Kreeka miljardäri mässuline pruut. Линн ГрэхемЧитать онлайн книгу.
sõitis edasi, et pojale järele minna.
Ginny Bell, tema sõber ja lapsehoidja elas majakeses, mis asus Maribeli kodust ainult kiviviske kaugusel. Ta oli Maribelist vanem, lesk, endine õpetaja, kes oli parajasti osalise õppeajaga magistrikraadi omandamas. Ta oli sale neljakümnendates eluaastates mustade lühikeste juustega naine, ning ta vaatas üllatunult üles, kui Maribel tema maja tagauksele ilmus. „Jumaluke, ma ei oodanud sind nii vara tagasi!”
Elias jättis piltmõistatuse sinnapaika ning tormas läbi köögi ema tervitama. Ta oli aasta ja nelja kuu vanune, võluv mustade lokkis juuste ja tumepruunide silmadega väikemees. Kogu temale omane loomupärane soojus ja energia säras tema naeratuses ning viisis, kuidas ta ema kallistas. Maribel hingas sisse tuttavat beebinaha lõhna ning teda läbis suur armastusepuhang. Alles pärast Eliase sündi oli ta tõeliselt taibanud ema ja lapse vahelise sideme tugevust. Ta oli nautinud aastast lapsehoolduspuhkust, mis ta oli oma lapsega koosolemiseks võtnud. Tööle tagasipöördumine, olgugi et osalise tööajaga, oli olnud tema jaoks tõsine väljakutse. Nüüdki ei saanud ta olla Eliasest eemal kauem kui paar tundi, ilma et poleks pikisilmi oodanud hetke, mil ta jälle lapse juurde tagasi saab minna. Ilma ise selleks midagi tegemata oli Eliasest saanud tema maailma keskpunkt.
Olles ikka veel hämmeldunud Maribeli kiirest tagasitulekust, ütles Ginny kulmu kortsutades: „Ma arvasin, et su onu ja tädi pidid korraldama pärast teenistust peene suupistetega vastuvõtu.”
Maribel rääkis talle lühidalt oma tädi eelmise õhtu telefonikõnest.
„Jumal küll, kuidas Hermione Stratton saab sind niimoodi välja jätta?” hüüatas Ginny noorema naise kaitseks vihaselt välja astudes, kuna kauaaegse sõbrana ta teadis, kui palju Strattonid võlgnesid Maribelile: naisele, kes oli truult Imogenil silma peal hoidnud, samas kui modelli perekond oli oma tütrele ja tema üha kasvavale ebakindlale ja piinlikkusttekitavale käitumisele läbi sõrmede vaadanud.
„Noh, ma rikkusin oma vihiku Eliase-nimelise tindiplekiga ära ja ma ei saaks väita, et mind tagajärgede suhteks poleks hoiatatud,” vastas Maribel haput nägu tehes.
„Kui su tädi ärgitas sind aborti tegema, sest tema jaoks tähendas see seltskondlikku häbiplekki, läks ta ikka üle igasuguse piiri. Sa olid talle juba öelnud, et sa tahad seda last, ja sa ei ole ju enam mingi oskamatu teismeline,” tuletas Ginny nooremale naisele kaastundlikult meelde. „Vastupidiselt tema arvamusele, et sa ei saa hakkama, oled sa üks paremini toimetulevaid emasid, keda ma tean!”
Maribel heitis talle kahetseva pilgu. „Ma loodan, et mu tädi ei mõelnud oma nõuannet halvasti. Kui Hermione oli noor tüdruk, siis oli lapse jaoks häbiasi sündida väljaspool abielu.”
„Miks sa nii suuremeelne oled? See naine on sind ju kohelnud nagu mingit Victoria-aegset vaest sugulast!”
„Asi polnud nii halb. Mu tädi ja onu jaoks oli raske mõista mu akadeemilisi sihte.” Maribel rehmas käega. „Mina olin perekonna must lammas, kes oli oma nõbudest lihtsalt liiga erinev.”
„Selle muutmiseks panid nad su suure pinge alla.”
„Kuid Imogeni veelgi suurema,” teatas Maribel, mõeldes oma haprast sugulasest, kes oli ihaldanud heakskiitu ja imetlust sel määral, et polnud enam olnud suuteline hakkama saama ei tagasilükkamise ega läbikukkumisega.
Elias vingerdas ennast ema sülest maha, et ta saaks uurida saabuvat postiautot. Ta oli elavaloomuline laps, kes oli tulvil uudishimu ümbritseva maailma suhtes. Sel ajal, kui Ginny läks välisukse juurde postipakki vastu võtma, korjas Maribel kokku kogu varustuse, mis kaasnes väikelapse ühest kohast teise transportimisega.
„Kas sa ei saa jääda kohvi jooma?” küsis Ginny tagasi tulles.
„Kahjuks mitte. Mulle meeldiks see väga, kuid mul on jube palju tööd.” Kuid seda öeldes lõid tema põsed süüdlaslikult õhetama, sest pool tunnikest oleks tal ikka aega olnud. Kahjuks oli aga Leonidase taasnägemine ta endast välja viinud ning nüüd soovis ta vaid oma kodu kaitsvate seinte vahele jõuda. Ta võttis Eliase sülle, et viia ta tagaukse juurde pargitud autosse.
Poiss oli oma vanuse kohta suurt kasvu ning tema tõstmine nõudis emalt üha suuremat jõupingutust. Ta tõstis poja autosse turvatooli. Elias pani käed ise rihmadest läbi, väljendades sellega iseseisvust, mis tema ema sageli hämmeldusse ajas. „Elias ise,” teatas ta otsusekindlalt.
Ta protesteeris mossis näoga, kui ema ei lasknud tal endal turvarihma klambrit kinni panna. ta oleks tahtnud seda ise teha, kuid ema oli otsustanud mitte anda talle võimalust klambri lukustus- ja avamistehnikat selgeks saada. Olles väga noorelt kõndima õppinud, oli Elias nüüdseks juba vilunud põgeneja toolidelt, kärudest ja mänguaedadest.
Maribel tagurdas välja teele ning aeglustas käiku, et saada mööda hõbedavärvi autost, mis oli tee äärde pargitud. See oli peatumiseks halb koht ning ta oli üllatunud seal sõidukit nähes. Sadakond meetrit edasi pööras ta päikeselaigulisele puudega ääristatud looklevale teele, mis oli kunagi olnud koduteeks talle ja tema vanematele. Ta oli pärinud maalilise vana talumaja pärast isa surma, ja see oli olnud aastaid välja renditud. Kui hoone oli lõpuks vabaks jäänud, olid kõik arvanud, et ta müüb selle maha ja ostab endale hoopis trendika linnakorteri. Umbes samal ajal oli avastus, et ta on rase, Maribeli elu pea peale pööranud. Pärast seda, kui ta oli uuesti külastanud maja, kus ta oli liiga vähe aega saanud nautida tõelist vanemlikku armastust ja tähelepanu, oli ta hakanud mõistma, et lapse üksinda üleskasvatamine nõuab temalt suuremat sorti muutusi, mis puudutasid tema seniseid tegevusi ja elutempot. Tal tuli lõpetada töönarkomaanielu ning oma tihedas päevakavas ka beebi vajadustele aega leida.
Tegemata välja kommentaaridest selle kohta, kui vanamoodne ja isoleeritud see koht on, jätkas Maribel tasapisi sisekujunduse uuendamist. Asudes eraldatud orus, mugavas kauguses nii Londonist kui Oxfordist, pakkus see maja talle parimat mõlemast maailmast. Luksus omada läheduses sellist head sõpra nagu Ginny, oli olnud täpiks i peal, ja seda veel enne, kui too oli ise välja pakkunud, et võib Eliase eest Maribeli tööajal hoolitseda.
„Hiir-Hiir-Hiir!” laulis Elias, vingerdades nagu angerjas ning ust lükates, mida Maribel lukust lahti püüdis keerata.
Äärmiselt arg iiri hundikoer varjas end laua all nagu tavaliselt. Ta ei tulnud sealt enne välja, kuni ta ei olnud täiesti kindel, et koju tulid ainult Maribel ja Elias. Laua alt välja ukerdades – ta oli väga suurt kasvu koer – tervitas ta seejärel oma perekonda raevuka innukusega. Poiss ja koer veeresid põrandal akrobaatilise hunnikuna. Elias ajas ennast püsti. „Hiir… üles!” andis ta koerale käskluse kaasasündinud oskusega.
Sekundi murdosa jooksul naelutas mälupildi välgatus Maribeli tardunult seisma: Leonidas seitse aastat tagasi küsimas, millal naine kavatseb üles korjata särgid, mis põrandal maas olid. Samasugune käskiv ja nõudlik toon, kuid mitte sama efektiivne, sest nii hirmuäratav kui Leonidas ka olla võis, ei olnud Maribel kunagi üritanud kellelegi nii meele järele olla nagu Hiir. Veel üks pilt kerkis ta silme ette: Leonidas väljakutse ees majapidamistöödega hakkama saada, nii rängalt solvunud väite peale, et ta ilma teenijateta täiesti abitu oli, et vastupidist tõestada tahtes üritas ta elektrikannuga pliidi peal vett keeta.
Poja valukarjatus tõi Maribeli maa peale tagasi. Elias oli komistanud ja pea vastu külmkappi ära löönud. Väsimus tegi ta kohmakaks. Maribel tõstis poja üles ning hõõrus kaastundlikult ta pead. Pisaraist märjad raevukad pruunid silmad kohtusid tema omadega; soojuse ja energilisuse taga olid peidus tugev tahtejõud ja raudne tugevus ning vastupidavus. „Ma tean, ma tean,” sosistas ta õrnalt, kiigutades last, kuni ta ärritus vähenes ning tema uskumatult pikkade mustade ripsmetega silmad hakkasid kinni vajuma.
Maribel viis ta ülemisel korrusel asuvasse valgesse ja rõõmsavärvilisse lastetuppa, mille ta oli ise püüdlikult hoole ja naudinguga kujundanud ja kaunistanud. Võttes pojal kingad jalast ja jaki seljast, asetas ta lapse rahustavalt ümisedes voodisse. Elias jäi silmapilkselt magama, kuid ema teadis, et poeg ei jää pikali eriti kauaks. Ta nägi magades nii ingellik ning rahulik välja, kuid ärkvel olles polnud kummastki joonest jälgegi. Maribel vaatas teda mõne minuti, mõeldes tahtmatult tagasi füüsilisele külgetõmbele,