Laanekuru saaga. Erik TohvriЧитать онлайн книгу.
teid solvata.“ See oli öeldud vaikselt ja kahetsedes.
„Mind te ei solvanud, aga neid seal küll!“ Tüdruk nägi, kuidas noormees peaga osutas kusagile tahapoole – sinna, kuhu jäid suurehitus ja kaaslased.
„Ka neid ei tahtnud ma solvata,“ öeldi veelgi vaiksemalt, „aga kui mul tõesti sellise töö vastu kutsumust ei ole, miks ma pean seda tegema?“ Küsimus oli tungiv – ilmselt ei osanud tüdruk ka ise vastust leida ja kõhkles.
Peeter oli oodanud jutu tagasipöördumist sellele teemale ja pahvatas nüüd välja kõik, mis ta oli vahepeal mõelnud:
„Teil ei ole kutsumust! Aga mis saab siis, kui kõik nii mõtleksid? Teie õpite arstiks – jaa, see on vajalik –, aga kui äkki kõik tahaksid arstideks õppida, kes meid siis toidaks ja kataks? Või tahate öelda, et kõik pole suutelised peenemat elukutset omandama ja muist lihtsalt peavad lihttöölisteks jääma?“
Tüdruk tahtis kohkunult midagi vahele öelda, kuid Peeter oli hoogu sattunud ja jätkas halastamatult:
„Kuidas te saate neid lihttöölisi arstina ravida, kui te nende tööd ei hinda? Arutate: oo, ma olen tark, oskan sind ravida, aga sina oskad ainult kraavi kaevata?! Ometi võib-olla sama inimene rajas aluse majale, milles te elate või töötate ... Pealegi on töid, mida lihtsalt peab tegema, ja alati ei saa rääkida kutsumusest: igal tööl on oma eesmärk ja – vajadus ...“ Siin Peeter takerdus ja sellest kimbatusse sattudes lisas kiirust.
Tüdruk oli kohkunult endasse tõmbunud. Nüüd oli tema kord üllatuda, isegi solvuda, sest noormehe süüdistus oli liiga otsene, et seda vääriti mõista.
„Nii et ... ma ei kõlba kusagile, olen lihtsalt ... rämps.“ See oli öeldud solvunult, hääles oli tunda enesehaletsuspisaraid.
Peeter oli jõudnud jahtuda ja oma sõnad uuesti läbi mõelda. Õigupoolest ütles ta vist liiga rängalt. Lõppude lõpuks oli tüdruk ju täiesti võõras ja ikkagi tema suhtes usaldav.
„Seda ma ei öelnud,“ see kõlas palju sõbralikumalt, „ainult ma ei suuda taibata, kuidas te saate lihtsasse töösse suhtuda niivõrd üleolevalt.“
Tüdruk ei vastanud. Läbi solvumistunde tungisid ta teadvuseni noormehe ägedad sõnad. Huvitav inimene, ja ta on ainult lihtne autojuht! mõtles ta hämmeldusega. Aga mis õigusega räägib ta minuga sellisel toonil? Ausa inimese õigusega – tema pole ju kusagilt ära jooksnud!
Tüdruk väristas tahtmatult õlgu.
Miks oli ta üldse Kundasse tööle sõitnud? Aga teised kõik ju sõitsid! Raske oli seal, õhtuti valutasid lihased, tõrges labidavars hõõrus kätele rakud ... hommikune äratus oli halastamatu ... Aga see oli ju kõigil nii ja kuigi vahel nuriseti, mindi tööle ikka hea tujuga! Ja tema siin – tüdruk vaatas vilksamisi autojuhi poole –, kas tema nuriseb öise sõidu või oma käte üle? Ei, ta ei nurise, ta on tugev, aga mind hüüti Nääpsukeseks ... Miks hüüti – kas äkki sellepärast, et hoidsin raskematest töödest kõrvale? Aga Annuškal oli ju süda haige ja ometi lõi ta igal pool kaasa! Milleks oli seda jubedat kraavi vaja ... tehasele? Jah, torustik pandi ju tehase jaoks! Imelik, et ma kordagi ei mõelnud tehasest, ootasin ainult puhketundi ... õhtut ...
Ah, jõuaks juba koju, saaks korralikus voodis välja magada, magada ja mitte midagi mõelda! Aga ... kas ma tõesti olen ainult ... laisk? Tüdruk pomises seda peaaegu kuuldavalt ja vaatas kohkudes kõrvale. Ei, taevale tänu – noormees ei märganud midagi.
Mootor laulis ühtlaselt ja uinutavalt. Ammu polnud vastu tulnud ühtegi autot ja liiklus teel näis täiesti väljasurnuna. Tuuleklaasile oli kleepunud sõiduhoost lömastunud sääski – suveööst võlutuina polnud nad osanud läheneva hädaohu eest kõrvale hoida.
3
Kauge välgusähvatuse kuma valgustas kiiresti edasiliikuvat terashalli kaubatõlda. Hetkelises valguses näisid kaks juhikabiinis istuvat inimkogu tardunutena ja tõepoolest vaikisid nad juha pikemat aega. Kõrvale vaatamata silmitses rooli hoidev noormees vastutormavat teelinti, tütarlapse pilk aga eksles siia-sinna, püüdes laternate valgusvihus möödalibisevate kivide ja teemärkide hulgas asjatult leida pidepunkti. Peaaegu korraga märkasid nad risti teel asetsevat tõkkepuud. Autojuht vähendas kiirust. Tütarlaps jõudis vaevu läbi lugeda käskiva noole juurde kinnitatud plakati: „Tee remont. Ümbersõit“ ning autohiiglane pöördus raskelt kõikudes teetammilt alla, kitsale maanteele.
Uue magistraali rajamisega tähtsuse kaotanud tee oli korrastamata, pervedelt sirutuvad arvukad lepaoksad kammisid lakkamatult auto külgi. Laternate heledas valguses näisid nad autole vastuhõljuvate tohutute lindudena ja tüdruk tõmbus vaistlikult tagasi iga tuuleklaasi riivava oksa eest.
Lepik lõppes ja eespool helendasid suured kivihooned. Kolhoosi sõravägi oli kunagise mõisaõue porile trampinud ja Peeter püüdis ristlevates autojälgedes valida tahedamat teed.
Siis tuli paarsada meetrit munakividega sillutatud pärnaalleed ja järsk kurv ümber raudkividest küüni nurga.
Mõisasüda jäi seljataha, paremalt ja vasakult libisesid mööda rukkihakid. Kitsas ussina looklev tee lähenes vanale talutarele ja pööras siis peaaegu aidanurka riivates künkast alla. Laskumine oli järsk, vastu hoovas udu ja Peeter pidurdas. Masin liikus jalakäija kiirusega, pöördus veidi paremale ja peatus.
Sild. Uhke sild, oleks öelnud möödunud sajandi talumees, praegu aga meenutas see rohkem varemeid kui silda. Laternad valgustasid murdunud käsipuud, ajahambast mustendama löönud põikrontidele olid pikuti peale löödud uued porijälgedega kaetud lauad.
Kuus tonni koormat, masin ise, mõtles Peeter. Kas suudab see iganenud sillalogu seda kanda? „Ei, peab enne vaatama,“ vastas ta tüdruku küsivale pilgule. Kobanud pimedas taskulambi, hüppas noormees välja ja sammus sillale. Tüdruk nägi ainult lambi kaugenevat valgusesõõri. Mootor oli vaikinud, avatuks jäänud uksest paiskus autokabiini lõhnu ja hääli. Jõe poolt kostis veevulinat kividel, tuhandehäälselt siristasid rohutirtsud. Külas laulis üksik kukk ja just nagu vastuseks sellele kõlas kaugusest kõuekõmin. Oli tõusnud nõrk tuul.
Peeter ei pannud ümbrust tähele, teda huvitas ainult sild. Juba põlluvahelisel kitsal teel oli talle hinge pugenud kahtlus: kas ta porisel mõisaõuel polnud pööranud valele teele? Põdur sild suurendas kahtlust veelgi. Tagasi pöörata? Manööverdamisele on meeletus mõteldagi – jõeäärne pehme niit ei kanna masinat. Tagasikäiguga sellest künkast pimedas üles ei roni, selleks on vaja hoogu ...
Nagu lõksus! Tusaselt tonksas Peeter jalaga murdunud käsipuud.
Häda ei anna häbeneda – peab küsima! Pisut kõhelnud, sammus ta teeäärse talutare poole. Magusast unest äratatud karjakrants valas kogu oma viha haukumisse, kareldes keti otsas kui pöörane. Esimese koputuse peale jäi tares kõik vaikseks, ainult krants sai uut hoogu. Peeter põrutas kõvemini ja sellel oli edu. Kardin liikus. Akna taha ilmus habetunud nägu.
„Kesse mädand seal lõhub?“
„Andke andeks – tee sai otsa.“ Peeter püüdis liiga ägedat koputust naljaga vabandada.
Aken avati ja habemik päris:
„Kussa siis menna tahad?“
„Tartusse – suur tee on kinni!“ Peetrile meeldis matkida vanamehe kodust tooni.
„Kinni neh, aga sõit käib ju Vanalepa kaudu. Sa käänasid Perandult valekätt – oleks pidand otse laskma!“
Kahtlus osutus tõeks. Peeter sülitas.
Ätil oli uni kadunud ja ta küsis Peetrilt suitsu.
„Aga see tee? Kas siit ei saa?“ Noormees osutas suitsupakiga silla poole.
„Einoh, miks ei saa! Meite pool ühe otsaga teed polegi mette!“ naeris vanamees hääletut naeru. „Lase aga otse edasi, kuni suurele teele välja!“
„Aga kas see sillanäru masinat kannab?“