Valitud teosed 3. Märkmeid eel-dünastilisest ajastust. Robert SilverbergЧитать онлайн книгу.
hotellitoas piinavalt üksildase nädalalõpu.
Esmaspäev. (Mina+n)i hääl kolmapäevast annab uued juhised. Ma täidan need. Lõunasöögi ajal jõuab mu odrasuppi katva kaane all minuni Selene’i kirjake. «Kallis, miks sa mu eest põgened? Armastan sind lausa üheksandas astmes. S.»
Väljun hotellist jooksupoisiks maskeerituna ja lendan El Aliga Kairosse. Olen pinges ja närviline ning liitun püramiide uudistavate turistidega, mis ei ole üldse minu moodi. Ekskursioon on heebrea keeles, paras mulle. Lukustan end hotelli. Saabub Herald Tribune. Kolmapäeval edastan juhised (mina–n)ile, kes elab esmaspäevas. Ootan juhiseid reedeselt minalt, kes on (mina+n). Juhiste asemel jõuab minuni mingi segane müra. Mis lahti on? Kuhu ma peaksin nüüd põgenema? Brasiiliasse, McMurdo lahele, Anchorage’i, Irkutskisse, Maogradi? Ta leiab mu ka sealt üles. Tal on omad nõksud. Sellele, kes tahab saladusi avastada, jääb vähe saladuseks. Kuidas ta mind leiab?
Aga ta leiab.
Saabub kirjake. «Olen Abu Simbeli templite juures ja ootan sind. Kohtume seal reede pärastlõunal või ma hüppan päikeseloojangul Ramsese vasakpoolseimalt kujult alla. Armastan sind. Olen meeleheitel. S.»
Tunnistan oma lüüasaamist. Ta ajab mu pankrotti, aga ma pean ta endale saama.
Lähen reedel Abu Simbeli templite juurde.
Selene seisis kuju tipus ja nägi tuule käes lehvivates valgetes puuvillastes riietes ahvatlev välja.
«Ma teadsin, et sa tuled,» ütles ta.
«Mis mul muud üle jäi?»
Me suudlesime. Tema nõtkus sütitas mind. Päike loojus lõõmates läänepoolsesse kõrbesse.
«Miks sa minu eest kogu aeg põgened?» küsis Selene. «Mis ma valesti tegin? Miks sa mind enam ei armasta?»
«Ma armastan sind,» vastasin.
«Aga miks siis?»
«Ma räägin sulle saladuse, mida ma ei ole avaldanud mitte kellelegi peale minu teiste minade.»
Sõnad jooksid robinal mu huulilt. Rääkisin talle kõik ära. Sellest, kuidas ma oma ande avastasin, esialgsest kaosest, mis kaasnes muudest ajahetkedest toimuvate sensoorsete ühendusevõttudega, hämmingust, mis kaasnes elamisega korraga tund aega eespool ja tund aega tagapool ning praeguses hetkes. Rääkisin enesedistsipliinist, mida läks vaja ande väljaarendamiseks. Meeletust pingutusest, mida nõudis meeltevälise taju laiendamine viiele tunnile, siis kümnele, kahekümne neljale ja lõpuks neljakümne kaheksale. Börsil mängimise ja mitte kunagi kaotamise joovastusest. Spekulatsioonide keerukatest süsteemidest, minu enda kehtestatud piirangutest, mis ei lase mul kõiki maailma varasid endale kahmata, ja tohutu rikkuse naudingust. Rääkisin ka üksindusest. Ja tolle õhtu ülevusest, mil ma teda kohtasin.
«Kui ma olen koos sinuga, siis see ei toimi,» ütlesin lõpuks. «Ma ei saa oma teiste minadega suhelda. Viimase kahe nädala jooksul kaotasin tavalisel viisil börsil mängides miljoneid. Sa olid mind laostamas.»
«Asi on amuletis,» lausus Selene. «See neelab psioonilist energiat, summutab psii-välja.»
«Seda ma arvasingi. Aga kes sellisest asjast varem kuulnud on? Kust sa selle amuleti said? Miks sa seda kannad?»
«Sain selle kaugelt-kaugelt ja kannan, et ennast kaitsta,» vastas Selene.
«Kaitsta – mille eest?»
«Minu enda ande eest. Minu kohutava, luupainajaliku ande eest, mis on mulle needuseks. Aga kui ma pean valima amuleti ja armastuse vahel, siis valikut pole. Ma armastan sind, Aram, armastan, armastan!»
Selene haaras metallamuletist, kiskus selle kaela ümber oleva keti küljest lahti ja heitis üle monumendi ääre alla. Amulett laperdas läbi videviku ja kadus.
Tundsin, kuidas (mina–n) ja (mina+n) tagasi tulid.
Selene kadus.
Seisin juhtunust pahviks ja uimaseks lööduna tund aega Abu Simbeli templi katusel, suutmata liigutada. Korraga oli Selene tagasi. Ta klammerdus mu külge ja sosistas:
«Lähme ruttu hotelli!»
«Kus sa olid!»
«Järgmises neljapäevas,» vastas Selene. «Ma võngun ajas.»
«Mida?»
«Amulett summutas mu võnked. Ankurdas mind olevikku. Sain selle 2459. aastal kelleltki, keda ma seal tundsin ja kes minust väga hoolis. See oli lahkumiskingitus ja ta kinkis selle mulle, teades, et me ei kohtu enam kunagi. Aga nüüd…»
Selene kadus. Ta oli ära kaheksateist minutit.
«Olin eelmises teisipäevas,» ütles ta naastes. «Helistasin endale ja ütlesin, et peaksin järgnema sulle Istanbuli ja seejärel Tel Avivi ja siis Egiptusesse. Nüüd sa saad aru, kuidas ma su leidsin.»
Ruttasime Selene’i Niiluse ääres asuvasse hotelli. Me armatsesime ja hetk enne haripunkti olin voodis üksinda. (Mina+n) võttis minuga ühendust, öeldes: «Ta oli siin minu juures, küllap on juba tagasiteel.»
Selene ilmuski. «Ma olin…»
«… järgmises pühapäevas,» laususin mina. «Jah, ma tean. Kas sa ei saa oma võnkumist üldse kontrollida?»
«Ei, ma pendeldan täiesti suvaliselt. Kui hoog päris suureks läheb, rändan sajandeid. See on piin, Aram. Minu elus ei ole mingit järjepidevust, mitte mingit pidepunkti. Hoia mind!»
Lõpetasime pöörasusehoos selle, mis enne pooleli jäi. Lebasime hingetuna teineteise embuses.
«Mida me nüüd peale hakkame? Ma ei saa lasta sul sedasi võnkuda!»
«Sul ei jää muud üle. Ma ei saa lasta sul oma elatusvahendit ohvriks tuua!»
«Aga…»
Selene oli jälle kadunud.
Tõusin üles, panin riidesse ja kiirustasin tagasi Abu Simbeli templisse. Koidule eelnenud tunnid veetsin Niiluse kaldal liivas sobrades. Roomasin, sõelusin, kompasin. Kui päikese esimesed kiired üle mäeharja ulatusid, leidsin ma amuleti. Tormasin tagasi hotelli. Selene oli naasnud.
«Pane see kaela,» käskisin.
«Ei pane. Ma ei võta sult ära…»
«Pane see kaela.»
Ta kadus jälle. (Mina+n) ütles: «Ära karda. Kõik läheb imepäraselt kenasti.»
Selene tuli tagasi. «Ma olin ülejärgmises reedes,» tähendas ta. «Mul tuli mõte, mis päästab kõik.»
«Ei mingeid ideid. Pane see kaela.»
Selene raputas pead. «Ma tõin sulle kingituse,» ütles ta ja ulatas ülejärgmise reede Herald Tribune’i. Võnkumine viis ta uuesti kaasa. Ta kadus ja tuli tagasi ja ulatas mulle 19. novembri ajalehe. Tema silmas särasid põnevusest. Selene kadus taas ja tõi 8. novembri Herald Tribune’i. Siis 4. detsembri ja 11. novembri oma, seejärel 18. jaanuari 1988. aasta ajalehe, 11. detsembri ja 5. märtsi 1988. aasta numbri. 22. detsembri oma. 16. juuni 1997. aasta numbri. 14. detsembri ja 8. septembri 1990. aasta väljaande. «Aitab küll!» hüüdsin. «Aitab!» Selene jätkas ajas pendeldamist. Ajalehtede virn kasvas.
«Ma armastan sind!» ütles ta hingeldades ja ulatas mulle tollikõrguse läbipaistva kuubiku. «19. mai 2026. aasta Wall Street Journal,» ütles ta selgituseks. «Selle lugemiseks vajalikku masinat ei õnnestunud mul hankida. Anna andeks.» Ta oli jälle läinud. Selene tõi veel Herald Tribune›i numbreid ajavahemikus 1988–2002. Seejärel tuli ta terve mikrofilmiga. Lõpuks vajus ta uimaselt ja surmväsinult istuma ning ütles: «Anna mulle mu amulett. Välja neutraliseerimiseks ei tohi see olla minust kaugemal kui kaksteist tolli.» Panin amuleti Seleni peopeale. «Suudle mind!» pomises ta.
Sedasi siis. Selene kannab amuletti, me oleme lahutamatud ja mul puudub teiste minadega igasugune kontakt. Investeeringute tegemiseks piisab, kui vaatan oma ajalehti, mille suurust ma märkimisväärselt vähendasin ja mida ma nüüd sõrmuse sees kannan. Igaks juhuks kannab Selene koopiat.
Me