Valitud teosed 3. Märkmeid eel-dünastilisest ajastust. Robert SilverbergЧитать онлайн книгу.
aktsiahinnad, nii et ta saaks otsustada, mida müüa. Mina muidugi tean, mida ta müüs, aga minu käest vihje saamine võtaks talt kogu hasardi. Me kohtleme üksteist õiglaselt. Kui olen (mina–n)ile aktsiate hinnad edastanud, tuleb liinile taas (mina+n) ja edastab mulle täiesti uute aktsiate nimekirja, mille suhtes ma pean otsuse tegema enne, kui New Yorgi börs teisipäeval avatakse. Nende aktsiate tulud realiseerib ta reedel. Ja nii me oma muutuvaid rolle mängides päevast päeva elame.
Aga käes oli päev, mil Selene meie elud segi lõi.
Tühjendasin klaasi ja tõstsin pilgu, et kelnerile märku anda, kui Taevalikku Saali sisenes sale, tumedajuukseline naine. Ta oli pikk, graatsiliste liigutustega ja imekaunis. Tal oli seljas kallis monomolekulaarne liibuv kostüüm, mis tegi läbi keeruka lainepikkuste muutuste programmi, sealhulgas mikrosekundi pikkune täielik läbipaistvus, mis pimestas, jäädes siiski maitsekuse piiresse. Naise riietus sobis kokku tema näojoontega. Tal olid teineteisest kaugel asetsevad säravad silmad, peenejooneline nina ja rohelisega kergelt esile toodud pringid huuled. Tema nahk oli erakordselt hele. Ehteid ma ei märganud (milleks kullata puhast kulda, milleks värvida liiliat?), kuid panin tähele, et tema kaunil vasakul põsesarnal oli väike dekoratiivne ultravioletse värvi triip, mis oli ilmselt valitud selle pärast, et seda on näha just siinse ruumi unikaalses valgusspektris.
Ta vallutas mu ühe hetkega. Temas segunesid jooned, millele ma ei suutnud vastu panna. Ta tundus häbeliku ja samas terastugevana, kirgliku ja haavatavana, enesekindla ja kohmetuna. Ta lasi pilgu üle ruumi ilmselgelt kedagi otsides, kuid mitte leides. Tema pilk kohtus minu omaga ja jäi pidama.
Kusagil minu aju tagasopis ütles (mina–n) lõikavalt, nagu ma olin öelnud esmaspäeval: «Ma ei kuule sind, (mina+n). Ma ei kuule sind!»
Ma ei pööranud sellele mingit tähelepanu. Tõusin püsti. Naeratasin naisele ja kutsusin teda tühjale toolile osutades enda lauda. Viskasin Herald Tribune’i põrandale. On hetki, kus on tähtsamaid asju, kui varanduse kokkuajamine viie protsendi kaupa nädalas. Naine naeratas tänulikult ja võttis mu kutse noogutades vastu.
Kui ta oli minust umbes kahekümne viie jala kaugusel, kaotasin (mina–n) ja (mina+n)ga täielikult kontakti.
Ma ei mõtle selle all pelgalt seda, et katkes meievaheline sõnade ja teabe ülekandumine. Ma tahan öelda, et ma ei tunnetanud enam oma varasema ja hilisema mina juuresolekut mitte üks raas. See soe, sõnatu partnerlus, see meie-tunne, see harmoonia, mida olin tundnud kogu aeg alates sideme loomisest viis aastat tagasi, oli kadunud, nagu oleks see välja lülitatud. Esmaspäeval, kui side (mina+n)iga katkes, oli (mina–n) ikka minuga. Nüüd ei olnud mul kedagi.
Olin hirmutavalt üksi. Tavalised inimesed on ka üksi, aga mina tundsin end palju rohkem üksi, sest olin saanud tunda ühtekuuluvustunnet, mis jääb tavasurelikele kättesaamatuks. Lahusolekust tingitud šokk oli muserdav.
Siis istus Selene minu kõrvale ja tema läheduses unustasin oma uudse üksindustunde täielikult.
«Ma ei tea, kus ta on, ja ei hooli ka. Seekordne hilinemine on juba liiast. Temaga on lõpp. Tere, minu nimi on Selene Hughes.»
«Aram Kevorkian. Mida sa jood?»
«Šartröösi jääga. Rohelist. Ma teadsin juba ukse juures, et sa oled armeenlane.»
Ma olen kolmeteistkümnenda põlve bulgaarlane, aga mul ei ole armeenia nime vastu midagi. Ma ei parandanud teda. Kelner kiirustas meie juurde ning ma tellisin Selene’ile šartröösi ja endale sakemartiinit. Värisesin nagu teismeline. Naise ilu oli segadusseajav, endasse haarav, hämmastav. Kui me klaase kokku lõime, püüdsin eksperimendi mõttes (mina–n)i ja (mina+n)iga sidet luua. Vaikus. Vaikus. Aga selle eest oli Selene.
«Sa ei ole Londonist pärit,» ütlesin.
«Ma reisin palju ringi. Peatun veidi aega siin, veidi seal. Pärit olen Dallasest. Küllap kuuled minu aktsendis Texast. Viimane vahesadam oli Lima. Juulikuise suusailma pärast. Aga nüüd olen Londonis.»
«Ja kuhu edasi?»
«Kes seda teab? Mida sina teed?»
«Ma investeerin.»
«Teenid sellega elatist?»
«Enam-vähem, eks ma püüan. Oled sa õhtusöögiks vaba?»
«Muidugi. Kas sööme hotellis?»
«Väljas on kuratlik udu,» ütlesin.
«Täpselt minu mõte.»
Sümpaatne. Iga kandi pealt. Pakkusin ta vanuseks kakskümmend neli või viis. Üürikeseks jäänud abielu vast kolm või neli aastat tagasi. Isiklik sissetulek, mitte suur, aga piisav. Kogemustega, maailma näinud naine ja ometi oli temas säilinud mingi süütus, hinge maagiline pehmus. Armusin temasse silmapilkselt. Teist kokteili ta ei soovinud.
«Ma panen õhtusöögiks laua kinni,» ütlesin, kui ta tualettruumi hakkas minema. Vaatasin teda, kui ta eemaldus. Nõtke kõnnak, veatu hoiak, suurepärased abaluud. Kui ta oli minust umbes kahekümne jala kaugusel, tundsin, kuidas mu teised minad ootamatult tagasi tulid.
«Mis toimub?» nõudis (mina–n) vihaselt. «Kuhu sa kadusid? Miks sa midagi ei saada?»
«Ma ei tea veel.»
«Kus kurat on eelmisest nädalast ülekantud aktsiate teisipäevased hinnad?»
«Hiljem,» vastasin.
«Kohe, enne kui sa jälle ära kaod.»
«Hinnad võivad oodata,» laususin, tõrjusin (mina–n)i tahaplaanile ja küsisin (mina+n)ilt: «No nii, mida sa tead, mida ma ka peaksin teadma?»
Minust nelikümmend kaheksa tundi ees olev mina vastas: «Me oleme armunud.»
«Seda ma tean. Aga miks meil side katkes?»
«Selene on psii-blokaator. Ta neelab endasse kogu ülekandeenergia, mille me välja saadame.»
«Võimatu! Ma ei ole kunagi midagi sellist kuulnud.»
«Tõesti?» ütles (mina+n). «Vennas, viimase tunni jooksul on see esimene kord alates kolmapäevast, mil me sellesse jamasse sattusime, kus mul on olnud võimalus sinuga sidet luua. See ei ole kokkusattumus, sest ma olen kolmapäevast alates veetnud temaga peaaegu sada protsenti ajast, välja arvatud üksikud kaheminutilised pausid, ja siis ma ka ei saanud sinuga ühendust, sest ilmselt olid sina omas ajas temaga. Ja seega…»
«Kuidas see võimalik on?» hüüatasin. «Mis meist niimoodi saab? Ei. Ei, sa ajad jama, sitaratas. Ma ei usu sind. Ei ole võimalik, et tema seda põhjustab.»
«Ma arvan, et tean, kuidas ta seda teeb,» ütles (mina+n). «Tal on…»
Just sel hetkel tuli Selene tagasi, olles veel ilusam, ja taas laskus minu peale vaikus.
Me sõime rikkaliku õhtusöögi. Jahutatud austrid, Nikosia salat, Kobe toores veiseliha ja sinna peale Richebourgh ‘77. Vahetevahel püüdsin enda minadega ühendust saada. Ei midagi. Muretsesin veidi selle pärast, kuidas teisipäevased hinnad (mina–n)ile edastada, aga otsustasin siis selle asja üldse unustada. Oli selge, et ma polnud neid talle edastanud, sest ma ei olnud saanud täna õhtul väljatrükki selle portfelli aktsiate müügi kohta, ja kuna ma polnud teda kätte saanud, ei olnud mõtet ka selle pärast pabistada. Läbi aja toimiva telepaatia puhul on imeline asi stabiilsustunne, mida see pakub – mis iganes on olnud, peab olema ja nii edasi.
Pärast õhtusööki läksime korrus allapoole kasiinosse brändit jooma ja veidi hasartmänge mängima. «Kahe tuhande naela eest,» ütlesin robot-kassiirile, panin pöidla makseplaadile ja žetoonid tulid kolinal roboti rinnal olevast avast välja. Andsin pooled žetoonid Selene’ile. Ta mängis Black Jacki, mina ruletti. Liikusime lauast lauda vastavalt tujule ja mänguõnnele. Kahe tunniga kolmekordistas Selene oma esialgse summa ja mina kaotasin kõik. Ma pole õnnemängudes kunagi tugev olnud. Loomulikult lasin tal kanda võidud tema enda arvele ja kui ta pakkus, et maksab tagasi summa, mille olin talle andnud, naersin.
Kuhu edasi? Magamaminekuks oli veel liiga vara.
«Lähme basseini?» tegi Selene ettepaneku.
«Hea