Janu. Jo NesboЧитать онлайн книгу.
nägu. Nagu oleks see kusagil kinni ja prooviks lahti pääseda. Ka Elise ei suutnud häält teha.
Kui voodil olev inimene üles vaatas, langes mobiilitelefoni valgus tema näole.
„Nii et me kohtume taas, Elise,” sosistas ta.
Tänu häälele taipas Elise, miks profiilipilt talle tuttav oli tundunud. Juuksevärv oli muutunud. Ja nägu oli opereeritud, ta nägi õmblustest jäänud arme.
Mees tõstis käe ja pani midagi suhu.
Elise vahtis meest taganedes. Siis keeras ta ringi, tema kopsud said jälle õhku ja ta teadis, et seda õhku tuleb kasutada jooksmiseks, mitte karjumiseks. Välisukseni oli vaid viis, kõige rohkem kuus sammu. Ta kuulis voodit krigisemas, aga mehel oli pikem maa tulla. Kui ta vaid trepikotta jõuaks, siis võiks ta karjuda ja talle tuldaks appi. Ta oli esikus välisukse juures, vajutas käepideme alla ja lükkas, aga uks ei läinud päris lahti. Uksekett. Ta tõmbas ust enda poole ja haaras ketist, aga kõik käis liiga aeglaselt, nagu halvas unenäos, ja ta teadis, et on juba liiga hilja. Talle pandi miski suule ja teda tõmmati tagasi. Meeleheites torkas ta käe ukseketi kohalt ukseavast välja, sai uksepiidast kinni ja proovis karjuda, aga suur nikotiini järele haisev käsi surus liiga tugevalt tema suule. Siis tõmmati ta lahti ning uks tema ees kinni. Hääl sosistas talle kõrva: „Kas ma ei meeldi sulle? Ka sina ei näe sama hea välja nagu profiilipildil, kullake. Ma peame lihtsalt lähemalt tuttavaks saama, tol k-korral me ju ei jõudnud.”
Hääl. Ja see viimane jäle kokutamine. Ta oli seda korra varemgi kuulnud. Ta proovis rabeleda ja end vabaks võidelda, aga istus justkui kruustangide vahel. Mees tõmbas ta peegli ette. Pani oma pea tema õlale.
„Minu süüdimõistmine polnud sinu süü, Elise, tõendid olid veenvad. Ma ei ole sellepärast siin. Usud sa mind, kui ma ütlen, et see on juhuslik kohtumine?” Siis mees irvitas. Elise vahtis talle suhu. Protees nägi välja, nagu oleks see rauast, mustaks värvitud ja roostes, ülal ja all teravad sakid nagu rebaseraual.
See kriuksus veidi, kui mees suu pärani ajas, käis ilmselt vedruga.
Elisele meenusid nüüd juhtumi üksikasjad. Fotod sündmuskohalt. Ta teadis, et on varsti surnud.
Siis mees hammustas.
Elise Hermansen proovis mehe käe sisse karjuda, kui nägi omaenda kaelast verejuga välja purskumas.
Mees tõstis pea. Vaatas peeglisse. Elise veri voolas mehe kulmudelt ja juustelt ja mööda kaela alla.
„Vot see on m-match, kullake,” sosistas ta. Siis hammustas ta uuesti.
Elisel käis pea ringi. Mees ei hoidnud teda enam nii kõvasti kinni, tal polnud vaja, sest halvav külmus, võõras pimedus voolas juba üle naise, tema sisse. Elise sai ühe käe lahti ja sirutas selle peegli kõrval oleva pildi poole. Proovis seda puudutada, aga sõrmeotsad ei ulatunud päris sinnani.
2. peatükk
Neljapäeva ennelõuna
Terav ennelõunane valgus langes elutoaakendest sisse ja paistis koridori.
Eriuurija Katrine Bratt seisis vaikides ja mõtlikult peegli ees ning vaatas raami alla torgatud pilti. Sellel olid naine ja väike tüdruk, kes istusid teineteise embuses kaljul, juuksed märjad ja suured rätikud ümber. Nagu oleksid nad just Norra natuke liiga külmal suvel suplemas käinud ja prooviksid teineteise külge klammerdudes sooja saada. Aga nüüd lahutas neid miski. Kuivanud verenire, mis oli peeglit mööda alla ja üle foto voolanud, otse naeratavate nägude vahelt läbi. Katrine Brattil ei olnud lapsi. Võimalik, et ta oli neid mingil ajahetkel soovinud, aga praegu mitte. Nüüd oli ta värskelt vallaliseks jäänud karjäärinaine ja see meeldis talle. Meeldis ju?
Ta kuulis vaikset köhatust ja tõstis pilgu. Kohtas pilku armilises, esiletungiva lauba ja imelikult kõrgel asuva juuksepiiriga näos. Truls Berntsen.
„Milles asi, konstaabel?” küsis Katrine. Nägi, kuidas mees tegi haput nägu Katrine tahtliku meeldetuletuse peale, et Berntsen on hoolimata viieteistkümnest aastast politseis endiselt vaid konstaabel ega saanuks nii sellel kui ka mitmel teisel põhjusel iial luba vägivallaosakonnas uurijaametisse asuda. Kui Truls Berntsenit poleks sinna paigutanud tema lapsepõlvesõber, politseiprefekt Mikael Bellman.
Berntsen kehitas õlgu. „Milleski ei ole asi, sina ju juhid juurdlust.” Ta vaatas Katrinet oma külma koerapilguga, mis oli korraga nii alandlik kui ka tige.
„Küsitle naabreid,” ütles Bratt. „Alusta alumiselt korruselt. Eriti huvitatud oleme sellest, mida nad eile päeval ja öösel kuulsid. Aga kuna Elise Hermansen elas üksi, tahame ka teada, milliste meestega ta lävida tavatses.”
„Sa arvad siis juba, et see oli mees ja et nad olid tuttavad?” Alles nüüd nägi Katrine noort meest, poissi, kes Berntseni kõrval seisis. Avala ilmega. Heledajuukseline. Kena.
„Anders Wyller, esimene päev.” Noormehe hääl oli hele ja silmades oli naeratus, mille võluvast mõjust ümbritsevale oli poiss Katrine eelduste kohaselt vägagi teadlik. Tema ülemuse soovitus Tromsø politseijaoskonnast oli lausa armuavalduse moodi välja näinud. Aga hea küll, tema CV oli sobinud. Parimad hinded kaks aastat tagasi lõpetatud politseikõrgkoolis koos heade tulemustega Tromsøs niinimetatud „vanemkonstaablina uurija ülesannetes”.
„Mine ees, Berntsen,” ütles Katrine.
Ta kuulis mehe lohisevaid samme, mis olid passiivne protest selle vastu, et teda kamandas noorem naissoost ülemus.
„Tere tulemast,” ütles Katrine ja ulatas poisile käe. „Vabandust, et me polnud kohal sind esimesel päeval vastu võtmas.”
„Surnud on elavatest tähtsamad,” sõnas Wyller. Katrine tundis ära Harry Hole tsitaadi, nägi, et Wyller uuris tema kätt, ja avastas, et tal on endiselt kummikinnas käes.
„See ei ole midagi väga rõvedat puudutanud,” ütles ta.
Poiss naeratas. Valged hambad. Kümme lisapunkti.
„Mul on lateksiallergia,” ütles ta.
Kakskümmend miinuspunkti.
„Okei, Wyller,” ütles Katrine Bratt, käsi endiselt välja sirutatud. „Need kindad on talgita ning madala allergeenide ja endotoksiinide tasemega ja kui sa vägivallaosakonnas tööle hakkad, siis tuleb sul selliseid üsna tihti kanda. Aga me võime muidugi lasta sind üle viia majanduskuritegudesse või …”
„Ei, aitäh,” naeris Wyller ja surus tema kätt. Katrine tundis läbi lateksi soojust.
„Mina olen Katrine Bratt ja ma olen selle juhtumi vastutav uurija.”
„Ma tean. Sa töötasid Harry Hole rühmas.”
„Harry Hole rühmas?”
„Katlaruumis.”
Katrine noogutas. Ta ei olnud kunagi mõelnud sellest kui Harry Hole rühmast, sellest väikesest kolmeliikmelisest uurimisrühmast, mis oli moodustatud ad hoc, et iseseisvalt mõrvajuhtumite kallal töötada … Kuigi nimi oli muidugi tabav. Nüüdseks oli Harry taandunud politseikõrgkooli õppejõuks, Bjørn kriminalistiks Bryni ja tema ise vägivallaosakonda, kus temast oli saanud juhtivuurija.
Wylleri silmad särasid ja ta naeratas ikka veel. „Kahju, et Harry Hole …”
„Kahju, et meil praegu lobisemiseks aega ei ole, Wyller, meil on mõrv uurida. Mine Berntseniga kaasa ning kuula ja õpi.”
Anders Wyller naeratas viltuselt. „Arvad, et konstaabel Berntsenil on mulle palju õpetada?”
Bratt kergitas kulmu. Noor, enesekindel, kartmatu. See on hea, aga Katrine palus jumalat, et poiss poleks järjekordne Harry Hole wannabe.
Truls Berntsen surus pöidla kellanupule, kuulis ukse tagant korterist helinat, nägi, et ta peaks küünte närimise lõpetama, ja vabastas nupu.
Kui ta oli Mikaeli juurde läinud ja palunud end vägivallaosakonda üle viia, oli Mikael küsinud, miks. Ja Truls oli öelnud, nagu asi on: et ta tahab toiduahelas natuke ülevalpool olla,