Neli luike. 6. Poldarki raamat. Winston GrahamЧитать онлайн книгу.
pole lootustki edasi jõuda.”
„Tõsi küll. Tõsi küll. Olen muidugi kuulnud ka seda, et arstid teevad oma rivaale alati maha.”
Sedasama võiks ehk öelda pankurite kohta, mõtles Behenna.
„Hüva …” George asutas end minekule. „Head päeva teile, doktor Behenna.”
Tohter lausus: „Loodan, et proua Warleggan ja noorhärra Valentine on endiselt hea tervise juures.”
„Tänan, on küll.”
„Varsti ongi mul aeg astuda läbi ja vaadata, kuidas neil läheb. Võib-olla järgmise nädala algul.”
Järgnes hetk vaikust, mille ajal George näis kaaluvat, kas öelda: „Palun ärge enam tulge.”
Behenna lisas: „Ma proovisin hoiduda oletamast, mis võis ajendada teid sääraste küsimustega minu poole pöörduma, härra Warleggan. Aga minagi olen kõigest inimene ning mõistan väga hästi, kui tähtis mu vastus teile võiks olla. Sellepärast, söör, palun teil mõista, kui raske niisugune vastus on. Ma ei saaks, veel vähem tahaks väita midagi säärast, mis võiks – jumal ise teab – seada kahtluse alla kõrgest soost ja voorusliku naise au; ma ei saaks ega tahaks seda teha, kui poleks täiesti veendunud, ning rõhutan, et säärane veendumus mul puudub. Kui see mul oleks, peaksin oma kohuseks teile öelda. Mul pole seda. Ongi kõik.”
George seiras teda külma pilguga. Tema ilmest õhkus vastikust ja halvakspanu – pole teada, kas väljendasid need tema arvamust arsti kohta või kahetsust, et oli sunnitud reetma endast nii palju võhivõõrale inimesele.
„Te pole ilmselt unustanud, millest me oma jutuajamist alustasime, doktor Behenna.”
„Olen vannutatud hoidma saladust.”
„Palun tehke seda.” George kõndis ukseni. „Mu pere on terve, aga kui soovite, võite neid külastada.”
Kui külaline oli läinud, kõndis Behenna otsejoones kööki. „Nellie, see maja on nagu seapesa! Sina ei tee muud, kui peksad keelt, logeled ja vahid aknast välja. Elutuba on nii segamini, et seal ei kõlba tähtsat patsienti vastu võtta! Näe, leia sellele kleidile koht! Ja kingadele. Milleks sind siin peetakse!”
Nõnda sõitles ta oma valju kaikuva häälega kolm-neli minutit. Teenija kuulas kannatlikult, seiras teda silmil ripneva vanunud pruuni juuksepahmaka alt ning ootas, et torm vaibuks, aimates, et isandal on tarvis ennast lihtsalt uuesti maksma panna, pärast seda kui tema autoriteeti oli pisut kõigutatud. Seda juhtus harva, sest eks olnud ju isegi kõige rikkamad patsiendid tema visiitide ajal allaheitlikud abipalujad. Niisiis kuulutas tohter, mida tuleb teha, ja nemad kuulasid innukalt iga tema huulilt pudenevat sõna. George Warleggani enda juurde polnud teda kunagi kutsutud, sest too mees näis olevat lausa ebanormaalselt terve. Aga täna – nagu alati temaga kohtudes – oli doktor Behennal tulnud alla vanduda. See ei meeldinud talle; see oli pannud ta higistama ning ta valas oma pahameele välja Nellie Childsi peale.
„Jah, söör,” ütles too ja „ei, söör,” ja „ommen saab tehtud, söör”. Ta ei unustanud kunagi ütlemast „söör”, isegi kui isand tuli tema järel magamistuppa, ning sellel rajaneski nende suhe. Selles kehtis sõnastamata kaup-kauba-vastu-põhimõte. Niisiis võttis teenijanna tema pragamist tõsiselt, aga mitte ülearu tõsiselt, ning kui kõik sai öeldud, hakkas vaikselt elutoas korda looma, samal ajal kui tohter seisis akna juures, käed kuuesabade all, ja mõtles, mis õieti oli juhtunud.
„Preili May tahtse, et lähäksite tema juure, söör.”
„Varsti.”
Naine tahtis kõik kingad korraga ära viia, aga pillas kaks maha. Juuksed langesid talle puhmana näo ette. „Aruldane asi, et ärrasmees ise nõnnamoodu teie juure kodu tuleb, söör. Kas ta tahtse määnsetki arstirohtu?”
„Jah, arstirohtu.”
„Eks ta oleks siis võind ju saata mõne teenijainimese rohu järele, kuda teile tundub, söör?”
Behenna ei vastanud. Naine läks kingadega välja ja tuli tagasi kleiti võtma.
„Ma pole vist kunagi varem näind ärra Warlegganit nõnnamoodu seie tulemas. Äkist olivad tal määnsedki isiklikud asjad, millest majakondsed ei tohi teada?”
Behanna pööras aknale selja. „See oli vist Cato, kes ütles: „Nam nulli tacuisse nocet, nocet esse locutum.” Seda tasub alati meeles pidada, proua Childs. Sellest peaksite alati juhinduma. Ja paljud teised samuti.”
„Küllap vist, aga ma’i tea, mis see tähendab, ega oska siis ka täpsalt öölda, ega?”
„Tulen sulle vastu ja tõlgin: „Vait olla ei tee kellelegi paha, aga rääkida pahatihti küll.””
1 Miski, mis on looduslik, pole räpane (lad). [ ↵ ]
II
George Tabb oli kuuskümmend kaheksa aastat vana ning töötas Kaklevate Kukkede võõrastemajas tallimehe ja uksehoidjana. Ta teenis nädalas üheksa šillingit ja kukevõitluse juures abiks olles mõnikord ühe lisaks. Ta elas võõrastemaja külge ehitatud lobudikus, kus tema vagur ja halvast tervisest hoolimata töökas naine pesi teiste pesu ja tõi sellega aastas sisse veel umbes kaks naela. Kui lisada see vähene, mis uksehoidjale aeg-ajalt pudeneb, elatas Tabb end napilt ära, kuid oma sõbra ja majaisanda Charles William Poldarki surmast möödunud üheksa aasta jooksul oli ta sõlminud liiga lähedase sõpruse pudeliga ning jõi ennast pahatihti allapoole elatusmiinimumi. Emily Tabb püüdis küll hoida kukrupaelu kõvasti käes, aga kui nädalas kulus viis šillingit leivale, kuus penni lihale, üheksa penni, et osta pool naela võid ja teist sama palju juustu, šilling kahe külimitu kartulite ees ning kaks šillingit rendiraha, ei jätnud see ruumi manööverdada. Proua Tabb – nagu tema abikaasagi oma kainematel hetkedel – ei jõudnud ära kahetseda asjaolusid, mis olid sundinud neid kaks ja pool aastat tagasi Trenwithist lahkuma. Leseks jäädes oli Elizabeth Poldark pidanud laskma teenijad üksteise järel lahti, kuni talle olid jäänud üksnes truud Tabbid, kuid Tabb oli läinud napsisena liiga tähtsust täis ning kui proua Poldark ühtäkki uuesti abiellus, oli neil tulnud lahkuda.
Ühel oktoobri alguse õhtupoolikul pühkis George Tabb parajasti puhtaks võõrastemaja taga asuvat aedikut, kus pidi järgmisel päeval aset leidma kukevõitlus, kui peremees vilistas ja ütles, et keegi soovib temaga kokku saada. Tabb läks välja ja leidis seal ootamas musta riietatud kõhna mehe, kelle silmad paiknesid nii lähestikku, et ta näis vaatavat kõõrdi.
„Tabb? George Tabb? Keegi soovib sinuga rääkida. Ütle peremehele. Sellega läheb pool tundi.”
Tabb küsis külalist uurides, mida see peab tähendama ning kes teda näha soovib ja miks, kuid rohkem talle ei räägitud. Väljas tänaval seisis veel üks mees, niisiis pani ta luua käest ja läks nendega kaasa.
Minna polnud kaugele. Kõigest mõni majadevahe alla mööda kitsast tänavat, piki tõusuhoovuses veega täituva ja päikeses sillerdava jõe kallast, siis tänavat pidi müüris oleva ukseni ning läbi hoovi. Nii jõudsid nad ühe kõrge maja taha.
„Siia.” Tabb astus sisse. Tuba meenutas advokaadi kontorit. „Oota siin.” Uks pandi tema taga kinni. Ta jäeti üksi.
Tabb pilgutas umbusklikult ja kartlikult silmi, püüdes aimata, mida halba säärane kutse endaga kaasa pidi tooma. Tal ei tulnud kaua oodata. Teisest uksest astus tuppa üks härrasmees. Tabbi suu vajus jahmatusest lahti.
„Härra Warleggan!” Tal polnud juuksetukka, mida aupaklikuks tervituseks puudutada, kuid ta tõstis käe krimpsus kiila pea juurde.
Teine George, too lõpmata palju tähtsam George, noogutas talle ning võttis kirjutuslaua taga istet. Ta hakkas uurima mingeid pabereid, samal ajal kui Tabbi rahutus aina kasvas. Just härra Warleggan oli proua Poldarkiga abielludes käskinud Tabbid lahti lasta ning ka täna polnud tema tervituses kübetki sõbralikkust.
„Tabb,” lausus George pilku tõstmata. „Ma tahan esitada sulle paar küsimust.”
„Jah,