Ära ahvatle mind. Lori FosterЧитать онлайн книгу.
lubada ja arvestades uuendamist nõudva maja eelseisvaid kulutusi, ei tõotanud see midagi head.
Polnud midagi kasu sellest, et ta oli nii atraktiivne.
Asetanud diivani koos Hoganiga puhta, ent kardinateta akna alla, vaatas Jason kööki ja nägi Honorit, kes pani kikivarvul seistes nõusid kappi. Ta profiil oli veelgi ligitõmbavam kui nägu otsevaates.
Mugavad pleekinud teksased pinguldusid täiuslikult ümara pepu ümber. Väljasirutatud asendi tõttu oli näha, kuidas rind kerkis ja keskkoht sisse tõmbus. Iga ta liigutusega hüples hobusesaba kaasa.
Honor Brown oli väikest kasvu, ent mitte kondine, heas vormis, millega ta ei uhkustanud, ja tal oli loomulik ilu, ehkki tundus, et ta pole sellest teadlik. Ta kollakaspruunid juuksed olid peaaegu ühte värvi kuldpruunide silmadega, mis olid mitu tooni Jasoni omadest heledamad. Need silmad tõmbasid meest enda poole, eriti siis, kui naine vaatas teda huvi ja uudishimuga.
Mees oli näinud teda mitu korda haigutamas, aga Honor ei liigutanud end aeglasemalt. Kuidas ta liikus, kuidas punastas… ta naeratus. Mehele meeldis kõik. Honor meeldis talle. Liiga palju.
Kindlasti ei peaks see naine siin olema.
Ta ilmselt tundis, et mees teda vaatab – jälle –, sest jäi paigale ja heitis pilgu tema poole. Sekundiks nende pilgud kohtusid ja jälle uuris ta meest teraselt. Kurat võtaks, see meeldis Jasonile samuti. Sellel tüdrukul oli kummaline viis ta oma viskikarva silmadega nahka panna.
Hogan astus nende vahele, pannes lampi üles, võttis paberist välja dekoratiivse vaagna ja viskas padja diivanile.
See purustas lummuse. „Oh, seda pole vaja teha,“ ütles Honor, pannes kõrvale taldriku ja kiirustades oma väikesesse elutuppa: „Jätke kõik nii, ma panen hiljem korda.“
„Me oleme siin,“ ütles Hogan, kes tassis kasti raamatuid riiuli juurde. „Sama hästi võime selle üles panna, kuhu tahad.“
Sekeldades ja ärritudes ütles naine: „Oh, aga… te olete juba nii palju teinud ja on juba hilja ja ausalt öeldes saan selle kõik ise tehtud, nii et…“
„Ma elan siin ainult ajutiselt,“ selgitas Hogan. „Aga praegu oleme naabrid. Pealegi polnud meil täna mingit muud tegemist.“
„Ja ma tõin süüa,“ ütles Colt, astudes välisuksest sisse kahe karbi pitsa ja tosinpaki kokakoolaga.
Honori käed langesid rippu. „Ma olen lasknud teil terve lõunaaja tööd teha.“
Colt hakkas selle peale naerma. „Me ise käisime peale.“
„Käisid muidugi.“ Silmitsedes pitsasid ahnel pilgul, ütles Lexie: „Need on päris suured.“
„Jah, ma’am. Piisab meile kõigile.“
„Sa oled hea poiss, Colt.“
Lexie ja Colti vaheline väike tögamine ajas Honori veel rohkem segadusse. Ta läks oma koti juurde, mis oli köögilaual. „Ma maksan teile selle eest. Kui palju…“
„Ei,“ ütles Jason, enne kui Colt ja Hogan jõudsid midagi vastata. Selle kindla keeldumise tõttu jäi Honor paigale.
Asja pehmendades selgitas Jasoni vend: „Jasonil on hea diil, sest pitsatüdruk on temast sisse võetud.“
Honor pööras ringi ja põrnitses meest. „Pitsatüdruk?“
„Tõsijutt,“ sõnas Colt. „Aga mina nimetaksin teda naiseks, mitte tüdrukuks.“
„Ainult sellepärast, et ta on sinu jaoks liiga vana.“ Daamidele ütles Hogan: „Ta on natuke üle kahekümne ja tõesti ilus.“
Jason pööritas silmi. See pitsatüdruk – rõhk sõnal tüdruk – oli üsna kena, aga mees polnud temast huvitatud. Colti jaoks võis ta ju olla liiga vana, aga tema jaoks kindlasti liiga noor. „Kõigil on kõht tühi, hakkame sööma.“
Honor vaatas majas ringi. „See oli teist super kena, süüa tuua…“
„Sest ma olen nälga suremas,“ ütles Lexie.
„… aga siin pole eriti kuskil istuda, rääkimata laua ääres söömisest.“
Colt osutas lõuaga õuele maja taga. „Ma tegin tagaõues tee meie õueni. Meil on piknikulaud. Lähme sinna.“
Honor silmitses Colti, tahtes keelduda, aga teadmata, kuidas seitsmeteistaastasele poisile ära öelda. Ta lükkas randmega tuka silma eest ära ja kõhkles. „Aga…“
„Ei mingeid agasid,“ ütles Hogan. „Sa ei taha ju naabritega halvasti läbi saada?“
Jasonil polnud midagi selle vastu, kui Colt naisega rääkis, aga mis eesmärk oli Hoganil? „Minge tooge pabertaldrikuid ja muud värki. Ma aitan siin köögis lõpetada ja kohe tuleme.“
Pärast pikka kaaluvat pilku läks Hogani suu kavalale muigele. „Hästi.“ Seejärel ütles ta Lexiele: „Tuled ka?“
Lexie vaatas Honorile otsa. „Sul pole selle vastu midagi? Või saaksin ma äkki siin midagi teha?“
Honor peletas ta eemale. „Mine, istu. Mul läheb ainult viis minutit.“ Aga kohe, kui teised olid läinud, püüdis ta kahjuks ka meest minema ajada. „Tõesti, Jason, ma saan hakkama. Siin pole eriti midagi teha.“
Jason vaatas kõiki neid asju täis kaste, mis kööki täitsid, ja vangutas pead. „Mulle tundub, et on üsna palju.“
„Kõik, mis mul praegu vaja läheb, on lahti pakitud. Panen oma voodi kokku ja seejärel tegelen ülejäänuga vähehaaval. Ma luban, et see pole mingi probleem.“
Mees uuris teda ja nägi, kuidas naise põsed jälle kuumama hakkasid. See naine punastab väga kergesti. Jason läks temast mööda, ilma et oleks midagi öelnud, astus kööki ja võttis järje üles sealt, kus oli pooleli jäänud.
Ja ta ei pidanud kikivarvastele tõusma.
Ta selja taga ütles Honor tasa: „See on nii tobe?“
„Mis asi?“ Mees ei peatunud ja ladus taldrikuid alumisele riiulile, kust Honor neid paremini kätte saaks, ning asetas serveerimiskausid ja vaagnad ülemisele.
„Ma ju isegi ei tunne teist kedagi.“
Jason vaatas üle õla ja nägi Honori rahulolematut ja segaduses ilmet. „Siinkandis naabrid aitavad üksteist. Kui Sullivan Dean kolis üle tänava, tegime sedasama. Mõni kuu tagasi kolis Nathan Hawley meie majast teisele poole, ja me aitasime teda.“ Ta kehitas õlgu, võttis tühja kasti alla ja pani tagaukse juurde pappkastide virna.
„Ma pole neid veel kohanud.“
„Küll sa kohtad.“ Ja see poleks pidanud teda häirima, aga häiris siiski: nii Sullivan kui Nathan olid vallalised. Kumbki neist polnud naistejahil, aga sellise naise puhul nagu Honor – kes teab? „Clearbrooki kogukonnas tehakse koos igasuguseid asju. Võrkpall, grillimised, sellised asjad. Varsti saad kõigiga tuttavaks.“
Minnes kööki tagasi, aga hoides teatud distantsi, hakkas Honor nõuderesti kokku panema. „Teil on siia palju inimesi kolinud?“
„Majad olid tühjad, kuni linn otsustas neile uue näo anda.“
„Kas sina oled siinkandis uus?“
„Tegelikult ma kasvasin siin üles.“ Mees leidis teise tühja kasti, siis veel ühe, ning võttis need lahti, nii et sai kena lame virn. „See maja kuulus isale. Kui piirkond alla käis, ei näinud ta maja eest hoolitsemisel mingit mõtet. Umbes kaheksa aasta eest ta otsustas, et tahab Floridasse elama minna, niisiis ostsin selle temalt ära.“
„Oo. Sa pidid siis päris noor olema.“
„Kakskümmend neli. Piisavalt vana, et teada, mida tahan.“ Ta oli alati seda maja armastanud, samuti sellega kaasnevaid mälestusi. Enne kui ema suri, oli see kodu. Pärast seda… lagunesid koost isa elu ja ka maja. „See vajas pisut tööd, niisiis sain hea diili ja isa sai raha, mida tal läks minema kolimiseks vaja.“ Nüüdsel ajal meenutas isa harva oma lahkunud naist – ja