Punane näljahäda. Anne ApplebaumЧитать онлайн книгу.
mis toimus hiljem? Ukraina sovetiseerimine ei alanud ega lõppenud näljahädaga. 1930. aastail jätkus Ukraina juhtide ja haritlaste vangistamine katkematult. Ka järgnenud poole sajandi jooksul lämmatasid kommunistlikud liidrid jõhkralt ukraina rahvuslikkust, olgu siis tegu sõjajärgse vastuhaku või 1980. aastate teisitimõtlemisega. Neil aastail võttis sovetiseerimine tihti venestamise vormi: ukraina keelt tõrjuti, Ukraina ajalugu ei õpetatud.
Loomulikult ei õpetatud 1932.–1933. aasta näljahäda. NSVL keeldus aastail 1933–1991 tunnistamast, et kunagi oleks olnud mingitki näljahäda. Toimunu varjamise nimel hävitas riik kohalikud arhiivid, kandis hoolt, et suremusnäitajad ei vihjaks näljale, ja koguni muutis avalikult kättesaadavaid rahvastikuandmeid.6 Kuni NSVL püsis, ei olnud võimalik kirjutada näljahäda ja seda saatnud repressioonide ajalugu, mis põhineks täielikult dokumentidel.
Kuid 1991. aastal sai Stalini suurim hirm tegelikkuseks. Ukraina kuulutas ennast iseseisvaks. NSVL lagunes, jaolt just Ukraina lahkumisotsuse tõttu. Esimest korda ajaloos tekkis suveräänne Ukraina ühes uue põlvkonna ukraina ajaloolaste, arhivaaride, ajakirjanike ja kirjastajatega. Tänu nende tööle on nüüd võimalik rääkida 1932.–1933. aasta näljahädast terviklikult.
See raamat algab 1917. aastaga ning Ukraina revolutsiooni ja ukraina rahvusliku liikumisega, mis hävitati aastail 1932–1933. Ja lõpeb tänapäevaga, Ukrainas jätkuva aruteluga mälupoliitika üle. Raamat keskendub Ukraina näljahädale, mis on küll osa NSVL-i üldisest näljahädast, ent oma ainulaadsete põhjuste ja eripäradega. Ajaloolane Andrea Graziosi on märkinud, et keegi ei aja üldist natsliku vägivallatsemise ajalugu segamini Hitleri väga konkreetse plaaniga hävitada juudid ja mustlased. Sama loogikat järgides käsitleb käesolevgi raamat 1930.–1934. aastal kõikjal kommunistlikus riigis esinenud näljahädasid – neiski oli rohkesti surmaohvreid, eriti Kasahstanis ja osas Venemaa piirkondades –, aga keskendub vahetult Ukraina tragöödiale.7
Samuti kajastab siinne raamat veerand sajandi pikkust akadeemilist Ukraina-uurimist. 1980. aastate algul võttis Robert Conquest kokku kõik, mida toona oli võimalik näljahäda kohta kätte saada, ning raamat, mille ta 1986. aastal avaldas – „The Harvest of Sorrow” („Leinalõikus”) – näitab siiani teed, kuidas punariigist kirjutada. Ent pärast selle riigi lagunemist ja iseseisva Ukraina loomist on tänu mitmele riiklikule mälestuste ja pärimuse kogumise kampaaniale saadud kogu Ukrainast tuhandeid tunnistusi.8 Samal ajavahemikul avati Kiievi arhiivid – erinevalt Moskva omadest – ja neid on lihtne kasutada: Ukrainas on avalikustatud arhiivimaterjalide protsent üks Euroopa suurimaid. Ukraina riigi rahaline tugi on julgustanud teadlasi avaldama dokumendikogumikke, mis on uurimistööd veelgi hõlbustanud.9 Näljahäda ja Ukraina stalinismiperioodi tunnustatud uurijad – nende seas Olga Bertelsen, Gennadi Borjak, Vassõl Danõlenko, Ljudmõla Grõnevõtš, Roman Krutsõk, Juri Mõtsõk, Vassõl Marotško, Georgi Papakin, Ruslan Põrihh, Juri Šapoval, Volodõmõr Sergitšuk, Valeri Vassõljev, Oleksandra Vesselova ja Gennadi Jefimenko – on koostanud nii dokumentide kui ka mälestuste alusel rohkesti raamatuid ja monograafiaid. Oleh Wolowyna ja rühm demograafe – Oleksandr Gladun, Natalja Levtšuk, Omeljan Rudnõtskõi – on alustanud rasket tööd ohvrite arvu kindlaksmääramisel. Paljude nende uurijatega on teinud koostööd Harvardi Ukraina-uuringute instituut, aidates neil oma töid avaldada ja levitada.
Torontos tegutsev golodomor’i uurimis- ja hariduskeskus, mida juhib Marta Baziuk, ning selle Ukraina partner, mille eesotsas on Ljudmõla Grõnevõtš, rahastavad uusi stipendiume. Noored teadlased algatavad ka uusi uurimissuundi. Silmapaistvat tööd on teinud Daria Mattingly nälgivalt talurahvalt toitu konfiskeerinud inimeste motiivide ja tausta väljaselgitamisel ning Tetjana Borjak pärimuse uurimisel, nende mõlema kirjutistel on selle raamatu valmimisel kaalukas roll. Uusi avastusi on teinud ka lääne teadlased. Lynne Viola arhiivitöö kollektiviseerimise ja sellele järgnenud talurahva vastuhaku teemal on muutnud arusaama 1930. aastatest. Terry Martin oli esimene, kes tõi selgelt esile nende otsuste kronoloogia, mille Stalin 1932. aasta sügisel langetas, ning Timothy Snyder ja Andrea Graziosi olid esimeste seas, kes mõistsid selle tähendust. Sergi Plohhi ja tema meeskond Harvardis on alustanud tohutut tööd näljahäda leviku ja ulatuse kindlakstegemisel, et saada paremini aru, kuidas kõik toimus. Olen tänulik kõikidele nimetatutele nende uurimistöö ja mõnel juhul ka sõpruse eest, mis andsid mulle selles ettevõtmises suurt tuge.
Kui see raamat oleks kirjutatud mõnel teisel ajal, võiks ehk selle keeruka teema põgus sissejuhatus siinkohal lõppedagi. Ent kuna näljahäda hävitas ukraina rahvusliku liikumise ja kuna see liikumine äratati 1991. aastal uuesti ellu ning kuna Venemaa juhid seavad Ukraina riigi õiguspärasust senini kahtluse alla, siis olgu mainitud, et esimest korda arutasin seda, kas oleks vaja koostada uus näljahäda ajalugu, oma kolleegidega Harvardi Ukraina-uuringute instituudist 2010. aastal. Äsja oli Venemaa toel valitud Ukraina presidendiks Viktor Janukovõtš. Ukraina ei äratanud toona ülejäänud Euroopa taustal kuigivõrd poliitilist tähelepanu ja seda ei kajastatud ajakirjanduses peagu üldse. Tollal ei olnud vähimatki põhjust arvata, et 1932.–1933. aasta sündmuste uut uurimist võiks tõlgendada mingiski mõttes poliitilise seisukohavõtuna.
2014. aasta Maidani revolutsioon, Janukovõtši otsus avada meeleavaldajate pihta tuli ja seejärel riigist põgeneda, Venemaa sissetung Krimmi ja selle annekteerimine, Venemaa invasioon Ida-Ukrainasse ja sellega kaasas käiv propagandakampaania – kõik see asetas Ukraina ühtäkki rahvusvahelise poliitika keskmesse, sellal kui mina seda raamatut kirjutasin. Õigupoolest jäi mu Ukraina-teemaline uurimistöö sel maal toimunud sündmuste tõttu seisma – nii seepärast, et ma neist kirjutasin, kui ka seepärast, et mu Ukraina kolleegid olid toimuvast sedavõrd haaratud. Aga ehkki tolle aasta sündmused seadsid Ukraina maailmapoliitika südamesse, ei olnud minu raamatu eesmärk reageerida nendele sündmustele. Ka pole see mõeldud toetama või taunima üht või teist Ukraina poliitikut või erakonda ega võtma seisukohta praegu Ukrainas toimuva asjus. See on lihtsalt katse rääkida näljahädast, kasutades uusi arhiivimaterjale, tunnistusi ja uurimusi, püüe koondada tervikuks kogu see töö, mida on teinud eelnimetatud silmapaistvad teadlased.
Ma ei taha sellega öelda, nagu ei oleks Ukraina revolutsioon, Soveti-Ukraina algusaastad, ukraina eliidi jõhker represseerimine ja golodomor praeguste sündmustega seotud. Vastupidi: need moodustavad võtmetähtsusega tausta ja aluse, mis aitavad praegustest sündmustest aru saada. Näljahädal ja selle pärandil on tohutu kaal Venemaa ja Ukraina identiteediaruteludes, nende suhetes ja nende ühises sovetlikus minevikus. Aga enne kui kõike seda kirjeldada ja lähemalt uurida, tuleb aru saada, mis õigupoolest toimus.
Sissejuhatus
Ukraina küsimus
Kui ma suren, siis mind matke kalme peale üles, kallil kodumaal Ukrainas laia stepi süles, et seal laiad põllupinnad, Dnepr ja kaldad üha oleks näha, oleks kuulda, kuidas jõgi mühab.10 Як умру, то поховайте Мене на могилі Серед степу широкого На Вкраïні милій, Щоб лани широкополі, І Дніпро, і кручі Було видно, було чути, Як реве ревучий.
Sajandeid on Ukraina saatust kujundanud geograafia.
Gennadi Borjak, „Sources and Resources on the Famine in Ukraine’s Archival System”,
Andrea Graziosi, „The Soviet 1931–1933 Famines and the Ukrainian Holodomor: Is a New Interpretation Possible, and What Would Its Consequences Be?”,
Tetjana Borjak on võtnud nende tähtsuse kokku oma raamatus
Borjak, „Sources and Resources”, 117–147.
Tõlkinud Ain Kaalep („Kobsaar”, Eesti Riiklik Kirjastus, 1961)
Tarass Ševtšenko, „Zapovit” („Testament”), teoses