Elus. Rain SiemerЧитать онлайн книгу.
Elus
Me pühendame selle raamatu kõigile neile, kes on selle teekonna läbinud, ja neile, kellel see pooleli jäi.
ALGUS
„See on kasvaja,“ ütles arst, kelle nime ma kahjuks enam ei mäleta.
Nätaki! Nagu raskekaalupoksija oleks rusikaga otse näkku löönud.
„Kasvaja…“
See sõna oli juba enne haigeks jäämist – ja on ka praegu – minu jaoks nagu õudusjutu pealkiri. Hetkega meenusid kõik jubedad lood, mida olin meie perekonnas kasvajate kohta kuulnud ja kahjuks polnud need väljamõeldised, nagu õudusjutud tavaliselt on. Need olid päris elu. Teadsin meie suguvõsas mitut inimest, kes on kasvajaga võitlema ning neile lõpuks alla vanduma pidanud.
Muide, sõnal „kasvaja“ on halb kõla, aga sõna „vähk“ on minu jaoks veelgi halvema kõlaga ja seda ei kasutanud ma kunagi. Kui oli vaja öelda, ütlesin „kasvaja“. Sõna „vähk“ tekitab mu kehas mingi reaktsiooni, vastik jutt käib kogu kehast läbi. Ega ka teised tahtnud eriti seda sõna suhu võtta. Ainult isa kasutas seda, nii harva, kui ta üldse mu haigusest juttu tegi. Tal olid õed sellesse surnud.
„Kuidas seda ravida saab?“
„Eks näis, arstid otsustavad. Sinuga võetakse ühendust ja antakse teada, mis edasi saab.“
Ma olin kahekümne üheksa aastane, mul oli elukaaslane ja pooleteiseaastane tütar, palju sõpru ja toredad vanemad. Olin just kolinud kaua unistuseks olnud uude korterisse – esimesse oma koju – ja ma tegin Eesti Ekspressi müügijuhina tööd, mis mulle meeldis. Mul oli hea palk ja ma ei tundnud millestki puudust. Raske haigus sellele pildile ei sobinud.
Kõrvetised olid mulle ka varem muret teinud, aga 2005. aasta varakevadel hakkasid need sagedasemaks muutuma. See on muidu selline tervisehäda, mille puhul pole vaja kohe arsti juurde joosta, teadliku söömise ja käsimüügiravimitega on võimalik asja mingil määral kontrolli all hoida. Nüüd olid mul need aga öösiti nii tihedaks muutunud, et ma ei puhanud enam välja. Ärkasin tihti kriipiva ja põletava tundega kurgus ja rindkeres ning sain ebameeldivale tundele leevendust vaid poolistukil magades. Kui kõrvetistele lisandus kõhuvalu, mõistsin, et see häda ei lähe enam iseenesest mööda. Lükkasin aga arsti juurde minemist siiski pidevalt edasi. Elada ju sai ja ega eesti mees enne arsti juurde lähe, kui suurem jama kaelas.
Kevad läks mööda. Sellele järgneval suvel otsustasime pere ja sõpradega Mallorcale puhkama minna. Mulle meeldib reisida ja eriti naudin ma pikki söömaaegu kohalikes restoranides. Ka sel korral olin põnevil ja ootasin Mallorca rikkaliku köögiga tutvumist juba nädalaid. Maitsvate oliivide, juustude ja küpsetiste asemel pidin aga leppima nüüdseks juba väljakannatamatute kõhuvaludega. Iga suutäis valmistas piina: tundsin füüsiliselt, kuidas söök suure valu saatel suust makku jõudis.
Raske haigus sellele pildile ei sobinud.
Toidud olid ootustele vastavalt väga maitsvad, võisin seda kas või reisikaaslaste nägusid vaadates öelda. Eriti hästi on meeles, kuidas nad isukalt jäätist ja saiakesi sõid ning mina seda kurva näoga pealt vaatasin. Ma sain ilma valuta juua ainult vett ja suurema nälja kustutamiseks proovisin süüa midagi kergemat. Sain aru, et minu olukord kvalifitseerus juba arsti juurde minemist nõudvaks jamaks ja seda ei saanud enam edasi lükata.
Kui reisilt tagasi tulin, paningi perearsti juurde aja kirja. Arst teadis, et ma olin kõrvetistega ka varem hädas olnud ja pakkus, et võiksin igaks juhuks sondi neelama minna. Kui aga ühe tavalise mehe käest küsida, kas ta soovib vabatahtlikult ebamugavale protseduurile minna, siis on juba ette teada, mis sealt vastuseks tuleb: ei, loomulikult mitte, kui vähegi ilma hakkama saab. Ka mina vastasin, et proovime ilma. Tagantjärele saan ainult ohata, kui rumal ma olin.
Arst määraski sondi neelamise asemel mingid tabletid, mis võtsid ära nii valu kui ka kõrvetised. Sain järelejäänud suve täiel rinnal nautida ja unustasin kõhuhädad sootuks.
Septembris tuli valu tagasi ja söömine läks uuesti raskeks. Endiselt polnud ma mingi vooliku neelamisest huvitatud ja otsustasime koos perearstiga järgmisi tablette proovida. Minu õnneks või õnnetuseks need ravimid toimisid ja sain veel kolm nädalat endale lubada illusiooni, et kõik on hästi.
Aga siis läks valu väga hulluks. Sõbrad hakkasid märkama, et ma söön vähe. Üks neist ütles lõpuks, et kuule, sa pead oma tervisejama tõsiselt võtma, sest sind ei tunne enam tänaval äragi, nii kõhnaks oled jäänud. Kui inimene mitte midagi ei söö, siis ei saagi ta kaal endiseks jääda. Oktoobri keskpaigas läksin kaalu peale ja selgus, et olin tervelt kümme kilo alla võtnud. Kui alguses olin arvanud, et ongi hea mõnest ülearusest kilost vabaneda, siis kaalult vastu vaadanud number ehmatas päris ära.
Sporti tegin endises mahus, aga võhma enam eriti ei olnud. Jõud ja energia hakkasid ära kaduma ja tundsin ennast aina väsinumana. Isegi töö juures ei suutnud enam keskenduda ega kaasa mõelda. Aga arsti juurde minemist lükkasin jäärapäiselt edasi.
Söömine läks järjest valusamaks. Lähedased ütlesid mitu korda, et kuule, äkki lähed ja näitad ennast kellelegi, asi võib olla tõsine.
„Küll ma lähen. Varsti.“
Novembris sain lõpuks aru, et ilma enam ei saa ja istusin oma vana murega perearsti kabinetis. Nüüd enam sondi neelamisest pääsu polnud ja ootasin oma rasket saatust kaks nädalat. Kui oleksin saanud hilisemad õudused sondi neelamise vastu vahetada, oleksin olnud valmis seda kas või sada korda tegema.
Vihatud protseduuri ajal kuulasin, mida arstid omavahel räägivad.
„Võta sealt, vaata, mis see on.“
„Seal on midagi, võta sealt ka.“
Sain aru, et tegemist ongi mingi suurema jamaga, aga kui hull asi tegelikult oli, ei osanud ma aimata. Arst oli tõsine ja ütles vaid, et nad uurivad ja enne laborivastuste saabumist ei hakka nad midagi ennustama. Ma oodaku, kuni vastuste asjus ühendust võetakse.
Küsimärgid jäid õhku.
Sain aru, et tegemist on mingi suurema jamaga.
Ka perearst tundus üsna ehmunud ja kidakeelne. Ütles aga, et ärgu ma muretsegu ja ulatas mulle arsti nime, kelle juurde pidin kindlasti järgmisena minema.
Sellest inimesest sai sõnumitooja, tema nime ma kahjuks enam ei mäleta. Mäletan sellest ajast üldse vähe nimesid. Mõtted olid hajevil, kaalulangus ja energiakadu mõjus kõigele. Muremõtted olid juba tekkinud, aga arvasin ise, et tegemist on maohaavanditega, mis on iseenesest ju ka parajalt hull asi. Minu suguvõsas oli inimesi, kes olid varem maohaavanditega hädas olnud ja sellepärast hakkasin alguses just seda kahtlustama.
Ootasin arsti ukse taga päris pikalt, enne kui sisse kutsuti. Doktor vaatas mulle hästi sügavalt silma ja lõhkas pommi: mul on maos kasvaja, mille ravi on pikk ja raske ning pikaajaliste tüsistuste oht väga suur. Aga lubas siis, et küll saame kõik korda. See oli ainus kord kogu teekonna jooksul, kui keegi nii ütles.
Veel on meelde jäänud, et üks arst ütles: „Mees, kus sa enne olid? Miks sa alles nüüd siia jõudsid?“ Mõistsin, et minu arsti juurde minekute ja sondi neelamiste edasilükkamise tagajärjel olin hullemas seisus, kui siis, kui oleksin kohe esimeste kahtlaste märkide ilmnemisel midagi ette võtnud. Mallorcale minemise asemel oleksin pidanud mõõka neelama. Või tegelikult juba ammu enne seda.
Panin kabineti ukse kinni ja lihtsalt seisin koridoris. Mul polnud ühtegi mõtet peas. Läksin autosse ja istusin seal kümme minutit, enne kui sõitma hakkasin.
OOTUS
Diagnoosist rääkisin ma esialgu ainult oma elukaaslasele. Mul ei olnud ka suurt midagi öelda, sest infot oli vähe; ma ei teadnud isegi midagi. Järgmised paar kuud hõljusin nagu mingis mullis. Aga kui mullid on üldiselt ilusad ja värvilised, siis minu mull oli hall ja hägune. Mäletan hetki, aga mitte reaktsioone. Käisin ringi, tühi pilk kaugusse suunatud. Ma ei olnud kohal, olin nagu reaalsest maailmast kuhugi kõrvale tõstetud. Selle tõttu oli ka töötegemine võimatu. Peas keerlesid mõtted sellest, mis edasi saab. Meenutasin sugulasi, kes on kasvajate tõttu surnud. Enesetunne muutus iga päevaga aina viletsamaks ja mõtted aina rusuvamaks.
Mind hakati ühe arsti juurest teise