Tõrkeotsing. Heinrich WeinbergЧитать онлайн книгу.
„Ja nad kupatasid meid kohe eemale!”
Kivinurk ja Johansen vahetasid kiire pilgu. „Mida oligi vaja tõestada…” ütles Kivinurk.
Johansen oli juba püsti. „Läksime!”
*
Vihma sadas jätkuvalt.
Paari sajandi tagune linnaplaneering oli linnakeskuses veel säilinud: keskväljakult (kunagine turuplats) hargnesid kiirtena kolm suuremat ja kaks väiksemat tänavat, mida ääristasid valdavalt puumajadega kvartalid, siin-seal sekka ka 1950.–60. aastatel süüdimatult püstitatud rohmakaid neljakandilisi majapeletisi. Üle kõige kõrgus veel väljaku ääres kirikutorn. Kirik oli väikelinna kohta tavatult suur ehitis. Linnakese omaaegset tähtsust Vabavallas rõhutas kiriku tagant künka otsast paistev massiivne tume kindlusloss. Haljastus keskväljaku ümbruses oli valdavalt madal, suured puud olid nudiks pügatud, mururibad ja platsid olid nukralt luitunudrohelised, lillepeenardes mustendas pori.
Tänav, mille ääres asuva ärihoone keldris EstSofti labor pesitses, oli keskväljakust alates, kuni pika hoone sisehoovi viiva sissesõiduteeni eraldatud kollaste lintidega. Politseinike asemel pidasid nüüd mõlema piirde juures valvet vihmakeepides ja automaatrelvadega sõdurid. Politseiautod olid tänavalt kadunud – seal seisid sõjaväe transporterid ja kaks suuremat veokit. Lisaks silmasid Johansen ja Kivinurk üht suuremat eraldusmärkideta masinat, mis oli äravahetamiseni sarnane nende endi sõidukiga. Uudishimulike pealtvaatajate ja ajakirjanike hulk polnud kahanenud, kuid nad olid surutud kahele poole ärihoone esiselt kaugemale, kollaste lintide taha. Kaamerad ja fotoaparaadid jäädvustasid lakkamatult sõdurite poolenisti maskidega kaetud nägusid.Kivinurk parkis transporteri platsi serva, majatarvete poe ette, jättis vilkurid hääletult tööle ja nad trügisid koos Johanseniga läbi rahvasumma kollase lindi juurde. Politseiülem Miller suundus esmalt natuke maad eemal passivate politseinike juurde, kes toimuvat mornil ilmel seirasid.
Üks kollase lindi ääres seisvatest sõduritest elavnes, kui KAPO agendid sihikindlalt tema ette trügisid ja töötõendid välja võtsid. Ta rääkis lühidalt raadiosaatjasse ja kuulas vastust, seejärel tõstis ta lindi üles ja andis neile märku edasi tunnusmärkideta auto juurde minna.
„Tervist, inspektorid!” pöördus üks tumedas mantlis mees Johanseni ja Kivinurga poole.
„KAPO, juhtivinspektor Kivinurk ja inspektor Johansen,” ütles Kivinurk, näidates meestele töötõendit. „Ja teie olete?”
„Teabeamet,” ütles mees. Ja välgutas korraks oma töötõendit. See oli ilmselt kogu tutvustus, mis ta kavatses edasi anda. Niipalju siis ametkondlikust viisakusest…
„Mis toimub?” küsis Kivinurk, osutades ümberringi toimetavate sõdurite poole, kes kandsid EstSofti seadmeid transporteritele. Samal ajal tuli maja sisehoovist ettevaatlikult sõitev tõstuk, mille käppadel oli alus suurte, kilega kaetud serverikastidega.
„Me võtame sündmuspaiga üle,” ütles Teabeameti mees. See oli emotsioonitu fakti konstateering.
„Mispärast?” nõudis Johansen. „Politseil ja KAPO-l on menetlus alles pooleli ja see…”
„Vabandage mind, proua, kuid see ei puutu enam teisse,” katkestas teda Teabeameti mees. „See on Kaitseministeeriumi jurisdiktsioon ja Teabeamet võtab uurimise üle. Kõik teie poolt kogutud andmed ja asitõendid edastatakse samuti meile.”
„Mis jama see veel on!?” pahvatas Johansen vihaselt.
Teabeameti agendid vaatasid neile vaikides otsa. Nii lihtsalt oli. Kõik.
„Tule!” Kivinurk tõmbas teda kergelt varrukast. „Meil pole siin enam suurt midagi teha ja ma ei viitsi niisama vihma käes liguneda.”
„Me hoiame teie ülemust sündmuste käiguga kursis!” hõikas Teabeameti mees neile järele. Kas tema hääles võis kuulda pilget? imestas Johansen ja vaatas üle õla. Mees tõesti muigas kergelt.
„Tänan väga!” hõikas Kivinurk vastu. „Abiks seegi!”
Nad ronisid oma masinasse ja Kivinurk pani soojenduse suuremale võimsusele.
„Mis siis nüüd?” küsis Johansen ärritunult. „Neetud sõjavägi! Vaja neil oma nina siia toppida…”
Kivinurk turtsatas. „Ei mingeid sooje tundeid?”
„See, et ma olen endine sõdur, ei tähenda, et mul peaks olema mingi vaikimisi lojaalsus sõjaväe vastu,” ütles Johansen tigedalt. „Mulle ei meeldi, kui mul ei võimaldata oma tööd teha. Kuradile see jurisdiktsiooni teema! Meil on siin massimõrv ja lõppkokkuvõttes peaksime me olema väljas ühe eesmärgi nimel. Me peaks olema üks meeskond ja kõik see muu tore jutt…”
„Pigem oleme justkui ühele omanikule kuuluvad eri liigades mängivad meeskonnad, kes kumbki ei soovi, et teine nende mänguväljakule trügiks,” naeris Kivinurk. „Teabeametiga pole mõtet vägikaigast vedama hakata, Johansen.”
Oli muidugi irooniline, et nad pidid tunnistama Kaitseministeeriumi haldusalasse kuuluva Sise- ja Välisteabe Ameti, lühendatult lihtsalt Teabeameti ülemuslikkust endi suhtes. Nii nagu nemad olid üle sõitnud kohalikest politseijõududest, paiknes Teabeamet igas mõttes kõrgemal astmel, või suisa kõrgemal korrusel KAPO suhtes.
Koputus küljeklaasile pani Kivinurga võpatama. See oli politseiülem Miller.
„Mis toimub?” küsis ta.
„Naah,” tegi Kivinurk. „Sõjavägi võtab üle. Nagu arvata võiski… See on nende rida ja kogu see jutt. Koristavad siin platsi puhtaks, annavad teile mingi üldsõnalise kokkuvõtte ja õlalepatsutuse, et te ei muretseks liialt. Andke neile poistele pool päeva aega ja ilmselt õhtuks saate oma tänava tagasi.”
„Ja nii lihtsalt käibki või?” pahandas Miller. „Tundub kangesti kinnimätsimisena!”
„Pole parata,” ütles Kivinurk. „Me vaatame omalt poolt, mis me teada saame, ja anname teile infot niipalju kui võimalik.”
„Ja-ja-jaa!” osatas Miller pahuralt. „Mis sama hästi tähendab, et me ei saagi kunagi teada, mis siin tegelikult juhtus. Tekkivad muudkui uued linnalegendid… Tüüpilised födekad!” Ta sülitas vihaselt maha. „Head päeva, inspektorid.” Miller pööras neile selja ja kõndis oma auto juurde.
„Nojah siis,” tähendas Johansen. „See läks küll hästi… Katsu sa talle seda muidugi pahaks panna.”
Ta võttis tahvli välja ja vaatas, kas hakkab EstSofti toimikust midagi uut ja huvitavat silma. Nende teabehanke load olid veel tulemata. Sellega võis aega minna, enne kui KAPO ja Teabeameti juristid ning föderaalkohtunikud omavahel selgeks suudavad vaielda, kas ja mis ulatuses võib nende teabehanget aktsepteerida; ja kui veel Kaitse- ja Siseministeeriumi kõrged ninad protsessi sekkuvad, võib kuluda mitu päeva vaipade nühkimist ja paberite vahetamist.
Midagi huvitavat siiski leidus.
„Vaata seda!” Johansen näitas tahvlist Kivinurgale järjekordset personalifaili.
„Kes see tegelane on?” küsis Kivinurk tumedapäise mehe fotot vaadates.
„Nooremleitnant Maris Alvin…”
„Maris?” imestas Kivinurk. „See ju meesterahvas…? Või ongi sõjaväes sellised tüdrukud?”
Johansen virutas partnerile vastu õlga. „Ole vait, mühakas selline! Alvin on rahvuselt lätlane ja neil seal on igasuguseid nimesid…”
„Hea küll! Hea küll!” Kivinurk hõõrus õlga. „Jeerum! Pole vaja kohe vägivaldseks minna… Miks nii tundlik?”
„Ju mus siis on mingi vaikimisi lojaalsus ikkagi naissoost sõdurite suhtes olemas!” teatas Johansen ja osutas tahvlile: „Leitnant Alvin teenis meie kolme surnud sõduriga samas üksuses ja ka temal on märgitud viimaseks teenistuskohaks Kaitseressursside amet ja toimik on samuti salastatud. Samamoodi on ta teenistusest erru saadetud tervislikel põhjustel. Samamoodi oli ta Jämejalas. Kuid erinevalt ülejäänud kolmest sai ta poolteist aastat hiljem haiglast