.
Sebastian oli ennast ülekuulamisel väga halvasti tundnud ja väljendanud sügavat kahetsust, ent ei olnud siiski kordagi haiglas Ursulat vaatamas käinud. Vähemalt Torkeli teada mitte. Võib-olla oli häbi nii suur, et ta ei suutnud. Või ta lihtsalt ei hoolinud. Torkelil polnud õrna aimugi. Ülekuulamisprotokollide lugemine kinnitas tegelikult seda, mida ta juba teadis: ta ei saa Sebastian Bergmanist üldse sotti.
Ta tundis, et peab küsima.
„Kas Sebastian on sind mõnikord vaatamas käinud?”
„Ühe korra.”
Ta nägi Ursula näost, et too soovib teemat vahetada, kuid jätkas siiski. Tal oli võimatu juttu sinnapaika jätta.
„Kuidas see võimalik on? Ma ei saa temast aru.”
„Mina saan,” vastas Ursula veidi nukralt. „Ta on meister vältima kõike, mis haiget teeb.”
„Pole kuigi hea omadus.”
„Minu arust on see rohkem kaitsemehhanism ning tavaliselt lohutan ma ennast sellega, et küllap kannatab ta ise selle tõttu kõige rohkem.”
Ta võttis Torkelil jälle käest kinni. Torkel tundis, kuidas tal põsed õhetama hakkavad. Ursula vähemalt näeb teda. Ta on nii kaua Ursula peale lootes elanud. Ta võib veel natuke aega selles lootuses elada.
See, et sind nähakse, on parem kui mitte midagi.
Aga Ursula oli olnud Sebastiani juures. Mitte tema juures.
Ta püüdis seda mõtet eemale peletada ja Ursula käe soojusele keskenduda. Ei õnnestunud, ehkki puudutus mõjus rahustavalt. Ilma üldse kohalgi olemata, seisis Sebastian nende vahel.
Telefonihelin katkestas Torkeli mõttelõnga.
Minibuss sõitis mööda E20 lääne poole.
Nagu