Päritolu. Дэн БраунЧитать онлайн книгу.
Viimastel aastatel oli see stiliseeritud A-täht muutunud planeedi ühe kõige kiiremini kasvava ja üha häälekama demograafilise grupi – ateistide – universaalseks sümboliks. See rühm oli hakanud iga päevaga võtma üha jõulisemalt sõna selle vastu, mida pidas usuliste tõekspidamistega seotud ohtudeks.
Ja nüüd on ateistidel oma pesapallimüts?
Silmitsedes enda ümber sagivaid tehnikageeniusi, tuletas Langdon endale meelde, et paljud neist noortest analüütilistest mõistustest on arvatavasti väga antireligioossed nagu Edmond isegi. Tänaõhtune publik ei olnud just religioosse sümboloogia professori „oma kamp“.
NELJAS PEATÜKK
KUUMAD UUDISED
Täiendus: ConspiracyNeti „Päevauudiste esikümmet“ saab vaadata vajutades. Meil on just praegu tuliuus kuum uudis!
Tehnikahiiud on kogunenud täna õhtul Hispaaniasse Bilbaosse, et osaleda Guggenheimi muuseumis futurist Edmond Kirschi korraldataval vip-üritusel. Turvateenistus on äärmiselt range ja külalistele ei ole avaldatud ürituse eesmärki, kuid ConspiracyNet sai siseallikalt vihje, et Edmond Kirsch esineb õige pea ja kavatseb üllatada oma külalisi olulise teadusteemalise avaldusega. ConspiracyNet jätkab loo jälgimist ja edastab uudised kohe, kui need saame.
VIIES PEATÜKK
Euroopa suurim sünagoog asub Budapestis Dohány tänaval. Mauri stiilis massiivsete kaksiktornidega pühamus on kohti rohkem kui kolmele tuhandele jumalakummardajale – allkorrusel pingiread meestele ja rõdul naistele.
Sünagoogi aias on ühishauda maetud sajad natside okupatsiooni aegsetes õudustes surnud Ungari juudid. Hauda tähistab „Elupuu“ – leinapaju kujutav metallskulptuur, mille lehtedele on graveeritud ohvrite nimed. Kui puhub tuul, kõlisevad metall-lehed kõheda kajaga püha pinna kohal.
Enam kui kolmkümmend aastat oli Suure sünagoogi vaimne juht olnud väljapaistev talmudi õpetlane ja kabalist rabi Yehuda Köves, kes hoolimata kõrgest east ja viletsast tervisest oli jäänud endiselt nii Ungari kui ka kogu maailma juudikogukonna aktiivseks liikmeks.
Kui päike Doonau taha vajus, väljus rabi Köves sünagoogist. Ta möödus Dohány tänava poekestest ja salapärastest „varemebaaridest“ ja kõndis oma kodu poole Marciuse väljakul majas number 15, vaid kiviviske kaugusel Erzsébeti sillast, mis ühendas iidsed Buda ja Pesti ametlikult üheks linnaks alles 1873. aastal.
Paasapühad liginesid kiiresti. Tavaliselt oli see Kövesi jaoks üks aasta rõõmsamaid aegu, ent pärast naasmist maailma religioonide parlamendilt eelmisel nädalal oli ta tundnud vaid põhjatut rahutust.
Soovin, et ei oleks sellel osalenud.
Erakordne kohtumine piiskop Valdespino, allamah Syed al-Fadli ja futurist Edmond Kirschiga oli vaevanud Kövesi mõtteid kolm pikka päeva.
Koju jõudes suundus Köves otsejoones oma aeda ja avas házikó – väikese aiamajakese, mis oli tema isiklik pühamu ja tööruum.
Majas oli vaid üks tuba kõrgete raamaturiiulitega, mis ägasid religioossete teoste raskuse all. Köves istus kirjutuslaua taha ja kortsutas ees valitsevat segadust nähes kulmu.
Kui keegi sel nädalal mu lauda näeks, arvaks ta, et olen aru kaotanud.
Laual oli lahti pool tosinat kleepsudega kaetud segast religioosset teksti. Nende taga seisis puust tugedel lahtiselt kolm paksu köidet: heebrea-, aramea- ja ingliskeelne toora, kõik avatud ühe ja sama raamatu kohalt.
Esimene Moosese raamat.
Alguses…
Muidugi võinuks Köves lugeda Esimest Moosese raamatut peast ette kõigis kolmes keeles, tõenäolisemalt oleks ta pidanud süvenema mõnda akadeemilisse kommentaari „Zohari“ või kabalistliku kosmoloogiateooria kohta. Kövesi kaliibriga õpetlase jaoks oli Esimese Moosese raamatu uurimine umbes sama, kui Einstein oleks pöördunud tagasi algklasside aritmeetika juurde. Sellegipoolest oli rabi sel nädalal just sellega tegelnud ning märkmikku ta kirjutuslaual oleks tabanud nagu pöörane kirjutatud märkmete tuulispask. Märkmed olid nii segased, et Köves suutis neist vaevalt ise aru saada.
Ma näen välja nagu kuutõbine.
Rabi Köves oli alustanud toorast – maailma loomise lugu on juutidel ja kristlastel ühine. Alguses lõi Jumal taeva ja maa. Edasi oli ta pöördunud talmudi õpetuste juurde ja lugenud uuesti üle rabide selgitused ma’aseh bereshit´i, loomiseakti kohta. Pärast seda oli ta süvenenud midraši, mõtisklenud paljude austatud eksegeetide kommentaare, mis püüdsid seletada näilisi vastuolusid traditsioonilises loomisloos. Viimaks mattis Köves ennast „Zohari“ müstilisse kabalistlikku teadusse, milles inimesele tundmatu jumal ilmutab end kümnemõõtmelise sefirot´ina ehk Elupuuna, millest tärkab neli universumit.
Judaismile aluseks olnud saladuslikud uskumused olid Kövesile alati lohutust pakkunud: see oli meenutus Jumalalt, et inimkond ei peagi kõigest aru saama. Ent nüüd, näinud Edmond Kirschi esitlust ning mõtisklenud tema avastuse lihtsuse ja selguse üle, tundis Köves, nagu oleks ta veetnud viimased kolm päeva, vahtides kogumikku iganenud vasturääkivusi. Ühel hetkel tundis ta, et peab iidsed tekstid kõrvale lükkama ja tegema pika jalutuskäigu Doonau kaldal, et mõtteid koguda.
Rabi Köves oli viimaks hakanud tunnistama valusat tõde: Kirschi tööl oleksid selle maailma usklike hingede jaoks tõepoolest laastavad tagajärjed. Teadlase avastus lükkas ümber peaaegu kõik usulised doktriinid ning tegi seda pealegi masendavalt lihtsalt ja veenvalt.
Ma ei suuda seda viimast pilti unustada, mõtles Köves, meenutades Kirschi esitluse häirivat lõppu futuristi suures telefonis. See uudis mõjutab kõiki inimesi, mitte ainult vagasid.
Viimaste päevade pikkadest mõttemõlgutustest hoolimata ei tundnud rabi Köves ikka veel, et ta oleks lähemal teadmisele, mida Kirschi informatsiooniga peale hakata.
Ta kahtles, et ka Valdespino ja al-Fadl on mingit selgust leidnud. Kolm meest olid kaks päeva tagasi telefonitsi suhelnud, kuid vestlus ei olnud tulemuslik.
„Mu sõbrad,“ oli Valdespino alustanud, „on selge, et härra Kirschi presentatsioon oli häiriv… paljudel tasanditel. Palusin, et ta helistaks ja seda minuga rohkem arutaks, kuid ta vaikib. Usun, et peame langetama otsuse.“
„Mina olen otsusele jõudnud,“ ütles al-Fadl. „Me ei saa istuda, käed rüpes. Me peame olukorra kontrolli alla saama. Kirsch suhtub religiooni tuntud põlgusega ning esitleb oma avastust just nii, et see teeks religiooni tulevikule nii suurt kahju kui võimalik. Me peame ohjad enda kätte haarama. Me peame ise tema avastusest teatama. Viivitamatult. Me peame esitama seda õiges valguses, et mõju pehmendada, ning muutma selle usklike jaoks võimalikult vähe hirmutavaks.“
„Ma tean, et me arutasime avalikkuse ette minekut,“ ütles Valdespino, „kuid paraku ei suuda ma kujutleda, kuidas esitada seda infot mitteähvardaval viisil.“ Ta ohkas raskelt. „Lisaks vandusime härra Kirschile, et hoiame tema saladust.“
„Tõsi,“ nõustus al-Fadl, „ja mindki häirib vande murdmine, kuid ma tunnen, et peame valima kahest halvast väiksema ja tegutsema suurema hüve nimel. Kõik me oleme rünnaku all: moslemid, juudid, kristlased, hindud, kõik usundid ühtviisi – ning arvestades seda, et kõik meie usundid jagavad põhitõdesid, mida härra Kirsch õõnestab, on meil kohustus esitada tema materjal viisil, mis ei häiriks meie kogukondi.“
„Kardan, et selleks ei ole vähimatki võimalust,“ sõnas Valdespino. „Kui me kaalume võimalust minna ise Kirschi uudisega avalikkuse ette, on ainus mõeldav lähenemine tema avastus kahtluse alla seada – diskrediteerida teda, enne kui ta oma sõnumiga välja tuleb.“
„Edmond Kirschi?“ pahvatas al-Fadl. „Hiilgavat teadlast, kes pole kunagi milleski eksinud? Kas me ikka olime kõik samal kohtumisel Kirschiga?