Maapõu. II osa. Peter V. BrettЧитать онлайн книгу.
unustasid, mida valvavad ja miks,” ütles kuninglik kaasa. „Nende lodevus kasvas, nagu kasvab teilgi, ja nende loitsumärgid ei kestnud. Mul läks korda nurjata kaitse, marsitada nende kehad teadvuste õukonna sügavusse, oma isiklikku sahvrisse.” Tema sõnad ajasid inimesed täiesti liimist lahti. Selle peegeldust aurades nautis ta väga.
„Kust võtab deemon taolise teadmise?” küsis Laulja.
Kuninglik kaasa keeras lihtsureliku silmad piigale. „Sest ta pani nahka siinse juhi mälu, nõnda kui minugi mälu, tütar. Nii ongi talle teada mu häbi, et su inetu ema määris mulle esmasündinuks kaela tütre. Sinu ema löömiseks olin ma liiga arg, kuid leidsin ärrituse maandamiseks samasuguse välimusega heasah’.”
„Valede Vürst valetab taas,” lõrises Laulja, aurast aga paistsid kahtlus ja valu.
Isa naerulagin riivas Lauljat isegi kibedamalt. „Meie vägivaldsest ühtest sündis sohik, keda ma armastasin sinust hoopis enam.”
Piiga paiskas kriiske ja heli kriipis ta aurat. Põlvili vajudes kattis Shanjat kuningliku kaasa kõrvad, ent piina kiuste pakkus Laulja äng talle rõõmu. Kui habras on inimvaim. Küünista õigel hetkel, ja vaeseke lagunebki koost.
Pärija asetas kämbla tüdruku õlale ning rünnak vaibus. Kuninglik kaasa kasutas lihtsurelikku, et vastuseks välkuvalt irvitada.
See samm oli liialdus. Pärija oda kerkis, vallandas väepalangu loitsudesse ta ihul.
Nüüd ületasid piinad temagi kannatusläve. Kaasa haare turjal vääratas, ja kuigi ta ei kukkunud tänu lihtsureliku rüüle, alanes tema mõju, mistõttu lihtsurelik prantsatas kummuli ja ta oli sunnitud siplema.
Edasi katkes valuvahk ootamatult. Kaasa hõivas lihtsureliku jälle, upitas keha pikkamisi jalule.
Sedapuhku joonistas loitsumärgi Kütt, põletas kuningliku kaasa erkusid kui tules ning ta pudenes tagasi maha. Kallaletung kahjustas teda tõsiselt. Kahjude tohterdamiseks kulub kallihinnalist võlujõudu. Seltskonna pilk oli kiretu.
Viimaks ammutas Kütt väe endasse ja esile astus Avastaja. „Teades, mis on sulle hea, ei kõnele sa omal algatusel. Sa avad suu, kui sind kästakse, viid meid sinna, kuhu tahame, ning pead muidu lõuad, rajakas, või me jätame su päikese kätte ja otsime ise.”
„Ise ei leia te teed kunagi,” tõotas kuninglik kaasa. „Ka saja teie aasta jooksul, aga aega teil pole.”
„Need sinu läkitatud vangid,” Avastaja auras leemendas vastikus, „kas nad kõndisid terve tee saatjata?”
Kuninglik kaasa vangutas lihtsureliku pead nagu inimestel kombeks. „Minu järeleaimaja juhatas neid ... keerukamate takistuste juures, ma jäädvustasin lojustele võlujõujälje, et pimeduseolendid taipaksid nende kuulumist mulle.”
„Milliste takistuste?” küsis Avastaja.
„Ränk ja visa oli juba teie esiisade rännatud rada,” ütles kuninglik kaasa, „kuid Kavri leegionide juhtimisest allilma on tuhandeid aastaid. Sealtpeale on tunnelid varisenud ja üle ujutatud, muist on ammendunud või on kaevatud uusi. Põhjatud jäärakud, püstloodis ronimised. Kütkendatult on sel lihtsurelikul ehk raske roidata.”
„Kes proovib kõigest väest, saab üle igast mäest,” muigas Avastaja. „Ahelate eemaldamisele ma sinu asemel ei panustaks.”
„Priiks pääsen ma varem või hiljem,” tõotas kuninglik kaasa. „Ja siis on teie teadvused mu pidusöök.”
„Võib-olla.” Esile astus Kütt, aura tuliselt loitmas. „Aga võib ka olla, et me tapame su priikspääsu katsel ja pidutseme, süües sinu teadvust.”
Naine paljastas talle hambad. Ei pikad ega teravad nagu tema liigil, kuid kummatigi näpistas kuninglikku kaasat hirm. „Mis sa arvad, kas toime oleks samasugune? Kas oleksid sinu teadmised järsku meie päralt?”
Kütt tõmbas vöölt pussi. Esemes peitus arvestatav vägi, sellesse jäädvustunud tuumakas tunnetesegu ammutas võlujõudu omatahtsi. „Öö võtku, võib-olla oli kogu meie lähenemine ekslik. Võib-olla lõikan ma sind kohe lõhki ja juhingi meid allilma.”
Kui naine tegi sammukese, taipas kuninglik kaasa, et läks mänguga liiale. Naine ei tembutanud, oli valmis teda tapma, tema iidset teadvust õgides tõenäoliselt hulluks minema.
Mõte polnud lohutav. Lõpptulemusest inimsoo ja enda liigi vahel hoolis kuninglik kaasa ainult enese ellujäämise võrra.
Otsides mõningat kainemõistuslikkust, heitis ta pilgu Avastaja poole, ning mees astuski paarilist temast lahutama. „Hinga, Ren. Toimest pole meil halli aimu.” Tormakas aura ei jahtunud, ent naine leebus pisut ja kuninglik kaasa hingas tasakesi kergendatult.
Ta suunas lihtsureliku kohtama Avastaja silmi. Veidravõitu elamus, vaadata olendeile silma võimetuna ühtlasi nägema võõrasse teadvusse. Kuidas saavutasid alaarenenud inimmeeled säärase vägevuse?
„Meile sinuga on olemas kiirem rada, Avastaja,” ütles kuninglik kaasa vaikselt. „Reis oleks üürike, ei veniks nädalaid. Reisides kahekesi, ei ohustaks me sinu paarilist ega kutsikat.”
„Me läheme üheskoos,” sekkus Pärija. „Või üldse mitte.”
„Sind ei usaldata,” kuulutas kuninglik kaasa Avastajale. „See ilmneb aurast. Ta kardab, et sa reedad ta. Reedad teie liigi.” Kaasa oli tajunud nende suhtluse tõredust. Kahtlusi. Nende ühtsus oli näiline.
Ta väärutas lihtsureliku pead. „Kas kardad sinagi, Avastaja? Milleks võid sa küll muunduda Maapõue väe naabruses? Sa ei usalda ennast rohkem, kui usaldab su nõndanimetatud liitlane.”
Avastaja tõstis käe, kutsus taas võlujõu ja vihtles kuningliku kaasa loitsumärke. Lihtsurelik varises jalust, mõlemad ulgusid-vintsklesid üheaegselt. Tundes inimvere maiku, mõistis teadvus, et lihtsurelik oli hammustanud keelde.
„Ma hoiatasin, et sa ei pruugiks suud,” ütles Avastaja, ammutades väe tagasi. „Meie seas ei usaldata üksnes sind.”
„Maa alla teejuhiks värbasite mind ometi,” klammerdus kuninglik kaasa kukkunud lihtsureliku külge.
„Jah, nii et ära jokuta,” ütles Kütt.
Kuninglik kaasa kaalutles. Ta võiks juhtida nad lõõrini, jalutada nendega otse järelkasvu küüsi ja näha vahest nende kõigi langust.
Ent mismoodi talitab tema võistleja, tabades kuningliku kaasa abitult ja kütkendatuna? Kas päästab ta? Mõeldamatu. Võistleja talitab võistleja viisil. Tapab kuningliku kaasa ja õgib tema teadvuse, omandab piisava väe, et naasta Maapõue ja haarata sigitaja koht, saada isaks uuele deemonite sugupõlvele.
„Lõõri valvatakse.” Tema sõnad olid urisevad.
„Mismoodi?” nõudis Avastaja.
„Kas te ei tunneta seda? Üks minu järelkasv valitseb lõõri. Olgugi te teinud mu sandiks, tajun ma teda ikka.”
Inimesed tardusid, keerasid pea kuulatlevalt viltu. Tähelepanu hetkelist hajumist oleks kuninglik kaasa ehk kasutanud põgenemisürituseks, poleks ta olnud liiga nõrk ega kartnud Kütti sõna pidavat.
„Mina kuulen,” ütles Pärija viivu möödudes. „Ööõhk sosistab.”
Avastaja kortsutas kulmu, harjumata võlujõuküsimustes teiseks jääma. Avastaja oskused olid suuremad, aga Pärija kantud tehised ei olnud labased nipsasjad. Talletasid-jäädvustasid kauges minevikus miljonite usujälje.
„Jah,” nõustus Avastaja varsti. „Käes.”
„Minul mitte,” lõrises Kütt.
„Vürstike peitub loitsingute varju, samuti kui meie,” ütles Pärija.
„Ära pinguta, ammuta voogu lugemiseks,” õpetas Avastaja. „Otsi lünka, mis meenutab teeauku.”
Kütt