Need, kes läbi põrusid. Michael HjorthЧитать онлайн книгу.
palju,” vastas Torkel. „Kaks mõrva. Kõmulised. Täpselt ühesugused. Ohvrid leiti klassiruumist, torbik peas, neid on otsaette tulistatud ja neile oli mingisugune… test selja peale kinnitatud. Esimene eelmisel nädalal Helsingborgis ja teine üleeile Ulricehamnis.”
„Nii et mõrvar liigub ringi?”
„Paistab küll,” vastas Torkel. „Kahjuks on Helsingborgi politsei esimene ettekanne natuke kesine.”
Ursula vangutas pead.
„Peame vist mõlemas kohas otsast alustama nagu tavaliselt,” lausus ta sarkastiliselt.
„Seda me veel ei tea. Häid politseinikke on ka väljaspool mõrvajuurdluse osakonda,” kostis Torkeli suust.
„Kahju, et mina neid kunagi ei näe,” nähvas Ursula muiates vastu. „Ma tean, et sa tahad maakaid kaitsta, aga isegi sina pead tunnistama, et Helsingborgi politsei raport ei kannata mingit kriitikat.”
Ta pöördus Vanja poole, et toetust leida, kuid märkas, et kolleegi tähelepanu on hoopis mujal. Ursula keeras ringi ja vaatas seda, mida Vanja juba näinud oli. Pöördustest loivas sisse Sebastian, justkui poleks tal ülepea mingeid probleeme. Üle tema õla nägi Ursula, kuidas Billy taksost välja ronis ja uste poole tõttas.
Terve kamp koos…
Vanjat silmates Sebastian peatus, kogu muretus oli äkitselt nagu peoga pühitud.
„Ma lähen ja räägin temaga,” lausus Vanja vaikselt ja laskis kohvrisanga lahti.
„Kas tahad, et ma kaasa tulen,” küsis Torkel peaaegu isaliku häälega.
„Pole vaja.”
Vanja seadis sammud Sebastiani poole, kes oma koti maha pani ja ilmselgelt otsustas teda ootama jääda. Billy möödus Sebastianist. Ta noogutas Sebastianile napilt ning läks peatumata edasi Ursula ja Torkeli poole. Sebastian teadis tema ükskõikse ilme taga peituvaid süngeid saladusi. Ta teadis, mida Billy varjab. Aga just praegu hindas ta seda, et kolleeg tegi näo, nagu poleks midagi juhtunud. Sebastianil oli vaja oma tütrele keskenduda.
„Tere, Vanja,” ütles ta vaikselt, kui Vanja temast mõne meetri kaugusel oli. „Ma ei olnud kindel, et sa siin oled.”
„Olen küll.”
„Sa ütlesid, et võtad ühendust…”
Vanja astus viimase sammu ja tuli nii lähedale, et Sebastian tundis tema šampooni lõhna. Tundus, nagu püüaks Vanja keset segadust mingit privaatset sfääri luua.
„Ma käisin täna Grev Magnigatanil,” alustas ta vaikselt, nii et ükski mööduja nende juttu ei kuuleks. „Aga sind ei olnud kodus.”
„Jah, ma olin… ühe sõbra juures.”
Sebastian kirus jälle endamisi, et oli Adelsöle sattunud. Oleks ta kesklinna piirides püsinud, ei oleks Vanja tal arvatavasti nägemata jäänud.
„Sul pole sõpru,” nentis Vanja tarbetult karmilt. „Küllap sa olid kellegi juures keppimas,” jätkas ta ja näitas taas, et tunneb Sebastiani liigagi hästi.
Sebastian taipas, et valetamiseks on paremaid ja halvemaid aegu. Praegune oli üks hullemaid.
„Vabandust,” ütles ta siiralt. „Ma ei teadnud, et sa tuled. Sa oleksid pidanud ette helistama.”
„See oli uitmõte,” lausus Vanja ja kehitas õlgu. „Ma käisin Torkeli juures ja tahtsin, et sa teaksid, et olen tervele meeskonnale meie… meie sugulusest rääkinud.”
„Et ma olen sinu isa.”
Vanja silmitses teda teatava jahedusega. Sebastianile oli asi nii kerge, temale nii raske. See ei olnud õiglane.
„Sulle meeldib ennast niimoodi nimetada, eks ole?”
„Jah, meeldib küll,” noogutas Sebastian. „Ma olen sinu üle uhke. Aga kui see sind häirib, siis jätan järele.”
Sebastian vaatas terminalis ringi. Natuke maad eemal seisid Torkel, Ursula ja Billy kõrvuti, pilgud temale ja Vanjale suunatud. Sebastian tajus, et vähemalt kaks neist, võib-olla ka kõik kolm, näeksid parema meelega, et ta otsa ringi keeraks ja minema läheks. Neid igaveseks maha jätaks. Aga tema nende arvamusest ei hoolinud. Ainus, kes talle tõepoolest korda läks, seisis tema ees.
„Kuni ma sind ei kaota, teen ma sinu tahtmist,” sõnas ta ning sirutas tegelikult midagi mõtlemata käe ja võttis Vanja käest kinni. Tema üllatuseks ei tõmmanud Vanja oma kätt ära. „Sa ei olnud selleks valmis,” lausus Sebastian endiselt südamlikult. Praegune jutuajamine võis väga hästi olla kõige tähtsam, mida ta pidada saab. Võib-olla kõige tähtsam nendest, mis tal kunagi on olnud. Ta ei kavatsenud oma tundeid vaos hoida ja sellega nende suhteid ohtu seada. „Ma saan aru, et sa oled minu peale vihane. Kõikide peale vihane. Ma saan sellest aru…”
Ta jäi vait. Vaagis sõnu. Ta balansseeris hapral sillal. Mõlemal pool oli kuristik ja tema tütar võis ta iga hetk sinna lükata.
„Sellest ajast alates, kui ma teada sain, kes sa oled, olen ma kõige rohkem kartnud seda, et me seisame vastamisi nagu praegu ja sina lähed oma teed. Ei lase mind enam iialgi oma ellu. Mul oli selle ees surmahirm. On surmahirm.”
Ta hingas sügavalt sisse, enne kui edasi rääkis. Tal polnud aimugi, kas tema jutu mõte Vanjani jõuab. Tolle näoilmest oli võimatu välja lugeda, mida ta mõtleb. Aga Sebastian hoidis ikka veel Vanja kätt.
„Aga see on sinu elu. Valik peab olema sinu.”
Sebastian vakatas. Ta oleks tahtnud rohkemgi öelda, aga see olnuks liiast, need asjad olid kärarikkas, rahvarohkes lennujaamas arutamiseks liiga suured. Seega ta ootas. Näis, et terve igaviku.
„Sa võid olla mu kolleeg,” lausus Vanja viimaks. Rahulikult ja vaoshoitult. „See teine osa…” Ta jäi vait. Temagi kaalus hoolega oma sõnu. Ta vaatas Sebastianile oma kaunite siniste silmadega sügavalt otsa. „Sa ei ole minu isa. Niimoodi mitte. Mitte peame-koos-jõule-jalilled-isadepäeva-puhul-moel.”
Sebastian noogutas. Kõik läks paremini, kui ta oli julgenud loota.
„Ma ei tule sellega praegu toime,” jätkas Vanja, otsekui oodanuks ta, et ehk vaidleb Sebastian vastu. „Ilmselt ei tule kunagi. Me võime ainult kolleegid olla. Kas sa saad sellega hakkama?”
Sebastian hingas sügava kergendusohke saatel välja. Vanja aktsepteerib vähemalt ühte väikest osa temast, ja väike osa on parem kui mitte midagi.
„Ma teen, mis suudan” vastas ta väärikalt.
„Tee rohkem, kui suudad,” sõnas Vanja ning tal õnnestus Sebastianile naeratada. „Sinu suutmist olen ma näinud.”
Nende sõnadega jättis ta Sebastiani sinnapaika ja naasis teiste juurde.
Valjuhääldist kostis teade, et Göteborgi suunduvad reisijad peavad minema 37. värava juurde. Sebastian võttis taas oma koti ja järgnes kolleegile.
Nagu alati eiras Billy Landwetteri lennujaama ja Ulricehamni vahelisel üle kaheksakümne kilomeetrisel teelõigul kõiki kiiruspiiranguid ja liikluskaameraid, nii et napilt nelikümmend viis minutit pärast saabuvate lendude saali ees autosse istumist avanes nende pilgule Åsunden. Sebastianile meenus, et kunagi oli sealsel jääl toimunud mingi tähtis lahing. Aga tal ei olnud aimugi, millal, kelle vahel, kes võitis ja millised olid tagajärjed.
Nad möödusid järve põhjatipust ja suurest kämpingust, kus kihas elu, seejärel ütles GPS, et nad peavad keerama paremale ja siis uuesti paremale Boråsvägenile, mis nägi Sebastiani silmis välja samasugune nagu kõik sissesõidud kõigisse väikelinnadesse, kus ta käinud oli. Palju rohelust. Vanemad elamud vaheldusid üksikute kaupluste ja väiksemate tööstusettevõtetega. Edasi tuli paremat kätt paar kortermaja, kus vähemalt ülemistelt korrustelt pidi avanema vaade järvele ja arvatavasti oli ka hind vastav. Siis jõudsid nad politseimaja ette. Pärastlõunases päikeses näis see äsja ehitatuna. Alumine korrus tellistest, ülevalpool kollane krohv. Rohelised markiisid, mõlemal pool peaust politsei embleem. Billy keeras vasakule ja parkis ümmarguse