Punane näljahäda. Anne ApplebaumЧитать онлайн книгу.
Ülesanne: koguda Moskva tarbeks teravilja. 7. juulil kandis ta oma esimeses telegrammis Leninile ette, et oli leidnud eest „hangeldajate bakhanaali”. Ta selgitas oma strateegiat: „Me ei halasta kellelegi, ei iseendile, ei teistele – aga me toome teile leiba.”108
Järgmistel aastatel meenutati Stalini Tsaritsõni vägitükke eeskätt põhjusel, et need õhutasid tema esimest avalikku tüli oma pärastise suure võistleja Lev Trotskiga. Kuid Stalini hilisema Ukraina-poliitika kontekstis olid need tähtsad teiseski mõttes. Nimelt andis jõhker taktika, mida ta kasutas vilja konfiskeerimiseks Tsaritsõnis, aimu nendest võtetest, mille ta võttis üle kümne aasta hiljem kasutusele Ukrainas. Mõni päev pärast saabumist moodustas Stalin revolutsioonilise sõjanõukogu, asutas tšekaa osakonna ja asus Tsaritsõnit kontrrevolutsionääridest puhastama. Mõistnud kohalikud kindralid hukka kui „kodanlikud spetsialistid” ja „kodusõjaks täiesti sobimatud jõuetud kantseleirotid”, võttis ta nad vahi alla ja saatis keset Volgat seisvale praamile.109 Koostöös Donetskist toodud punasoldatitega ning Kliment Vorošilovi ja Sergo Ordžonikidzega – hilisemate lähedaste liitlastega – käskis Stalin arreteerida suure hulga inimesi, kellest paljud hukati. Punaarmee kõrilõikajad röövisid kaupmeeste ja talupoegade vilja ning seejärel fabritseeris tšekaa kriminaalasja – seegi oli teedrajav võte –, aga puutumata ei jäänud ka täiesti juhuslikud inimesed.110
Igal juhul laaditi vili vagunitesse ja saadeti põhja poole – see tähendas, et Stalini vaatevinklist oli säärane iseäranis jõhker sõjakommunismi vorm edukas. Tsaritsõni rahvas maksis ränka hinda, aga Trotski arvates tegi seda ka armee.111 Kui Trotski Stalini tegutsemise pärast protestis, tõi Lenin viimaks tolle Tsaritsõnist ära. Ent Stalin pidas seda aega edaspidigi tähtsaks, koguni sedavõrd, et 1925. aastal nimetas ta linna ümber Stalingradiks.
Oma teise okupatsiooni ajal 1919. aastal ei olnud bolševikel kordagi Ukraina üle samasugust võimu, nagu oli olnud Stalinil Tsaritsõnis. Aga poole aasta pärast, kui nad olid vähemasti vormiliselt vabariigi endale allutanud, läksid nad nii kaugele, kui suutsid. Kõik nende kinnisideed – viha kauplemise, eraomandi, rahvusluse, talurahva vastu – leidsid Ukrainas täieliku väljenduse. Ent enam-vähem kõiki nende otsuseid varjutas üks sundmõte: toit ja selle varumine.
Teist korda Kiievisse saabunud bolševikud tegutsesid väga kiiresti. Nad loobusid otsekohe pettemuljest, nagu seisaksid nad Ukraina vabastamise eest. Seeasemel järgisid nad tsaaride eeskuju: sulgesid ukrainakeelsed ajalehed, lõpetasid ukrainakeelse hariduse andmise ja panid kinni ukraina teatrid. Tšekaa arreteeris kiiruga ukrainlastest haritlasi, keda süüdistati separatismis. Ukraina parteipealik Rakovski keeldus ukraina keelt kasutamast ja tunnistamastki. Ukraina esseer Pavlo Hrõstjuk meenutas hiljem, et vene sõjaväelased, kellest paljud olid kunagi töötanud tsaaripolitseis, tulistasid Kiievis jälle „kõiki, kes kõnelesid ukraina keelt ja pidasid ennast ukrainlaseks”. Ukrainavaenulik retoorika muutus Kiievi bolševike seas tavaliseks: „Töötud, nälginud, äravaevatud inimesed astusid hulganisti sõjaväkke, kus neile maksti teenistuse eest hästi ja kus nad said ka oma perekondi toidunormiga varustada. Niisuguse armee „moraali” polnud raske tõsta. Ei tarvitsenud öelda muud, kui et meie vennad nälgivad ukrainlaste-hohollide tõttu [ukrainlaste halvustav nimetus]. Sel moel süütasid meie „seltsimehed” viha ukrainlaste vastu.”112
Nii nagu Venemaal, riigistasid bolševikud siingi mõisaid ja asutasid mõnel pool ühismajandeid ja teisi riigile kuuluvaid põllumajandusettevõtteid, mis andsid taas aimu tulevasest poliitikast. Ent kuigi Moskva bolševikud olid väga innukad säherdusi asju katsetama, ei huvitanud need Ukraina kommuniste. Täpsemalt öeldes ei huvitanud need ukraina talumehi. Venemaal oli olemas kogukondliku põllumajanduse traditsioon ja enamik vene talupoegi haris maad üheskoos (obštšina’s või mir’is). Aga Ukrainas järgis seesugust tava kõigest veerand talurahvast. Siin oli suurem jagu üksiktalunikke, kes olid oma maa, hoonete ja karja omanikud.113
Kui 1919. aastal pakuti ukraina talurahvale võimalust astuda ühismajandisse, jäi sellega nõusse väga vähe talupoegi. Ja ehkki sovetivõim asutas Ukrainas 1919. aastal umbes 550 kolhoosi-sovhoosi, olid need enamasti ebapopulaarsed ja edutud – õige pea saadeti peagu kõik laiali. Suurem osa konfiskeeritud maast jagati ümber. Ukraina lääne- ja keskosas said talunikud väiksemad, ida ja lõuna stepialadel suuremad maatükid. Nendele, kel oli 50–100 hektarit maad, jäeti maa alles. Ehkki seda ei öeldud välja, tähendas see vaikivat tunnistust, et eraomanikud kasvatasid vilja rohkem ja tõhusamalt.114
Ent 1919. aastal oli teravili Leninile palju tähtsam kui soov veenda ukrainlasi kolhoosikorra eelistes. Alati, kui jutt läks Ukrainale, oli see ta peamine mure: „Iga [Ukraina] mainimise peale küsis Lenin, kui palju [teravilja] seal on, kui palju on sealt võimalik võtta ja kui palju on juba võetud.”115 Tema sundmõtet õhutas revolutsioonis osalenud bolševik Aleksandr Šlihter, kes määrati 1918. aasta lõpul Ukraina toiduainete varumise rahvakomissariks. 1919. aasta algul olid Šlihteri võimu all kõik toidutootmisega seotud inimesed ja asutused.116 Poltavas sündinud Šlihter uskus, et tema sünnimaa suudab toota tohutus koguses toiduaineid, aga muidugi ei arvanud ta, et sellest peaksid kasu saama ukrainlased: „Meil on siht: hankida sundvõtu abil 100 miljonit puuda [1,63 miljonit tonni] vilja … 100 miljonit nälgivale Venemaale, mida ähvardab ida poolt võõrvägede sissetung. See on hiiglaslik arv, aga rikas Ukraina, leivatootja Ukraina aitab …”117
Need arvud olid laest võetud; hiljem nõuti Šlihterilt 50 miljonit puuda, aga sel polnud tähtsust, sest ta ei suutnud koguda ligilähedastki kogust.118 Loomulikult pidas ta võimatuks vilja osta. Nagu üks vaatleja meenutas, keeldusid talupojad andmast oma toodangut laiskadele linnaelanikele 1917. aastal kasutusele võetud nn Kerenski raha või Ukraina karbovanetsite eest: „Polnud õieti ühtki kodu, kus poleks olnud kuhjade viisi kasutut paberraha.”119 Kuigi talurahvas oleks rõõmuga vahetanud vilja riiete või tööriistade vastu, ei suutnud Venemaa toota peagu mingeid tööstuskaupu, nõnda et Šlihteril polekski olnud neile midagi anda.
Jälle kord haarati lahendusena jõu järele. Ent selmet rakendada niisugust jõhkrat vägivalda, mida Stalin oli kasutanud Tsaritsõnis, valis Šlihter lihvituma vägivallavormi. Ta rajas külades uutmoodi klassisüsteemi: jagas esmalt talupojad eri kategooriatesse ja õhutas siis nende vastasseisu. Varem polnud Ukraina külades klassierinevusi olnud või olid need tähtsusetud; isegi Trotski oli kunagi öelnud, et „talurahvas moodustab selle protoplasma, millest klassid minevikus arenema hakkasid”.120 Nagu mainitud, oli vähestes Ukraina külades levinud Venemaale omane tava harida maad ühiselt. Tavaliselt tehti üldjoontes vahet inimestel, kel oli maad ja keda peeti tublideks tööinimesteks, ning neil, keda mingil põhjusel – ebaõnne, joomise tõttu – peeti kehvadeks töötajateks. Kuid see eristus oli ähmane. Ühe ja sama perekonna liikmed võisid kuuluda eri rühmadesse ja talupojad võisid liikuda sel lühikesel redelil väga kiiresti.121
Bolševikud oma jäiga marksistliku hariduse ja hierarhilise maailmakäsitusega rõhutasid tugevamalt väliseid näitajaid. Lõpuks määratlesid nad kolm kategooriat: kulakud ehk jõukad, serednjak’id ehk keskmikud ja bednjak’id ehk kehvikud. Toona aga üritasid nad peamiselt paika panna, kes on nende revolutsiooni ohvrid ja kes võitjad.
Šlihter kujundas klassierinevuse osalt sellega, et algatas ideoloogilise võitluse kulakute ehk ukrainapäraselt kurkul’ide vastu (see sõna tähendab ukraina keeles rusikat). Enne revolutsiooni kasutati seda mõistet Ukraina külades harva ja ka siis lihtsalt kellegi sellise kohta, kelle käsi käis hästi või kes suutis palgata teisi tööle, aga see
Vassõljev,
Oleg V. Hlevnjuk,
Samas, 57–59.
Deutscher,
Pavlo Hrõstjuk,
V. M. Lõtvõn
O. S. Rubljov ja O. P. Reient,
Borys,
Adams,
Volodõmõr Sergitšuk
Šlihter, „Borba za hleb na Ukraine”, 135.
Elias Heifetz,
Lev Trotski,
Viljam Noll (William Noll),