Mees, keda polnud seal. Michael HjorthЧитать онлайн книгу.
kohta, kus seisis Maria, paistis ülejäänud käsivars ja porine pealuu.
Karinil tekkis kindel tunne, et puhkus on ikkagi rikutud.
Ellinor Bergkvist.
Valdemar Lithner ohkas häälekalt. Too naine oli esimest korda tema juurde ilmunud veidi rohkem kui kaks kuud tagasi. Helistanud firmasse ja pannud aja kinni. Andnud selgelt mõista, et tahab kohtuda just temaga. Naise visiidi eesmärk oli pisut segane ega saanud järgnenud kohtumiste jooksul sugugi selgemaks. Jutt oli mingist firmast, mida naine tahtis asutada, ja et tal on selles abi vaja. Ehkki ta aitas naist nii hästi, kui oskas, ei olnud midagi toimunud. Täna ei olnud Ellinor toimiva firma omamisele lähemal kui esimest korda tema jutule tulles. Toona oli ta küsinud, miks naine just teda otsib. Naine vastas, et üks tuttav soovitas. Valdemar uuris, kes see on, aga selles küsimuses oli naise jutt väga udune. Samuti. Tuli välja, et on teatud hulk küsimusi, millele naine hästi vastata ei osanud. Nagu see, missugust firmat ta asutada kavatseb ja millega ta tegeleb.
Aga täna on nende viimane kokkusaamine ja siis võib ta Ellinor Bergkvisti igaveseks unustada. Ukse poole minnes surus ta käed oma tuikavale nimmekohale ja ajas selja nii sirgu, kui sai. Ta avas väikesesse ooteruumi viiva ukse. Niipea, kui naine teda silmas, tõusis ta mustalt diivanilt püsti.
„Tere, Ellinor. Tere tulemast.”
„Tänan.”
Naine naeratas talle ning nad surusid kätt. Ta juhatas naise kabinetti ja naine võttis oma punase mantli seljast, enne kui teisel pool kirjutuslauda istet võttis, suur käekott põlvedel.
„Mul on need paberid kaasas, mis sa mulle andsid,” alustas naine ja pistis käe kotti.
„Ellinor,” katkestas Valdemar teda ja selles, kuidas ta naise nime ütles, oli midagi niisugust, et too otsekohe kotis tuhnimise lõpetas ja pilgu tõstis. „Ma ei usu, et sinust meie klient saab.”
Ellinor tardus. Kas mehes on kahtlus ärganud? Kas ta on kusagil vea teinud? Kas mees on kuidagimoodi välja rehkendanud, et ta ei ole seal sugugi mitte selleks, et majandusalast nõu saada, vaid… jah, miks ta tegelikult seal on? Ta oli lihtsalt näha tahtnud, kes Valdemar Lithner on. Mis ta on. Põnev oli seal istuda, vastamisi kurjategijaga, kes oli tegelenud majanduspettusega, ähvardanud tema meest ja olnud võib-olla osaline mõrvas.
Kui Ellinor oma kalli Sebastiani juurde elama asus, leidis ta kilekotitäie pabereid. Koti, mille meenutamine Sebastianis stressi tekitas ja mille mees oli käskinud tal ära visata. Ära hävitada.
Ta ei olnud seda teinud.
Ta oli koti sisu läbi lugenud. Lugenud, leidnud ühe tuttava nime – Daktea Invest – ja taibanud, et Valdemar Lithner on kahtlemata kurjategija. Mitte keegi, kes oli seotud Daktea sasipuntraga – millest mõni aasta tagasi ajalehtedes nii palju kirjutati –, ei saanud süütu olla, selles oli ta veendunud.
Kui Sebastian kopsupõletikuga kodus oli, oli Ellinor ükskord Valdemari kohta pärinud. Ainult küsinud, kes too on. Sebastian oli maruvihaseks saanud. Uurinud, kust naine seda nime kuulnud on ja mida ta teab. Tema oli seletanud, nagu asi oli: et ta vaatas kotti, mille Sebastian oli käskinud minema visata. Edasi pidi ta valetama.
Järgnevale küsimusele. Ütlema, et viskas koti minema.
Samal ajal oli ta rõõmustanud. Sebastiani äge reaktsioon tõestas, et ta on õigetel jälgedel. Tundus, et Sebastian kardab Lithnerit. Tegelikult aitaks ta Sebastianit, kui omal käel Valdemari asja uurib, et ta viimaks vangi panna. Aga järelikult on nuhkimisel nüüd lõpp.
„Miks minust teie klienti ei saa?” küsis Ellinor ennast tooliservale nihutades, valmis jalga laskma, kui Valdemar peaks vägivaldseks muutuma.
„Ma ei usu, et ma sind aidata saan. Me kohtume juba neljandat korda ja sa ei ole oma firmat veel isegi käima pannud.”
„Üht-teist on vahele tulnud…”
„Kas tead, mis me nüüd edasi teeme? Sa paned oma firma tööle, ja kui see juba tegutseb ning sul kõik paberid olemas on, tuled sa tagasi ja siis vaatame, mida teha annab.”
Oma suureks imestuseks nägi Valdemar Lithner, kuidas Ellinor noogutas ja püsti tõusis.
„Jah, ilmselt on nii kõige parem.”
Valdemar jäi seisma. Millegipärast oli ta suuremat vastupanu oodanud. Ellinor oli ikkagi rohkem kui kuus tundi tema kabinetis veetnud. Aja eest maksnud. Ja mitte midagi saanud. Ta oletas, et naine punnib vastu. Ta ei teadnud päris hästi, miks, naine lihtsalt tundus seda tüüpi olevat.
Aga nüüd nägi ta, kuidas naine toolileenilt oma mantli võttis ja ukse poole sammus.
„Aitäh siiski. See oli väga õpetlik,” sõnas naine ja avas ukse.
„Tänan, tore, et sa nii arvad.”
Ellinor naeratas talle, väljus ja pani ukse kinni. Ooteruumis pani ta mantli selga, mõtted peas keerlemas. Kas Valdemar oli teda läbi näinud?
Ta hingas sügavalt sisse. Rahustas ennast. Vaatas olukorda kaine pilguga. Ta on ikka veel oma vanasse elukohta sisse kirjutatud ning tema ja Sebastiani vahel ei ole mingit seost, kui Valdemar teda just ei jälita. See ei tundunud tõenäoline. Küllap on nii, nagu ta ütles: ta ei saa Ellinori aidata. Nüüd ta kaugemale ei jõua. On aeg, et profid asja üle võtavad. Sebastian ei tarvitse iialgi teada saada, et see oli Ellinor, kes Valdemar Lithneri kadumise eest hea seisis. See oleks tema salajane kingitus Sebastianile. Märk tema armastusest.
Pärast seda ei ähvarda mitte miski nende õnne.
Shibeka käis mööda korterit ringi. Ta oli elevil, ent samal ajal oli ta midagi niisugust nii kaua oodanud, et nüüd, kui see lõpuks juhtus, oli tal peaaegu hirm. Ta võttis istet ning vaatas taas kirja, mille oli ettevaatlikult enda ette lauale pannud. Tundus veider, et midagi nii tähtsat võib nii lühike olla.
Tere, Shibeka!
Aitäh kirja eest. Mul on kahju, et vastusega viivitasin. Hindasime toimetuses materjali, mille sa meile saatsid, ja arvame, et tahaksime meeleldi sinuga ühendust võtta. Kõige parem oleks ilma igasuguste eelarvamusteta kokku saada, nii saaksime kõige paremini otsustada sinu loo ja selle üle, kuidas sinu mehe kadumisega edasi tegeleda.
Võta meiega ühendust.
Sõbraliku tervitusega
Lennart Stridh
Reporter
„Uppdrag granskning” [1.]
Kõige all oli aadress ja paar telefoninumbrit, mis tundusid saate toimetusele kuuluvat. Shibeka pani kirja taas ettevaatlikult käest. Kas ta peaks sellest oma poegadele rääkima? Arvatavasti mitte. Tema jaoks võis lootus tärgata ja kustuda, tema oli sellega harjunud, aastate jooksul oli seda mitu korda juhtunud. Ent tema lapsed vajasid kaitset. Ilma isata kasvamine oli neile juba piisavalt valus. Ent ta tundis ebalust. Kas ta saaks sellega tõepoolest omal käel hakkama? Ta luges kirja uuesti läbi, otsekui vaatamaks, kas see annab mingi vastuse, aga kiri viis üksnes samade küsimusteni. Mida tähendab ilma eelarvamusteta? Kas see oli lihtsalt viis, kuidas mitte vastutust võtta? Kuidas nad tema lugu hindaksid? See oli tõsi, aga kas sellest piisab? Kas ta tõesti julgeb üksinda tolle mehega kohtuma minna? Tema sugulastele ja tuttavatele see ei meeldiks. Põhimõtteliselt oleks neil õigus, aga samal ajal ei tahtnud ta kedagi kaasa võtta. Nad hoiaksid teda tagasi. Räägiksid tema eest ja sunniksid teda vaikselt istuma. Siis oleks kõik ilmaasjata. Seda ta ei tahtnud. Ta tahtis selles asjas omaenda häält kuulda. Et see kogu aeg kuuldav oleks. Tema sõbrad muidugi teavad, kuidas ta on võidelnud ja mitte kunagi alla andnud, aga kas nad saaksid aru, et siin on Rootsi. Siin tohivad naised meestega ilma saatjata kokku saada. Kahtlane.
Seega ei tohtinud keegi teada. Ta läks esikusse ja istus musta juhtmeta telefoni juurde. See oli väikesel telefonilaual ja talle meenus, kuidas Hamid oli selle esimest korda koju toonud. Telefoni. Mees oli ostnud selle kaubamajast, sealt lähedalt, kus nüüd on Bromma Blocks ja kus oli nii palju televiisoreid, et Shibeka algul ei uskunud, et see tõsi on. Terve seinatäis liikuvaid pilte. Ridade kaupa pakendeid, mis sisaldasid kõike alates kõrvaklappidest ja lõpetades