Punane näljahäda. Anne ApplebaumЧитать онлайн книгу.

---

Скачать книгу

---

ja ta väitis, et Petljurast oli saanud „ainus vaieldamatult aus inimene”, kelle Ukraina revolutsioon lõi. Sellal kui teised pühendusid väiklasele kisklemisele, „jäi üksnes Petljura kindlaks ega löönud vankuma”.54 Petljura enda pärastiste sõnade järgi tahtnud ta, et kogu tõde tema tegutsemise kohta tehtaks avalikuks: „Minu isiku, mu tegude negatiivsed tahud tuleb päevavalgele tuua, mitte kinni mätsida … Ajalugu on asunud minu üle kohut mõistma. Ma ei karda seda.”55

      Ajaloo hinnang Petljurale on jäänud kaksipidiseks. Kahtlemata oli ta küllalt vapper, et haarata kinni võimalusest, mida I maailmasõja lõpp ukraina rahvuslikule liikumisele pakkus. Kui Saksa väed riigist lahkusid, lõi ta mesti „endiste polkovnikute, isehakanud kindralite, kasakahetmanite ja batka’dega”, pani koos nendega aluse ukrainameelsele jõule, mida nimetati direktooriumiks, ja asus pealinna piirama. Olgugi et venekeelne ajakirjandus sõimas direktooriumi vargabandeks ja nimetas nende võimuhaaramist skandaalseks, lagunes Skoropadskõi armee hämmastavalt kiiresti ja peagu võitluseta.56 1918. aasta 14. detsembril marssisid Petljura väed üllatunud Kiievisse, Odessasse ja Mõkolajivisse ning võim vahetus jälle.

      Direktooriumi valitsemisaeg jäi lühikeseks ja vägivaldseks suuresti ka seetõttu, et Petljural ei õnnestunud saavutada täielikku legitiimsust ega kehtestada seaduslikku korda. Majanduslikus mõttes oli direktoorium nagu varem keskraadagi väga vasakpoolne. Peegeldades oma toetajate järjest radikaalsemaid vaateid, ei kutsunud selle juhid kokku mitte parlamendi, vaid niinimetatud tööliskongressi, mis koosnes talurahva, tööliste ja töötava haritlaskonna esindajaist. Ent Petljura talurahvaarmee oli üksnes tema isikliku võimu tugisammas ega aidanud ühe ta vastase sõnul luua ei head valitsust ega head sõjaväge.57 Paljud selle liikmed olid seiklejad, kes kandsid väga erinevaid mundreid ja kasakarõivaid ning olid alati valmis revolvri haarama ja röövima igat rikkana näivat inimest. Kodanliku Kiievi elanikud käisid oma elamute ümber kordamööda vahti pidamas, aga sellest polnud abi.58

      Üks plaan, mida direktoorium ühe sapise meenutaja sõnul pealinnas „ainult ei deklareerinud, vaid ka ellu viis”, oli venekeelsete siltide asendamine ukrainakeelsetega: „Vene keelel ei olnud õigust ukraina keele kõrval alles jääda.” Väidetavalt oli põhjuseks see, et paljud direktooriumi sõdurid olid pärit Galiitsiast ja oskasid vene keelt väga kehvasti ning venekeelne linn hirmutas ja ajas neid segadusse. Kokkuvõttes „muutus terve linn paariks lõbusaks päevaks nagu mingiks kunstniku ateljeeks”, ning kiievlastele tehti jälle kord selgeks, et keel ja võim on tugevasti seotud.59

      Pealinnast väljaspool oli Petljura võimu all väga väike maa-ala. Bulgakov kirjeldas toonast Kiievit linnana, kus oli „politsei – varta – ministeerium, koguni sõjavägi ja mitmesuguste nimetustega ajalehti, aga seda, mis sünnib ümberringi, selles päris-Ukrainas, mis oli Prantsusmaast suurem ja kus elas kümneid miljoneid inimesi – seda ei teadnud mitte keegi”.60 Richard Pipes kirjutab, et Kiievis anti välja „dekreete, lahendati valitsuskriise, peeti diplomaatilisi kõnelusi – aga ülejäänud maa elas omaenda elu, kus ainus tõhus kord oli see, mis tugines relva jõule”.61

      1919. aasta lõpuks oli tohutu tarmu ja lootusega alustanud rahvuslikku liikumist haaranud peataolek. Kiievist sõjategevuse käigus minema kihutatud Gruševskõi läks varsti välismaale.62 Ukrainlased ise olid jagunenud mitmesse leeri: ühed toetasid vana korda, teised mitte; ühed eelistasid jääda seotuks Venemaaga, teised mitte; ühed tahtsid maareformi, teised mitte. Võitlus keele pärast oli ägenenud ja muutnud leppimatult vihaseks. Moskva ja Petrogradi pagulased olid asunud kolima Krimmi, Odessasse ja välismaale.63 Ent suurim poliitiline veelahe – seesama, mis kujundas järgnenud kümnendite arengut – eraldas ukraina rahvuslikku liikumist ja neid, kes pooldasid bolševikke ehk enamlasi, sootuks teistsuguse ideoloogiaga revolutsionääride rühmitist.

      1917. aasta algul olid bolševikud Venemaal üks väike vähemuspartei, mis oli välja kasvanud Venemaa sotsiaaldemokraatliku töölispartei radikaalsest tiivast. Kuid nad tegid linnatänavail pidevalt kihutustööd, kasutades lihtsaid loosungeid, näiteks „Maad, leiba ja rahu!”, mis olid mõeldud meelitama enamikku rahvast: sõdureid, töölisi ja talupoegi. Nende riigipööre oktoobris (ukj 7. novembril) aitas nad keset täielikku kaost võimule. Ohjeldamatu paranoilise salasepitseja ning läbinisti demokraatiavastase Lenini juhitud bolševikud pidasid ennast proletariaadi avangardiks ja nimetasid oma režiimi proletariaadi diktatuuriks. Nende eesmärk oli absoluutne võim ning lõpuks nad likvideerisidki kõik ülejäänud parteid, kasutades selleks terrorit, vägivalda ja vaenulikke propagandakampaaniaid.

      Ukrainas oli bolševikel 1917. aasta algul veelgi vähem toetajaid. Parteil oli 22 000 kohalikku liiget, neist enamik sellistes suurtes linnades ja tööstuskeskustes nagu Donetsk ja Krõvõi Rig. Ukraina keelt oskasid vähesed. Suurem jagu pidas ennast venelasteks. Kuuendik oli juute. See on tilluke arv, kuid nende seas olid mõned, kes etendasid hiljem tähtsat rolli Soveti-Ukraina valitsuses, uskudes võimalusse luua autonoomne bolševistlik Ukraina. Ent kui Georgi Pjatakov – kes oli Ukrainas sündinud, aga ei pidanud ennast ukrainlaseks – rääkis 1917. aasta juunis, kõigest paar nädalat pärast Gruševskõi kõnet ühel Kiievi bolševike kogunemisel, et „me ei tohiks ukrainlasi toetada”, kõneles ta enamuse nimel. Ta selgitas, et Ukraina ei ole omaette majanduspiirkond. Peamine oli aga see, et Venemaa sõltus Ukraina suhkrust, teraviljast ja kivisöest, ning Pjatakovile oli esmatähtis just Venemaa.64

      Selles mõtteavalduses polnud midagi uut: bolševikud olid juba enne revolutsiooni pidanud pelka mõtetki Ukraina riigist tingimusteta põlastusväärseks. Suuresti oli põhjus lihtsalt selles, et kõik juhtivad bolševikud, nende seas Lenin, Stalin, Trotski, Pjatakov, Zinovjev, Kamenev ja Buhharin, olid Vene impeeriumis kasvanud ja õppinud mehed ning Vene impeerium ei tunnistanud oma Edela-Venemaaks nimetatud ääremaal sellist asja nagu Ukraina. Kiiev tähendas neile muistset Kiievi-Vene, nende oma Venemaa eelkäija pealinna. Kooli, ajakirjanduse ja igapäevaelu mõjul imbusid nad läbi venelikest eelarvamustest ukraina keele kohta, mida üldiselt kirjeldati vene keele murdena, ja ukraina rahvast peeti laialdaselt primitiivseteks endisteks orjadeks.

      Õigupoolest jagasid seda halvustamist kõik toonased Vene parteid bolševikest kuni tsentristide ja parempoolseteni. Paljud keeldusid Ukraina nimegi pruukimast.65 Isegi vene liberaalid ei olnud nõus tunnistama ukraina rahvusliku liikumise legitiimsust. Säärane silmade kinnipigistamine – ja tõsiasi, et hiljem ütlesid kõik Vene väerühmad ära ettepanekust luua ukrainlastega bolševismivastane liit – oli lõpuks üks põhjusi, miks valgetel ei õnnestunud kodusõda võita.66

      Peale rahvuslike eelarvamuste oli ka teatud poliitilisi põhjusi, miks bolševikele ei meeldinud mõte Ukraina iseseisvusest. Ukraina oli ikka veel ülekaalukalt talurahva maa ning marksistliku teooria järgi, mida bolševike juhtkond pidevalt luges ja uuris, olid talupojad parimal juhul kaheldavas rollis. Ühes 1852. aastal avaldatud kirjutises esitas Marx oma kuulsa selgituse, mille kohaselt ei olnud nood üldse klass ja sestap polevat neil ka klassiteadvust: „Seetõttu on nad võimetud kehtestama oma klassihuve iseseisvalt, olgu parlamendi või kokkulepete abil. Nad ei suuda ennast esindada, nad vajavad esindamist.”67

      Kuigi Marx uskus, et talurahval ei ole eelseisvas revolutsioonis olulist osa, mugandas temast märksa pragmaatilisem Lenin mõnevõrra seda käsitlust. Tema arvates oli talupoegadel revolutsioonilist potentsiaali – ta tunnustas nende ootust radikaalse maareformi järele –, kuid ta uskus, et neid peab juhtima edumeelsem töölisklass. „Mitte kõik talupojad, kes võitlevad maa ja vabaduse eest, ei saa täiesti aru, mida nende võitlus kaasa toob,” kirjutas ta 1905. aastal. Klassiteadlikud

---

Скачать книгу