Hull kuu. Jim ButcherЧитать онлайн книгу.
kostis ta. Lisas siis sosinal, mida ma ilmselt ei pidanud kuulma: „Loodetavasti.”
Asusin uuesti oma töö juurde ja vaatasin ruumis ringi. Ühel pool oli üks akendest katki. Selle lähedal oli laud. See lebas viltu põrandal, jalad kõveraks painutatud. Läksin selle juurde.
Kokkukukkunud laua ümber oli põrand klaasikildudest üle külvatud. Et klaas oli maja sees, pidi miski olema tulnud läbi akna. Mitmel klaasikillul oli verd. Võtsin ühe suurema üles ja vaatasin seda, kulm kortsus. Veri oli tumepunane ja veel mitte täiesti kuivanud. Võtsin taskust valge taskuräti, voltisin klaasikillu selle sisse ja libistasin oma tolmumantli taskusse.
Tõusin ja sammusin üle põranda, pilk maas, uurisin tolmu. Ühes kohas oli see põrandalt peaaegu täiesti maha pühitud, nagu oleks siin toimunud võitlus, aga verd valamata. Teises kohas, kuhu halogeenlambid päriselt ei ulatunud, oli akna ees hõbedane kuuvalguse lomp. Põlvitasin selle kõrvale.
Lombi keskel oli tolmus käpajälg, peaaegu minu harali sõrmedega käe suurune käpajälg. Koerlane. Täpid käpaotstes kõnelesid tugevatest küüntest, peaaegu küünistest.
Ma vaatasin läbi akna üles ümara hõbedase peaaegutäiskuu poole.
„Oh põrgut,” hingasin ma. „Oh põrgut.”
Murphy tuli minu poole ja vaatas mind hetke vaikides, oodates. Ma tõmbasin keelega üle huulte, tõusin ja pöörasin tema poole. „Sul on probleeme.”
„Ära sa märgi. Räägi mulle, Dresden.”
Ma noogutasin ja osutasin siis akna poole. „Arvatavasti sisenes ründaja sealt. Ta läks ohvrile järele, ründas teda, sai püstoli talt kätte ja tappis ta. Aknal on ründaja veri. Nad võitlesid mõnda aega, võibolla seal selle puhta koha juures ja Ogalik põgenes ukse poole. Sinna ta ei jõudnud. Enne kisti ta tükkideks.”
Ma pöörasin Murphy poole ja vaatasin tõsiselt tema poole alla. „Sul on samamoodi toimunud teisigi mõrvu. Tõenäoliselt umbes nelja nädala eest, kui viimati täiskuu oli. Need olid need teised tapmised, millest sa rääkisid.”
Murphy vaatas viivu mulle otsa, pilku mu silmadest eemal hoides, ja noogutas pead. „Just. Neli nädalat tagasi, peaaegu täpselt. Aga täiskuu asja ei tabanud keegi ära. Ainult mina.”
„Mhmh. Siis peaksid seda ka vaatama,” ütlesin ma. Ma viisin ta akna juurde ja näitasin käpajälge selle all tolmus. Ta tunnistas seda vaikides.
„Harry,” lausus ta minuti pärast. „Kas on olemas sellised asjad nagu libahundid?” Ta lükkas juuksesalgu põselt ära, väike ja kummaliselt haavatav liigutus. Ta pani käed üle kõhu risti, nagu oleks tal külm.
Ma noogutasin. „Jah. Mitte nagu filmides, aga jah. Ma arvan, et see sul siin lahti ongi.”
Ta hingas sügavalt sisse. „Olgu siis peale. Olgu peale. Mida sa mulle öelda saad? Mida ma teadma pean?”
Avasin suu, et rääkida, kuid ei saanud võimalust sõnagi öelda. Väljast kõlas korraks kisa ja siis prahvatasid hoone esiuksed pärani. Murphy tõmbus pingule ja ma nägin ta suud kurjaks kitsaks kriipsuks kiskuvat. Ta ajas selja sirgu, võttis käed enda ümbert ja lõi rusikad puusa.
„Kuradi päralt,” ütles ta. „Kuidas need persevestid nii kiiresti igale poole jõuavad?”
Astusin sammukese ettepoole, et näha. Sisenes ülikondades nelik, peaaegu sõjaväelaste moodi rombina laiali hargnenult. Eesotsas olev mees polnud päris minu pikkune, aga siiski väga pikk, kuus jalga ja kolm või neli tolli. Ta juuksed olid süsimustad, kulmud samuti, silmad aga puusuitsu karva hallid. Tema tumesinine ülikond istus hästi ja mulle jäi mulje, et see varjab atleetlikku kehaehitust, vaatamata asjaolule, et mees oli ilmselt üle neljakümne. Ühel revääril lipendas sinine ametimärk tohutu suure jultunud kirjaga „FBI”.
„Turvake sündmuskoht,” ütles ta sügaval häälel, pinevalt. „Leitnant Murphy, mida põrgut te teete oma jurisdiktsioonist väljaspool asuval kuriteopaigal?”
„Kena teid ka näha, agent Denton,” lausus Murphy ühetooniliselt.
„Te liigute kiiresti.”
„Ma ütlesin teile, et te pole selles juurdluses teretulnud,” sõnas Denton külmalt. Ta hallid silmad välkusid ja ma nägin üht veeni ta laubal rütmiliselt paisumas. Ta pilk nihkus minule. „Kes see on?”
„Har…” hakkasin ma ütlema, aga Murphy turtsatus lõikas üle mu sõnade.
„Ei keegi,” ütles ta. Ta saatis mulle pilgu, mis käskis väga selgelt suu pidada. See vihastas mind põrgu moodi.
„Harry Dresden,” laususin ma valjult ja selgelt. Vahetasime Murphyga vihase pilgu.
„Aa,” märkis Denton. „See šarlatan. Ma lugesin teist Tribune’ist.” Ta selge pinevil pilk pöördus uuesti Murphyle. „Teie ja teie selgeltnägijast sõber võiksite ehk eest ära minna. Siin tehakse politseitööd. Reaalset, sellist, kus me muretseme sõrmejälgede, kiudude, geneetiliste vastete – sedalaadi tobeduste pärast.”
Murphy silmad tõmbusid vidukile ja minu omad samamoodi, aga kui kaks vihast pilku Dentonit ka mõjutasid, polnud seda näost näha. Murphy ja Denton pidasid maha kiire põrnitsemismatši, naise raev vastamisi mehe terastugevusega.
„Agent Benn!” kutsus Denton.
Üks naine, mitte veel kolmekümnendates, enneaegu halliks läinud õlgadeni juustega, jättis süvenenud laibavaatluse ja pöördus meie poole. Tal oli oliivikarva nahk, sügavad rohelised silmad ja õhuke range suu. Ta kõndis meie poole mingi lihaselise sensuaalsusega, liikudes nagu keegi, kes suudab vajadusel olla kiire ja ohtlik. Neljast ruumi sisenenud FBI agendist oli tema ainus, kes ilmselgelt kandis relva. Ta pintsakunööbid olid lahti ja ma võisin näha õlarakmete rihmu valge pluusi taustal.
„Just nii, söör,” sõnas Benn. Ta hääl oli väga vaikne. Ta pilk sättis end poolele teele minu ja Murphy vahele, vaatamata kumbagi meist, ent jälgides mõlemaid.
„Palun saatke need kaks tsiviilisikut,” Denton rõhutas seda sõna, „kuriteopaigalt minema.”
Benn noogutas korra, aga ei ütelnud vastuseks midagi. Lihtsalt ootas. Asutasin end minema, kuid peatusin. Murphy surus jalad vastu maad ja laskis kätel hooletult külgedele langeda. Ma tundsin ära tema lõua tõrksa ülespoolenurga. Tal oli samasugune ilme nagu siis, kui ta oli mõnel oma võitluskunsti turniiril punktidega taha jäänud. Murphy oli valmis võitlema. Neetud. Ma pidin ta kõigepealt maha jahutama, alles siis võime midagi saavutada.
„Murphy,” ütlesin ma vaikselt. „Kas me saame väljas rääkida?”
„Põrgutki,” teatas Murphy. „Kes tahes see tapja on, viimase kuu aja jooksul on ta pool tosinat inimest vagaseks teinud. Ma olen siin ja ma jahin seda meest. Rosemonti jaoskond on minu siin olemiseks nõusoleku andnud.” Murphy vaatas altkulmu Benni poole üles. FBI agent oli temast haardeulatuse ja lihaste poolest arvestataval määral üle. Ma nägin, kuidas Benni silmad ahenesid, õlad pingule tõmbusid.
„On teil see kirjalikult?” nõudis Denton. Veen ta otsaesisel tuksles veel vihasemalt. „Ja kas te tõesti soovite, et ma sellest teie ülemustele ette kannaksin?”
„Ära avalda mulle survet, Denton,” ütles Murphy ägedalt. Ma võpatasin.
„Kuule, Murphy,” laususin ma. Panin talle käe õlale. „Lähme lihtsalt korraks välja.” Ma pigistasin, hästi natuke.
Murphy pööras uuesti minu poole. Ta riskis mulle korraks silma vaadata ja lõtvus siis natuke. Üle ta näo käis ebakindluse vari. Ta hakkas järele andma ja ma hingasin välja. Ma ei tahtnud kindlasti mitte, et see vägivallaga lõppeks. See ei annaks midagi.
„Toimeta nad siit minema,” ütles Denton ja tema hääles oli noot, mis mulle ei meeldinud.
Benn ei hoiatanud meid kuidagi. Ta lihtsalt liikus, kiiresti ja järsult, astus Murphy poole ja sähvas tema suunas mingi minu jaoks võõra võitluskunsti löögi. Järgnes kiire pahvak liigutusi. Murphy käed olid