Kodune sõda. Lois McMaster BujoldЧитать онлайн книгу.

      Originaali tiitel: Lois McMaster Bujold A Civil Campaign Baen Books 1999 Toimetanud ja korrektuuri lugenud Krista Kaer Kaane kujundanud Toomas Niklus Shakespeare’i tõlked: Georg Meri Copyright © 1999 by Lois McMaster Bujold © Tõlge eesti keelde. Allan Eichenbaum, 2018 ISBN 978-9985-3-4392-0 ISBN 978-9985-3-4486-6 (epub) Kirjastus Varrak Tallinn, 2018 www.varrak.ee www.facebook.com/kirjastusvarrak Trükikoda OÜ Greif

      Pühendus

      Jane’ile, Charlotte’ile, Georgette’ile ja Dorothyle – valitsegu nad kaua.

      Esimene peatükk

      Suur terramobiil peatus järsult mõne sentimeetri kaugusel ees sõitvast autost ja ihukaitsja Pym rooli taga vandus endamisi. Miles vajus uuesti kõrvalistmele ja võpatas, kujutades ette koledat tänavastseeni, millest Pymi refleksid olid neid päästnud. Miles mõistatas, kas tal oleks õnnestunud nende ees sõitvat saamatut lihtinimest veenda, et kui Keiserlik Audiitor sulle tagant sisse sõidab, on see privileeg, mida tuleb kalliks pidada. Tõenäoliselt siiski mitte. Jalgsi üle laia tänava sööstnud Vorbarr Sultana ülikooli tudeng, kes oli olnud kiire peatuse põhjuseks, pistis autode vahelt plehku, ilma et oleks kordagi tagasi vaadanud. Terramobiilide rivi läks uuesti liikvele.

      „Ega te ei ole kuulnud, kas linna liikluskontrollisüsteem saab varsti valmis?” küsis Pym, kuna Milesi arvestuse järgi oli praegune juba kolmas kord sel nädalal, kui nad napilt liiklusõnnetusest pääsesid.

      „Ei. Lord Vorbohn Noorem teatas, et selle arendamist on jälle edasi lükatud. Kuna on sagenenud surmaga lõppevad õnnetused kerglennukitega, keskendutakse sellele, et kõigepealt automaatne õhusüsteem toimima saada.”

      Pym noogutas ja suunas tähelepanu jälle tuubil täis teele. Ihukaitsja oli harjumuspäraselt heas vormis, tema hallinevad meelekohad tundusid lihtsalt väikese lisana pruunile ja hõbedasele mundrile. Ta oli teeninud Vorkosiganeid ustavusvande andnud ihukaitsjana sellest ajast peale, kui Miles oli Sõjaväeakadeemia kadett, ja jätkab nende teenimist kahtlemata seni, kuni ta ise vanaks saab ja sureb või nad kõik liiklusõnnetuses surma saavad.

      Niipalju kasu oli siis olnud otse sõitmisest. Järgmisel korral lähevad nad ülikoolilinnakust ringiga mööda. Miles vaatas läbi terramobiili kupli, kuidas ülikooli uued kõrgemad hooned selja taha jäid, siis sõitsid nad läbi ogaliste raudväravate meeldivasse vanasse elurajooni, mida hindasid vanemate õppejõudude ja muu personali perekonnad. Siinne eriilmeline arhitektuur pärines viimasest elektrifitseerimata aastakümnest enne Isolatsiooniaja lõppu. Viimase inimpõlve jooksul oli see piirkond allakäigutrepilt tagasi tiritud ja uhkeldas nüüd varjuliste roheliste Maa puudega ja eredate lillekastidega kitsaste kõrgete majade kitsaste kõrgete akende all. Miles sättis lilleseade oma jalgade vahel jälle tasakaalu. Kas selle adressaat peab seda ülearuseks?

      Milesi kerge liigutuse peale heitis Pym pilgu tema poole ja vaatas taimestikku põrandal. „Paistab, et see naisterahvas, kellega te Komarril tutvusite, on teile sügava mulje jätnud, m’lord…” Tema hääl kustus julgustavalt.

      „Jah,” vastas Miles edasisi märkusi julgustamata.

      „Teie emal, kõrgeaulisel leedil, olid suured lootused seoses selle väga kütkestava preili kapten Quinniga, kellega te kunagi siin käisite.” Kas Pymi hääles oli igatsev noot?

      „Nüüd on ta preili admiral Quinn,” parandas Miles ja ohkas. „Minul olid samuti suured lootused. Kuid ta tegi enda jaoks õige valiku.” Miles vaatas kuplist välja ja krimpsutas nägu. „Ma tõotasin endale, et ei armu enam galaktikutest naistesse ega proovi neid seejärel veenma hakata, et nad Barrayarile koliksid. Ma olen jõudnud järeldusele, et minu ainsaks lootuseks on leida naine, kes suudab juba Barrayarit taluda, ja teha nii, et ka mina talle meeldima hakkaksin.”

      „Ja kas proua Vorsoissonile meeldib Barrayar?”

      „Umbes sama palju kui mulle.” Miles muigas süngelt.

      „Ja, khm… selle teise poole osas?”

      „Eks me näe, Pym.” Või ka mitte, nagu täiesti võimalik. Vähemalt tõotas vaatepilt, kus üle kolmekümnene mees üritab esimest korda elus tõsiselt naisterahvaga kurameerida – tõsiselt vähemalt Barrayari mõttes –, tema huvitunud teenijatele tundideks meelelahutust pakkuda.

      Miles laskis hingeõhu ja närvilise pahameele ninasõõrmetest tasapisi välja, samal ajal kui Pym leidis lord-audiitor Vorthyse ukse ees parkimiskoha ja kiilus vana kiiskava soomustatud terramobiili asjatundlikult ebapiisavale maalapikesele. Pym tegi kupli lahti, Miles ronis välja, ajas pea kuklasse ning jäi oma kolleegi kodu kolmekordset tellismustriga fassaadi silmitsema.

      Georg Vorthys oli olnud kolmkümmend aastat Keiserlikus Ülikoolis rikkeanalüüsi professor. Tema ja ta naine olid elanud selles majas suurema osa oma abielus oldud ajast ning kasvatanud üles kolm last ja kaks akadeemilist karjääri, enne kui keiser Gregor Vorthyse üheks oma isiklikult valitud Keiserlikuks Audiitoriks määras. Kumbki professor Vorthys ei olnud näinud mingit põhjust muuta oma mugavat elustiili ainult sellepärast, et pensionil insenerile oli antud Keisri Hääle tohutu võim – proua Vorthys läks endiselt iga päev jala ülikooli loenguid andma. Heldene aeg, ei, Miles! oli profetriss hüüatanud, kui Miles ükskord valjusti selle üle arutama hakkas, kuidas nad loobuvad võimalusest end seltskondlikult esile tõsta. Kas sa kujutad ette, kui raske oleks kõik need raamatud mujale viia? Rääkimata veel laboratooriumist ja töökojast, mis täitsid terve keldri.

      Professoritepaari lõbus inerts andis suurepärase võimaluse kutsuda Vorthyse hiljuti leseks jäänud õetütar ja tema väike poeg senikauaks nende juurde elama, kuni ta oma haridustee lõpetab. Ruumi on küllalt, kõmistas professor joviaalselt, ülemine korrus on pärast laste lahkumist nii tühi. Kool on nii lähedal, märkis profetriss asjalikult. Vorkosigani Maja on vähem kui kuue kilomeetri kaugusel! juubeldas Miles mõttes ning lisas kuuldavalt ka omalt poolt viisakalt julgustava pomina. Ja nii jõudiski Jekaterin Nile Vorvayne Vorsoisson siia. Ta on siin, ta on siin! Kas on võimalik, et ta vaatab Milesi just praegu mõnest ülemise korruse hämarast aknast?

      Miles heitis mureliku pilgu oma selgelt liiga lühikesele kehale. Kui tema kääbuslikud mõõtmed häirisid naist, ei olnud ta seda seni kuidagi välja näidanud. Hea küll. Lähme edasi välimuse nüansside juurde, mida saab ise muuta: Milesi lihtsat halli kuube ei rikkunud toiduplekid, tema läikimalöödud poolsaabaste taldade külge polnud kleepunud mingit tänavarämpsu. Ta kontrollis oma moonutatud peegelpilti terramobiili tagumise kupli klaasilt. Selle kumer pind laiendas tema saleda, kuid pisut küürus keha üsna tema rasvunud kloonvenna Marki sarnaseks – võrdlus, mille Miles hapult kõrvale heitis. Mark ei ole, jumal tänatud, siin. Miles katsus prooviks naeratada, kupliklaasil paistis naeratus kõver ja eemaletõukav. Vähemalt ei turritanud tema näost igas suunas tumedaid karvu.

      „Teie välimus on täiesti korras, milord,” ütles Pym eest julgustavalt. Milesi nägu lõi õhetama ja ta pöördus oma peegelpildist võpatades ära. Tal õnnestus end siiski koguda ja ta lootis, et kui ta võttis vastu Pymi ulatatud lilleseade ja kokkukeeratud plastpaberilehe, oli tema ilme juba sobilikult tuim. Ta seadis koorma süles tasakaalu, pöördus trepi poole ja hingas sügavalt sisse.

      Umbes minuti pärast uuris Pym tema selja tagant abivalmilt: „Kas te tahaksite, et mina midagi kannaksin?”

      „Ei. Aitäh.” Miles sammus trepist üles ja vingerdas ühe sõrme vabaks, et kellanupu plaati vajutada. Pym võttis välja lugeri, seadis end terramobiilis mugavalt sisse ja jäi ootama, millal tema isand suvatseb tagasi tulla.

      Majast kostsid sammud, uks avanes ja nähtavale ilmus profetrissi roosa naeratav nägu. Tema hallid juuksed olid tema tavalises stiilis krunni keeratud. Tal oli seljas tumeroosa kleit ja lühike heleroosa jakk, millele olid tikitud rohelised väänkasvud, nagu tema kodukrahvkonnas kombeks. Sellele pisut ametlikule Vori-režiimile, mis andis mõista, et ta on kas äsja kuskilt tulnud või kuhugi minemas, rääkisid vastu pehmed nööridega sussid tema jalas. „Tere, Miles. Heldus, tuled sinna alles minutipealt!”

      „Profetriss.” Miles noogutas talle kiiresti ja naeratas vastu. „Kas ta on siin? Kas ta on kodus? Te ütlesite, et praegu on sobiv aeg. Ega ma liiga vara ei tulnud? Ma mõtlesin, et jään hiljaks. Liiklus oli kohutav. Te jääte ju ise ka siia, eks? Ma tõin need. Mis te