Hõive, intressi ja raha üldteooria. John Maynard KeynesЧитать онлайн книгу.

ühtainsat eksimatut ootust, milliseks võiks oletatav müügitulu antud tootmismahu juures kujuneda. Tal on tegelikult mitmed erineva tõenäosuse ja detailsusega hüpoteetilised ootused. Seetõttu pean ma tema tulemiootuse all silmas seda, mis kindlalt järgituna tooks kaasa samasuguse käitumise nagu rida ebakindlaid ja suures ulatuses varieeruvaid võimalusi, millel tema ootus otsuse tegemishetkel tegelikult põhineb.

25

20. peatükis nimetatakse antud funktsiooniga lähedalt seotud funktsiooni hõivefunktsiooniks.

26

See on defineeritud 10. peatükis.

27

Rahvuslikul dividendil on tulujaotusega seotud sotsiaalmajanduslik mõõde ja arvestuslik ehk statistiline mõõde. Sotsiaalmajanduslikus mõttes oli lähtekohaks Henry George’i (1839–1897) 1879. aastal ilmunud raamatus “Progress ja vaesus” (Progress and Poverty) avaldatud arvamus, et “vabas majanduses” loodud rikkus omastatakse maaomanike ja monopolistide poolt majandusliku rendina ning sel teel toimunud teenimatu rikkuse kogunemine on vaesuse peamiseks põhjuseks. Hiljem peeti rahvuslikku dividendi sotsiaalselt õiglasema tulujaotuse saavutamise vahendiks. Clifford Hugh Douglase (1879–1952) arendatud kujul pakuti välja, et analoogiliselt aktsionäridele dividendidena kasumit jaotava firmaga võiks riik muuta makroökonoomilise ülejäägi (kasumi) rahaks ning jaotada selle oma kodanikele. Niimoodi oleks rahvuslik dividend üheks baastulu liigiks, nii nagu kodanikupalk, kuigi see on teisel põhimõttel otseselt sõltuv riigi majandustegevuse tulemuslikkusest mingi perioodi (aasta) jooksul. Statistilises mõttes on rahvuslik dividend lähedane rahvatulule (national income), mida tänapäevases rahvamajanduse arvepidamissüsteemis arvutatakse lisandväärtuse põhimõttel leitud sisemajanduse koguprodukti SKP (gross domestic product, GDP) või rahvusliku koguprodukti RKP (gross national product, GNP) põhjal. Lisandväärtuse põhimõte tähendab, et kogutoodangust on maha arvatud vahetoodangu väärtus. Riigi SKP ja RKP erinevus seisneb kõige üldisemalt selles, et esimesel juhul on liidetud kokku kõigi selle riigi territooriumil asuvate ettevõtete loodud lisandväärtus, RKP puhul aga on liidetud antud riigi kodanikele kuuluvate ettevõtete loodud lisandväärtus. Rahvatulu saadakse siis, kui SKP-st lahutatakse amortisatsioonieraldised ning kaudsed maksud. Rahvatulu on see osa SKP-st või RKP-st, mis jaotatakse tootmistegurite vahel (kuhu kuuluvad töö, kapital ja loodusressursid). Keynesi kasutatud mõistete puhul tuleb silmas pidada, et sellal polnud veel ühtset rahvamajanduse arvepidamissüsteemi, mis arendati välja alles pärast Teist maailmasõda (tlk.).

28

Vt. Pigou, Economics of Welfare, eriti I osa, 3. ptk.

29

Mõistliku kompromissina piirdub rahvuslikku dividendi moodustav reaaltulu siiski tavaliselt nende kaupade ja teenustega, mida saab osta raha eest.

30

Economics of Welfare, I osa, 5. ptk. “What Is Meant by Maintaining Capital Intact”; parandatud kujul äsjases artiklis, mis on ilmunud ajakirjas Economic Journal, juuni 1935, lk. 225.

31

Vt. professor Hayeki kriitikat, Economica, august 1935, lk. 247.

32

See Keynesi kirglik lõik on tänapäeva majandusteaduse seisukohalt muidugi ajalooline kurioosum. Tuleb siiski lisada, et Keynesi esimene teaduslik töö käsitles tõenäosusteooriat ning selles mõttes ta teadis, mida rääkis. Selle aja kontekstis oli kvantitatiivsete meetodite ja nendekohaste kogu majandust hõlmavate näitajate kasutamisvõimaluste suhtes avalduv skepsis mõneti isegi arusaadav (tlk.).

33

Homogeenne toode on kvaliteediomadustelt sarnane toode (tlk.).

34

See on peamiseks põhjuseks, miks toodangu pakkumishind nõudluse kasvu korral tõuseb veel isegi siis, kui on kasutuses olevatele seadmetele sarnanevate seadmete ülejääk. Isegi kui eeldame, et ülejääv tööjõud moodustab kõigile ettevõtjatele ühtemoodi kättesaadava kogumi ja antud otstarbel rakendatavat tööjõudu tasustatakse vähemalt osaliselt pingutusühiku põhjal ning mitte ranges vastavuses konkreetse hõive efektiivsusega (mis oleks enamikul juhtudel realistlik eeldus), põhjustab toodangumahu suurenemisega kaasnevat pakkumishinna tõusu peamiselt hõivatud tööjõu kahanev efektiivsus, mitte aga sisemine ebaefektiivsus.

35

Ma ei oska öelda, kuidas tavaliselt kasutatav pakkumiskõver selle probleemiga toime tuleb, sest selle kõvera kasutajad pole oma eeldusi piisavalt selgitanud. Arvatavasti eeldavad nad, et antud otstarbel rakendatud tööjõudu tasustatakse ranges vastavuses nende efektiivsusega oma valdkonnas. See on aga ebarealistlik. Võib-olla on olulisim põhjus, miks erineva efektiivsusega tööjõudu käsitletakse teatud seadmete juurde kuuluvana, seotud asjaoluga, et suurenenud toodanguga kaasnev ülejäägi kasv läheb valdavalt seadmete omanikele ning mitte efektiivsematele töötajatele (kuigi võib juhtuda, et neid eelistatakse regulaarsemalt palgata ning kiiremini edutada). Sellega on väidetud, et samas ametis töötavatele erineva efektiivsusega inimestele makstakse harva tasu, mis oleks ligikaudseltki proportsionaalne nende efektiivsusega. Kui aga kõrgemat efektiivsust tasustatakse kõrgemate tasumääradega, siis võimaldab minu meetod seda arvesse võtta, sest hõivatud tööjõuühikute arvestamisel vaagitakse üksikuid töötajaid vastavalt nende tasustamisele. Ilmselt tulevad konkreetsete pakkumiskõveratega tegelemisel esile huvitavad probleemid, sest nende kõverate kuju sõltub teiste valdkondade nõudlusest sobiva tööjõu järele. Nagu öeldud, pole nende probleemide ignoreerimine realistlik. Kuid me ei pea neid arvesse võtma siis, kui tegeleme hõive kui tervikuga eeldusel, et antud efektiivse nõudluse mahule on omane selle konkreetne jaotus eri toodete vahel. Võib aga juhtuda, et see ei pea paika, sõltumata nõudluse muutumise konkreetsest põhjusest. S.t. efektiivse nõudluse suurenemine tarbimiskalduvuse kasvu tõttu võib sattuda vastakuti pakkumisfunktsiooniga, mis on erinev sellest, mida läheks vaja, et olla koos kasvanud investeerimisajendiga vastavuses kasvanud nõudlusega. See omakorda vajab üldideedelt üksikasjalikule analüüsile siirdumist, mis ei ole käesoleval juhul meie eesmärgiks.

36

Meetodit, kuidas leida nende ootuste ekvivalenti müügituluna, on kirjeldatud eespool lk. 36 joonealuses märkuses.

37

Päev on lühim ajavahemik, mille möödudes firma saab muuta oma otsust, kui palju hõivet pakkuda. See on n.-ö. majandusaja väikseim efektiivne ühik.

38

Pikaajalise hõive tase ei pea tingimata olema konstantne, s.t. pikaajalised tingimused ei pea olema staatilised. Näiteks võib rikkuse või rahvastiku püsiv kasv moodustada ootuste muutumatu osa. Ainsaks tingimuseks on, et oleks võimalik eksisteerivaid ootusi piisavalt pika aja vältel ette näha.

39

Rõhuasetus ootuste kaalumisele otsuste vastuvõtmisel vastab minu arvates hr. Hawtrey seisukohale, et varude kuhjumine mõjutab sisendeid ja hõivet enne, kui hinnad on langenud või ootustega võrreldes pettumust valmistavad tootmistulemused tegelikult ilmnenud. Müümata varude kuhjumine (või tulevaste tellimuste vähenemine) on just selline sündmus, mis toob kaasa sisendi erinevuse sellega võrreldes, mida oleks andnud ainult eelneva toodangu müügitulemusi peegeldava statistika kriitikavaba projekteerimine järgmisse perioodi.