Эротические рассказы

Päritolu. Дэн БраунЧитать онлайн книгу.

Päritolu - Дэн Браун


Скачать книгу
peakomplekt.

      Ma ei vaja audiotuuri, mõtles admiral. Mul on ülesanne täita.

      Üle aatriumi kõndides viskas ta seadme vargsi prügikasti.

      Admirali süda peksis, kui ta silmitses hoonet ja otsis omaette nurgakest, kus võtta Regendiga ühendust ning anda teada, et ta on õnnelikult sees.

      Jumala, riigi ja kuninga nimel, mõtles ta. Kuid ennekõike Jumala nimel.

      Samal hetkel roomas Dubai lähedal kuuvalge kõrbe sügavaimates soppides seitsmekümne kaheksa aastane armastatud allamah Syed al-Fadl metsikutes piinades läbi sügava liiva. Ta ei jõudnud enam.

      Al-Fadli nahk oli päikesest põlenud ja villis, kurk nii kuiv, et ta suutis vaevu hingata. Liiva kandvad tuuled olid ta tunde tagasi pimestanud, kuid ta roomas ikka edasi. Ühel hetkel tundus talle, et ta kuulis kauguses luitebagide mürinat, kuid see oli arvatavasti vaid tuule ulgumine. Al-Fadli usk, et Jumal päästab ta, oli ammu kadunud. Raisakotkad ei tiirutanud enam ta pea kohal, nüüd kõndisid nad tema kõrval.

      Pikakasvuline hispaanlane, kes oli al-Fadli eelmisel õhtul röövinud, ei olnud peaaegu sõnagi lausunud, kui sõitis allamah’ autoga sügavale ääretusse kõrbe. Tunnise sõidu järel oli hispaanlane peatunud, käsutanud al-Fadli autost välja ning jätnud ta toidu ja veeta pimedusse.

      Al-Fadli vangistaja ei öelnud midagi oma isiku kohta ega selgitanud oma käitumist. Ainus võimalik vihje, mida al-Fadl oli silmanud, oli kummaline märk mehe paremas peopesas – sümbol, mida ta ei tundnud.

      Al-Fadl oli tundide kaupa liivas rühkinud ja viljatult appi hüüdnud. Nüüd, kui rängas veepuuduses vaimulik lämmatavale liivale varises ja tundis, kuidas ta süda üles ütleb, esitas ta endale sama küsimuse, mida oli küsinud tunde.

      Kes võiks soovida minu surma?

      Hirmutaval kombel suutis ta mõelda vaid ühele loogilisele vastusele.

      KAHEKSAS PEATÜKK

      Robert Langdoni pilk liikus ühelt kolossaalselt kogult järgmisele. Need olid valmistatud kulunud terasplaatidest, mis olid elegantselt rulli keeratud ja siis näiliselt ebastabiilselt ühe serva peale püsti asetatud. Kaarduvad seinad olid peaaegu viis meetrit kõrged ja väänatud erinevateks voolavateks kujunditeks: lint, avatud ring, vedru.

      „Aja mateeria,“ kordas Winston. „Kunstnik Richard Serra. Toeta seinte kasutamine nii raske meediumi puhul loob illusiooni ebastabiilsusest. Kuid tegelikult on kõik need kujundid väga stabiilsed. Kui te kujutate ette ühedollarilist, mille rullite pliiatsi ümber, võib teie rulli keeratud rahatäht pärast pliiatsi äravõtmist vabalt oma serval seista, toeks omaenda geomeetria.“

      Langdon peatus ja silmitses hiigelringi enda kõrval. Metall oli oksüdeerunud, omandades põletatud vase tooni, mis mõjus toorelt ja orgaaniliselt. Kujust hoovas ühtaegu suurt jõudu ja õrna tasakaalutunnet.

      „Professor, kas te panete tähele, et see esimene kujund ei ole päris suletud?“

      Langdon kõndis ümber ringi ja nägi, et seina otsad ei kohtu täielikult, nagu oleks laps tahtnud ringi joonistada, kuid mööda pannud.

      „Viltune ühendus tekitab käigu, mis kutsub külastajat sisse uurima negatiivset ruumi.“

      Juhul kui külastajal ei ole klaustrofoobiat, mõtles Langdon kiiresti edasi liikudes.

      „Samamoodi,“ jätkas Winston, „näete enda ees kolme teraslinti vonklemas enam-vähem paralleelselt ja küllalt lähestikku, et moodustada looklevat tunnelit, mõlemad üle kolmekümne meetri pikad. Seda nimetatakse „Maoks“ ning meie noortele külalistele meeldib sellest läbi joosta. Kui kaks külastajat seisavad vastasotstes, võivad nad vaikselt sosistada ja teineteist suurepäraselt kuulda, nagu seisaksid vastamisi.“

      „Tähelepanuväärne, Winston, aga kas te palun selgitaksite, miks Edmond palus teil mulle seda galeriid näidata.“ Ta teab, et ma ei saa sellest värgist aru.

      Winston vastas: „Konkreetne ese, mida ta palus teile näidata, kannab nime „Väänatud spiraal“ ja see asub eespool paremas nurgas. Kas te näete seda?“

      Langdon tõmbas silmad vidukile. See, mis tundub kilomeetri kaugusel? „Jah, ma näen seda.“

      „Tore, ehk liigume siis sinnapoole.“

      Langdon vaatas ebalevalt hiigelsaalis ringi ning suundus siis Winstoni jutu saatel kauge spiraali poole.

      „Olen kuulnud, professor, et Edmond Kirsch imetleb kirglikult teie tööd – eriti teie mõtteid erinevate religioossete traditsioonide vastasmõju kohta ajaloos ja nende arenemise peegeldusest kunstis. Edmondi mänguteooria ja arvutiprognooside valdkond on sellega paljuski üsna sarnane – need analüüsivad erinevate süsteemide kasvu ja ennustavad, kuidas need aja jooksul arenevad.“

      „Tundub, et ta on selles väga hea. Teda kutsutakse ju tänapäeva Nostradamuseks.“

      „Jah. Kuigi minu arvates on see võrdlus pisut solvav.“

      „Miks te nii ütlete?“ imestas Langdon. „Nostradamus on kõigi aegade kuulsaim ennustaja.“

      „Ma ei tahaks vastu vaielda, professor, kuid Nostradamus kirjutas ligi tuhat ähmaselt sõnastatud katrääni, mis on nelja sajandi jooksul saanud kuulsaks tänu ebausklikele inimestele, kes püüavad leida tähendust sealt, kus seda ei ole… kõike, alates Teisest maailmasõjast ja printsess Diana surmast kuni Maailmakaubanduskeskuse ründamiseni. See on täiesti absurdne. Edmond Kirsch seevastu on avaldanud piiratud arvu väga konkreetseid ennustusi, mis on täitunud väga lühikese aja jooksul: pilvandmetöötlus, juhita autod, mikroprotsessor, millele annab energiat vaid viis aatomit. Härra Kirsch ei ole Nostradamus.“

      Mind parandati, mõtles Langdon. Räägiti, et Edmond Kirsch äratab neis, kellega ta koos töötab, ägedat ustavust ning nähtavasti oli Winston üks Kirschi veendunud jüngritest.

      „Kas teile meeldib minu tuur?“ küsis Winston teemat vahetades.

      „Väga meeldib. Kiitus Edmondile selle kauggiiditehnoloogia täiuslikuks muutmise eest.“

      „Jah, see süsteem on olnud aastaid Edmondi unistus ning ta kulutas loendamatult aega ja raha, et seda salaja välja arendada.“

      „Kas tõesti? See tehnoloogia ei tundugi nii keeruline. Pean tunnistama, et olin algul skeptiline, kuid te veensite mind – meie vestlus on olnud üsna huvitav.“

      „Kena teist seda öelda, kuigi loodan, et ma ei riku nüüd tõtt rääkides kõike ära. Kardan, et ma ei ole olnud teiega lõpuni aus.“

      „Kuidas palun?“

      „Esiteks, minu pärisnimi ei ole Winston. See on Art.“

      Langdon naeris. „Muuseumigiid, kelle nimi on Art? Ma ei süüdista, et te pseudonüümi kasutate. Rõõm tutvuda, Art.“

      „Ja kui te küsisite, miks ma lihtsalt teiega koos ringi ei kõnni, siis vastasin õigesti, et härra Kirsch ei taha, et muuseumides oleks liiga palju inimesi. Kuid see vastus ei olnud täielik. On veel üks põhjus, miks me räägime peakomplekti kaudu ja mitte silmast silma.“ Ta vaikis. „Tegelikult ei suuda ma füüsiliselt liikuda.“

      „Oh… mul on nii kahju.“ Langdon kujutles Arti istumas ratastoolis kõnekeskuses ning kahetses, et Art tunneb end olevat sunnitud oma olukorrast rääkima.

      „Pole vaja vabandada. Kinnitan, et jalad tunduksid minu küljes üsna kummalised. Vaadake, ma ei ole päris selline, nagu te kujutlete.“

      Langdoni samm aeglustus. „Mida te tahate öelda?“

      „Nimi „Art“ ei ole mitte niivõrd nimi kui lühend. „Art“ on lühend sõnast „tehis“2, kuigi härra Kirsch eelistab sõna „sünteetiline“.“ Hääl vaikis hetke. „Tegelikult, professor, olete te täna õhtul suhelnud sünteetilise giidiga.


Скачать книгу

<p>2</p>

Art, lühend sõnast artificial (ingl k)

Яндекс.Метрика