Janu. Jo NesboЧитать онлайн книгу.
kui see tugev mees oleks näiteks olnud keegi, keda ta tundis …”
„… siis ei oleks ta jännanud ukseketiga peräst sedä, ku om selle eest võtnud, et mees sisse lasta. Siis oleks ta end turvaliselt tundnud. Järelikult …”
„… järelikult,” võttis Katrine üle, „oli mees juba korteris, kui Elise koju tuli.”
„Ilma et ta sedä tiadnud oleks,” ütles Bjørn.
„Sellepärast ta ukseketi ette panigi, et pidas ohtlikuks seda, mis on väljas.” Katrine judises. Selle kohta olidki nad võtnud kasutusele väljendi „hirmuga segatud rõõm”. Mõrvauurija tunne, kui ta äkitselt näeb ja taipab.
„Harry oleks sinuga praigu rahul,” lausus Bjørn. Ja naeris.
„Mis on?” küsis Katrine.
„Sa punastat.”
Ma olen tõesti omadega läbi, mõtles Katrine.
1 Toteni murret esindab eesti tõlkes fiktiivne, veidi lõunaeestipärane keelekuju. – Siin ja edaspidi tõlkija märkused. [ ↵ ]
3. peatükk
Neljapäeva pärastlõuna
Katrinel oli probleeme keskendumisega pressikonverentsil, kus nad avalikustasid lühidalt ohvri isiku, vanuse, leidmisaja ja -koha ja suurt muud ei midagi. Nende esimeste tapmisjärgsete pressikonverentside mõte oligi peamiselt öelda nii vähe kui võimalik, lihtsalt tänapäevase avatud demokraatia nimel seal olla.
Tema kõrval istus vägivallaosakonna juht Gunnar Hagen. Välgud peegeldusid tagasi paljalt pealaelt tumedate lokkis juuste pärja kohal, kui Hagen nende ühiselt välja mõeldud lühikesi lauseid ette luges. Katrine oli õnnelik, et Hagen rääkis. Mitte et ta rambivalgust peljanud oleks, aga kõik tulgu tasapisi. Praegu oli ta juhtivuurijana veel nii värske, et tundus kindlam lasta Hagenil rääkida ja samal ajal ise fraase õppida. Jälgida, kuidas kogenud politseijuht veenab ümbritsevat maailma kehakeele ja intonatsiooniga rohkemgi kui jutu sisuga selles, et politseil on asi kontrolli all. Neljandal korrusel olevasse kõnesaali oli kogunenud umbes kolmkümmend ajakirjanikku. Katrine vaatas nende pea kohal asuvat suurt maali, mis kattis kogu tagaseina. See kujutas alasti suplevaid inimesi, kellest suurem osa olid noored saledad poisid. Ilus süütu stseen, pärit ajast enne seda, kui kõike hakati tõlgendama kõige hullemas tähenduses. Tema ise polnud erand, ta eeldas, et kunstnik oli pedofiil. Hagen korrutas vastuseks ajakirjanikele oma mantrat: „Sellele ei saa me vastata.” Üksikute variatsioonidega, et kordused ei kõlaks ülbelt või lausa koomiliselt: „Praegusel ajahetkel ei saa me seda kommenteerida.” Või heatahtlikumalt: „Selle juurde peame tagasi pöörduma.”
Katrine kuulis ajakirjanike krabisevaid pastakaid ja klõbisevaid klaviatuure kirjutamas küsimusi, mis olid muidugi palju värvikamad kui vastused: „Kas laipa oli väärkoheldud?”, „Kas oli jälgi seksuaalsest ärakasutamisest?”, „Kas politseil on kahtlusalune ja kui on, siis kas see on keegi lähedane?”.
Spekulatiivsed küsimused, mis suutsid kui mitte muud, siis vähemasti anda vastusele „ei kommenteeri” teatava põnevust tekitava alatooni.
Ukseavas saali tagumises otsas nägi Katrine tuttavat kogu nähtavale ilmumas. Tolle ühte silma kattis must lapp ja ta oli pannud selga politseiprefekti vormi, mis Katrine teada alati värskelt pressituna tema kontoris kapis rippus. Mikael Bellman. Ta ei tulnud sisse, lihtsalt seisis seal ja vaatles. Katrine märkas, et ka Hagen oli teda näinud ja ajas end noorema politseiprefekti pilgu all toolil natuke sirgemaks.
„Sellega lõpetame,” ütles kommunikatsioonijuht.
Katrine nägi Bellmani lehvitamas märguandeks, et tahab temaga rääkida.
„Millal on järgmine pressikonverents?” hüüdis Mona Daa, VG[1.] krimireporter.
„Selle juurde tuleme …”
„Siis, kui meil on midagi uut,” katkestas Hagen kommunikatsioonijuhti.
Siis kui, pani Katrine tähele. Mitte lihtsalt kui. Sellised väikesed, aga olulised sõnavalikud andsid märku, et õigusriigi teenistujad töötavad väsimatult, kohtuveskid jahvatavad ja süüdlase tabamine on ainult aja küsimus.
„Midagi uut?” küsis Bellman, kui nad politseimaja aatriumis üle põranda sammusid. Varem võis mehe peaaegu tütarlapselik kenadus, mida rõhutasid pikad ripsmed, pisut liiga pikad sätitud juuksed ja pruun, iseloomulike valgete pigmendilaikudega nahk, jätta mulje millestki peenutsevast, nõrgast. Aga silmaklapp, mis oleks muidugi võinud teatraalse mulje jätta, tegi hoopis vastupidist. See jättis mulje jõust – mehest, kes ei lase kaotatud silmal end peatada.
„Kriminalistika leidis hambajälgedest midagi,” ütles Katrine, minnes Bellmani järel läbi vastuvõtu ees oleva vaheruumi.
„Sülge?”
„Roostet.”
„Roostet?”
„Jah.”
„Mis võiks pärineda …?” Bellmann vajutas liftinuppu.
„Me ei tea,” sõnas Katrine ja jäi tema kõrvale seisma.
„Ja te ei tea ikka veel, kuidas süüdlane korterisse pääses?”
„Ei. Lukk ei ole muugitav ning ustest ega akendest ei ole sisse murtud. Jääb veel see võimalus, et ohver lasi ta sisse, aga seda me ei usu.”
„Äkki oli tal võti.”
„Ühistul on lukud, kus sama võti avab nii värava kui korteriukse. Ühistu võtmeregistri andmetel on Elise Hermanseni korteril ainult üks võti. Ja see oli tema käes. Berntsen ja Wyller rääkisid kahe poisiga, kes viibisid kangialuses, kui Elise koju tuli, ja mõlemad kinnitavad, et ta avas värava võtmega, tähendab ei helistanud korterisse ega palunud kellelgi juba seal ootaval väravat seest avada.”
„Saan aru. Aga kas ta ei võinud endale lihtsalt võtmest koopiat teha?”
„Sel juhul pidi ta hankima endale originaalvõtme ja leidma ka võtmevalmistaja, kellel on süsteemivõtmete toorikuid ja kes ei tunne süümepiinu, valmistades võtmeid ilma ühistu kirjaliku nõusolekuta. See on üsna vähetõenäoline.”
„Okei, ma ei tahtnud niikuinii sinuga sellest rääkida …” Liftiuksed libisesid lahti ja kaks väljuvat konstaablit jätsid politseiprefekti nähes automaatselt naermise.
„See puudutab Trulsi,” ütles Bellmann pärast seda, kui oli Katrinel galantselt esimesena tühja lifti siseneda lasknud. „Tähendab Berntsenit.”
„Milles asi?” küsis Katrine ja tundis nõrka tualettveelõhna. Üldiselt tundus talle, et mehed olid sagedase raseerimise koos sellele järgneva alkoholis marineerimisega lõpetanud. Bjørn oli kasutanud masinat ja järgnevast maitsestamisest loobunud ning need, kes Katrinel pärast olid olnud … noh, paaril korral oleks ta tugevat parfüümi nende loomulikule lõhnale eelistanud.
„Kuidas ta kohaneb?”
„Berntsen? Hästi.”
Nad seisid kõrvuti, näod liftiuste poole, aga järgnenud vaikuses nägi Katrine silmanurgast vilksamisi Bellmani viltust naeratust.
„Hästi?” kordas Bellman lõpuks.
„Berntsen täidab neid ülesandeid, mis talle antakse.”
„Mida pole palju, ma eeldan?”
Katrine kehitas õlgu. „Tal ei ole uurijatausta. Ja ta paigutati riigi suurimasse mõrvauurimisüksusesse kripo järel. Niimoodi just juhiistmel ei istuta, kui tõtt öelda.”
Bellman noogutas ja hõõrus lõuga. „Ma tahtsin tegelikult vaid veenduda, et ta end korralikult üleval peab. Et ta ei … et ta järgib mängureegleid.”
„Minu teada küll.” Lift peatus. „Millistest mängureeglitest me üldse räägime?”
„Ma tahan lihtsalt, et sa tal silma peal hoiaksid,