Janu. Jo NesboЧитать онлайн книгу.
umbes kümme aastat noorem olema. Just seda tüüpi kundesid Mehmet sooviski, nii et oli neile eriti laialt naeratanud, kui nad Jealousy Bari uksest sisse astusid.
„Mis sa arvad?” küsis naine. Ta rääkis Bergeni murret. Mehmet oli isikutunnistuselt ainult perekonnanime näha jõudnud. Bratt.
Mehmet langetas uuesti pilgu ja vaatas fotot, mille nad tema ette letile olid pannud.
„Jah,” ütles ta.
„Jah?”
„Jah, ta oli siin. Eile õhtul.”
„Oled sa kindel?”
„Ta istus umbes seal, kus te praegu seisate.”
„Siin? Üksi?”
Mehmet nägi, et naine proovis oma elevust varjata. Miks inimesed seda teevad? Mis oma tunnete näitamisel häda on? Ta ei oleks tahtnud oma ainsat püsikundet paljastada, aga nad olid politseitõendit näidanud.
„Ta oli koos ühe tüübiga, kes tihti siin käib. Mis juhtunud on?”
„Kas sa lehti ei loe?” küsis naise blond kolleeg heleda häälega.
„Ei, ma eelistan midagi, milles on uudiseid,” vastas Mehmet.
Bratt naeratas. „Ta leiti täna hommikul tapetuna. Räägi meile sellest mehest. Mida nad siin tegid?”
Mehmet tundis, nagu oleks keegi talle ämbritäie jäist vett pähe valanud. Tapetud? Naine, kes oli vähem kui ööpäev tagasi siin tema ees seisnud, on nüüd laip? Ta kogus end. Ja häbenes, kui järgmine mõte automaatselt pähe torkas: kui baari nüüd ajalehtedes mainitaks, siis kas see teeks ärile halba või head? Sellel, kui palju halvemini saab minna, olid siiski piirid.
„Tinderi kohting,” ütles ta. „Ta käib oma kohtingupartneritega siin. Ta nimetab end Geiriks.”
„Nimetab?”
„Ma pakun, et see on tema nimi.”
„Kas ta kaardiga ei maksa?”
„Maksab.”
Bratt osutas peaga kassaaparaadi suunas. „Mis sa arvad, kas sa suudaksid tema eilse makse leida?”
„Ma arvan, et see on võimalik.” Mehmet naeratas kibedalt.
„Kas nad lahkusid siit koos?”
„Kindlasti mitte.”
„Mis tähendab?”
„Et Geir sihtis, nagu ikka, liiga kõrgele. Tegelikult oli talle korvi antud juba enne, kui ma nende klaasid täita jõudsin. Sellest rääkides, kas te sooviksite midagi …”
„Ei, aitäh,” ütles Bratt. „Me oleme tööl. Nii et naine lahkus üksi?”
„Jah.”
„Ja sa ei näinud kedagi talle järgnemas?”
Mehmet raputas pead, pani letile kaks klaasi ja võttis pudeli õunasiidrit. „See on maja kulul, värskelt pressitud, kohalik. Siis tulete mõnel õhtul tagasi ja saate õlle maja kulul. Esimene on tasuta, kas teate. Sama kehtib ka teie kolleegidele politseist, kui tahate kellegi kaasa võtta. Kas teile muusika meeldib?”
„Jah,” ütles Wyller. „U2 on …”
„Ei,” ütles Bratt. „Kuulsid sa naist midagi ütlemas või nägid midagi tegemas, mis võiks meile huvi pakkuda?”
„Ei. Või tegelikult, kui sa nüüd nii küsid, siis ütles ta õigupoolest midagi ühe tüübi kohta, kes teda jälitas.” Mehmet tõstis poole valamise pealt pilgu. „Muusika mängis vaikselt ja ta rääkis kõvasti.”
„Muidugi. Kas baaris oli veel kedagi, kes tema vastu huvi üles näitas?”
Mehmet raputas pead. „Vaikne õhtu oli.”
„Selline nagu täna?”
Mehmet kehitas õlgu. „Kaks ülejäänud külastajat olid selleks ajaks läinud, kui Geir lahkus.”
„Aga äkki poleks keeruline ka nende kaardinumbrid välja otsida?”
„Üks neist maksis sulas, ma mäletan. Teine ei ostnud midagi.”
„Okei. Kus sa ise kella kümne ja südaöö vahel olid?”
„Mina? Ma olin siin. Või kodus.”
„Kas keegi saab seda kinnitada? Lihtsalt et see kohe kaelast ära saada.”
„Jah. Õigemini ei.”
„Jah või ei?”
Mehmet mõtles järele. Varasemalt karistatud laenuhai mängutoomine võis rohkem jama kaasa tuua. Selle kaardi hoiab ta juhuks, kui seda vaja peaks minema.
„Ei. Ma elan üksi.”
„Tänan.” Bratt tõstis klaasi ja Mehmet arvas algul, et see oli toostiks, enne kui taipas, et naine osutas kassaaparaadi poole.
„Meie joome kohalikke õunu, samal ajal kui sina otsid, okei?”
Truls oli oma baarid ja restoranid kiiresti käidud saanud. Ta oli baaripidajatele ja kelneritele fotot näidanud ja lahkunud kohe, kui sai ootuspärase vastuse „ei” või „ei tea”. Kui ei tea, siis ei tea, ja see päev oli piisavalt pikk olnud. Pealegi oli tal kavas veel üks viimane asi.
Truls toksis viimase punkti klaviatuuril sisse ja vaatas lühikest, kuid tema meelest täpset raportit. „Vaata kaasas olevat kellaaegadega nimekirja allakirjutanu külastatud asutustest. Keegi tööl olevatest isikutest ei kinnitanud, et oleks Elise Hermanseni mõrvaõhtul näinud.” Ta vajutas saatmisnuppu ja tõusis.
Ta kuulis vaikset surinat ja nägi lauatelefoni tulukest plinkimas. Ta nägi ekraanil olevast numbrist, et kõne tuli valvetelefonilt. Nad võtsid vihjed vastu ja saatsid edasi ainult need, mis mingil moel tähtsad tundusid. Pagan, tal polnud hetkel rohkemate jutukate inimeste jaoks aega. Ta võis teeselda, et polnud seda näinud. Teisest küljest, kui tegu oli vihjekõnega, siis võis tal seal, kuhu ta minna kavatses, olla veelgi rohkem letti laduda.
Ta võttis vastu.
„Berntsen.”
„Lõpuks! Keegi ei vasta, kus kõik on?”
„Baaris.”
„Kas teil pole mitte mõrv, mida …”
„Milles asi?”
„Siin on mees, kes ütleb, et ta oli Elise Hermanseniga eile õhtul koos.”
„Ühenda.”
Kostis klõps ja Truls kuulis meest, kes hingas nii raskelt ja kiiresti, et see võis tähendada ainult seda, et ta kartis.
„Konstaabel Berntsen, vägivallaosakond. Milles asi?”
„Minu nimi on Geir Sølle. Ma nägin Elise Hermanseni pilti VG netilehel. Ma annan endast märku, sest mul oli eile õhtul väga lühike kohting naisega, kes oli tema moodi. Ja ta kutsus end Eliseks.”
Geir Søllel kulus viis minutit, et anda aru kohtumisest Jealousy Baris ja sellest, et ta oli seejärel otse koju läinud ja oli enne südaööd kodus. Truls mäletas häguselt, et pissivad poisid olid Eliset pärast 23.30 elusana näinud.
„Kas keegi saab sinu kojujõudmise aega kinnitada?”
„Minu arvuti logi. Ja Kari.”
„Kari?”
„Naine.”
„Sul on pere?”
„Naine ja koer.” Truls kuulis mahlast neelatamist.
„Miks sa enne ei helistanud?”
„Ma nägin alles nüüd pilti.”
Truls tegi märkmeid ja vandus sisimas. See pole mõrvar, vaid kõigest keegi, kelle kahtluse alt väljas olemises nad veenduma pidid, aga see tähendas ikkagi veel raportikirjutamist ja nüüd saab kell enne kümme, kui ta minema pääseb.
Katrine