Laanekuru saaga. Erik TohvriЧитать онлайн книгу.

      Korrektuur: Reet Piik

       Kaane kujundanud: Asko Künnap Kirjastanud ET ISBN 978-9949-88-787-3 ISBN 978-9949-88-968-6 (epub) Trükk: Greif OÜ

      TAGASIPILK KÄIDUD TEELE

      Teekonna lõpul vaadatakse ikka tagasi ja meenutatakse teel läbielatut. Arvan, et mind lapsena kasvatanud vanaisa Alfred, eluaegne eesti keele õpetaja, võiks oma tütrepojaga rahul olla, sest tänu temale hakkasin juba neljaviieaastasena raamatute ja kirjanduse vastu huvi tundma. Nii olengi läbi elu olnud kahe isanda teener: tehnika, mis andis leiva, ja kirjanduse, mis tõi rõõmu ja rahuldust. Oma vanaisale Alfredile pühendan käesoleva raamatu nimiloo – ülevaate tema kodutalu käekäigust läbi aastakümnete ‒, mis ilmub esimest korda.

      Peale selle on siia raamatusse koondatud minu põhitöö kõrvalt kirjutatud lühiproosat, samuti paar viimastel aastatel ilmunud, aga ka mõned seni ilmumata lühilood. Novell „Udu teel“ on minu debüütteos, mis märgiti ära 1963. aasta Loomingu novellivõistlusel, kannab tolle ajastu pitserit ja on ära toodud originaalkujul. Jutustusena loetav on ka filmistsenaarium „Tuuline saar“, mis sai 1977. aasta võistlusel II (tol võistlusel kõrgeima) preemia. Režissöör Veljo Käsperi muudetud stsenaariumi järgi valmis sellest Tallinnfilmis 1982. aastal film „Pihlakaväravad“. Novelli „Päevast päeva“ kirjutasin oma toonase ettevõtte Venemaalt tulnud direktori kohta ja see tähendas mulle uue töökoha otsimist. Pärast pensionile jäämist astusin kirjandusse juba tõsisemalt – olen kirjutanud Erik Tohvri varjunime all 33 romaani, elulooraamatu „Peeglikillud“ ning avaldanud ajakirjanduses publitsistikat. Suur osa minu teostest on valminud tõsielust ajendatuna, sealhulgas ka käesolevas raamatus esitatud lühinovellid.

      Head lugemist!

      Autor Hans-Erik Laansalu

      UDU TEEL

       Eesti NSV Kirjanike Liidu ja ajakirja Looming

       1962. a novellivõistlusel äramärgitud teos.

      Looming 1963

      1

      Suvi oli olnud heitlik – rohkesti vihma, vähep äikest. Alles august tõi kaasa tükikese tõelist suve.

      Ebatavaliselt kuumale päevale järgnes soe ja vaikne õhtu. Heledana merre laskunud päike lubas ka homseks ilusat ilma ja Peeter kahetses pisut, et pidi asuma pikale teekonnale.

      Laadijad olid töö lõpetanud. Veel mõned allkirjad saatelehtedele ja suur terashall kaubatõld hakkas liikuma.

      Läbinud nagu imeväel ahtakese tehasevärava, pöördus masin tänavale.

      Juba hämarduvas linnas oli palju jalutajaid. Kui mõni neist oleks saanud pisut pikemalt silmitseda rooli taga istuvat noormeest, vahest oleks ta märganud viimase silmis veidi nukrust. Kas tuli see teadmisest, et järgmistel päevadel peab ta eemal viibima oma tütarlapsest?

      Võib-olla sellepärast vaatles noormees peaaegu kadedalt kõnniteedel käsikäes jalutavaid paare ja kui üks selline kogu ümbrust unustades sõiduteed ületas, vajutas ta äkki liiklusmäärustikku ignoreerides signaalile. Paarike lagunes kohkunult koost – tüdruk hüppas paar sammu tagasi, poiss sööstis edasi – ja nende vahelt vuhises läbi suur terashall masin. „Armunud,“ muigas Peeter ja näis, et see seik viis endaga kaasa kogu nukruse. Lahkumistunnetest oli üle saadud ja hoolimata aastatepikkusest praktikast valdas teda nagu iga teekonna alguses ka seekord mingi uudsusetaju.

      Lasnamäe tõus. See nõudis Peetrilt kogu tähelepanu ja ta mõttelõng katkes korraks. Neetud kaevajad – ikka oskavad nad tuhnida just sellises kohas, mis on autojuhile kõige raskem! Mõttes kirudes vahetas ta käike. Mootori hääl muutus, raskelt kõikudes ületas auto torustikupanijate poolt lohakalt täidetud kraavi.

      Iga selline masina maksimaalset jõudu vajav teelõik on autojuhile vastumeelt, eriti pikale sõidule asumisel. Siis on auto talle mitte ainult sõiduriist, vaid abimees – peaaegu nagu sõber, kelle iga südametukset juht kuulatab väikese ärevusega.

      Seljataha jäid Tselluloosi korstnad, raudtee ... Ülemiste järvelt tõusis kerge uduloor. Mõned hilised maalesõitjad vehkisid autot nähes käega, aga Peeter ei peatunud. Teada neid mutikesi – sõidavad kilomeetrit viis ja peata jällegi, et neid õueväravas maha lasta. Seitsmetonnine kaubatõld pole aga Moskvitš.

      Hämarus tihenes. Paremal pool peegeldus järvepinnal veel ainult nõrgalt helendav ehatriip, maanteekraavid ja põõsastik aga mustendasid juba öiselt.

      Peeter läitis sigareti, kohendas end mugavamalt istuma ja lülitas sisse kaugtuled. Vaateväli avardus, helevalged kaitsetulbad teeservas eraldusid teravalt tumedast tagapõhjast. Hiljuti asfalteeritud magistraal libises kiiresti autorataste alla. Sellisel teel pole juhil vaja end pingutada – võimsad prožektorid valgustavad hästi, puuduvad ootamatud augud ja jalg võib gaasipedaalil lebada täiesti liikumatult.

      „Närv saab puhata,“ ütlevad autojuhid ja ometi ei meeldi neile sadade kilomeetrite kaupa sellist teed sõita. Peetrile meenus hiljutine juhtum Leningradi maanteel, kus ta kunagine sõber ning paarimees rooli taga tukkuma jäi ja tema tõi veokastis linna – surnu ... Peeter värahtas. Kusagil hingesopis aga hakkas kripeldama imetilluke jäänus ebausku: miks see sulle just nüüd, sõidu alguses, meelde tuli?

      Tagant kostis pasundamist. Keegi kiirustaja vilgutas tulesid, nõudes möödasõiduks luba.

      „Mine, mine!“ ütles Peeter endamisi, tõmbudes pisut paremale ja samas mööduski helehall Volga. Keegi blondpäine noorik selle tagaistmel lehvitas Peetrile üleannetult käega, siis lisas juht gaasi ja mõne minuti pärast kadusid Volga stopptuled käänaku taha.

      Sõidetud oli viiskümmend kaks kilomeetrit. Õhtuhämarus oli tihenenud ööks, majade tulesilmi jäi järjest vähemaks. Avatud kabiiniaknast tungis sisse meeldivalt jahedat tuult, tundus niidetud heina lõhna. Kui poleks mootorimürinat, oleks kindlasti kuulda ka ritsikate siristamist ...

      Kell näitas teist öötundi. Seljataha oli jäänud üheksakümmend kaks kilomeetrit. Ja siis see algas: suveööde nuhtlus – udu. Algul hõljusid autole vastu üksikud madalad uduviirud, küllalt hõredad, et laternate valgust mitte tõkestada, ja küllalt madalad, et kõrgest kabiinist väljavaadet segada. Mõne kilomeetri järel aga muutus udu järjest tihedamaks ja Peeter pidi lähituled sisse lülitama ning kiirust vähendama.

      Kui nii edasi läheb, jätab siia öömajale, kirus ta. Teekontuurid olid kohati vaevu eraldatavad, udu hoovas masinale vastu suurte pahvakutena. Öises udus valdab üksikut teekäijat ja autojuhti mingi mahajäetusetunne. Kuigi tead, et hiljemalt mõne tunni pärast, hommikul päikesetõusuga udu hõreneb ja kaob, ometi tunned end nagu kogu maailmast eraldatuna.

      Tee pööras metsa vahele. Paremal ja vasakul tõusid vägevad kuusekroonid ja siin udu pisut hõrenes.

      Maastik muutus. Kõrgemad metsaga kaetud kingud vaheldusid madalamate niitudevaheliste teelõikudega. See teeosa oli veel õgvendamata, ja kuigi Peeter tundis siin iga kurvi, oli siit läbi sõitnud kümneid kordi, tuli siiski olla ettevaatlik.

      Udu. Kümned kilomeetrid udu – kohati üsna hõredat, siis jälle tihedamat. Silmad hakkasid kipitama, kehasse tekkis roidumus. Vaja puhata, otsustas Peeter. Kohe tuleb kurv vasakule, väike küngas ja siis nõos tilluke oja. Siin aga oli udu eriti tihe ja kiirust tuli veelgi vähendada.

      „Nagu kotis,“ kirus ta kuuldavalt ja, märgates lõpuks ometi tuttavaid sillaposte, peatas masina. Kabiiniukse avamisel voogas autosse suveöö niiskust. Mootor seiskus ja mürinaga harjunud kõrvades tundus vaikus lausa helisevat.

      Peeter ringutas ja tegi peaaegu kobamisi mõned jooksusammud. Rohkem tundmise kui nägemise järgi laskus ta siis teetammilt alla oja äärde ja otse veepiirile kükitades pistis käed vette. See oli mõnus – vee jahe puudutus ergutas. Mõned kamalutäied vett ka näole ning selga mööda jooksev külmajudin viis kaasa kogu väsimuse.

      2

      Suur X pilgutas lõbusalt oma refleksklaasidest