Vaimude labürint. I raamat. Карлос Руис СафонЧитать онлайн книгу.
hetkeks jäi Arráez vahisillale üksi. Ilm oli päikesepaisteline, taevas kristallselge ja laotusel sõudsid pilved nagu pintslitõmbed, mis oleksid au teinud igale akvarellistile. Hetkeks kaalus ta revolvri järele minekut, mida ta oma kajutis luku ja riivi taga hoidis, aga see lihtsameelne mõte tõi talle üksnes kibeda naeratuse näole. Ta tõmbas sügavasti hinge ning lahkus oma viledaks kulunud kuube kinni nööpides sillalt, laskudes tekile, kus tema vana tuttav teda juba ees ootas, sõrmede vahel õrnalt sigaretti mudides.
4
„Kapten Arráez, tere tulemast Barcelonasse.”
„Tänan, härra leitnant.”
Fumero naeratas: „Nüüdseks juba major.”
Arráez noogutas, naelutades pilgu tumedate prilliklaaside külge, mille varjust oli keeruline aimata, kuhu Fumero torkivad silmad parajasti vaatavad.
„Õnnitlen.”
Fumero pakkus talle üht oma sigarettidest.
„Tänan, ei.”
„Kvaliteetne kaup,” käis Fumero peale. „Ameerika omad.”
Arráez võttis sigareti vastu ja pistis taskusse.
„Kas soovite meie dokumendid ja load üle vaadata, härra major? Kõik paberid on korras ja neil on Kataloonia valitsuse allkirjad ja pitserid all…”
Fumero kehitas õlgu, puhus osavõtmatult suitsu välja ning uuris kerge naeratusevarjundiga oma sigaretti.
„Olen kindel, et teie paberid on korras. Rääkige, mis lastiks on?”
„Varustus. Ravimid, relvad ja laskemoon. Ja lisaks veidi konfiskeeritud kraami, mis on mõeldud oksjonitele saatmiseks. Valencia autonoomse piirkonna valitsuse pitseriga inventarinimekiri on teie käsutuses.”
„Midagi vähemat ma teilt ei oodanudki, kapten. Aga see on teie ning sadama ja tolliinspektorite vaheline asi. Mina olen kõigest lihtne rahva teener.”
Arráez noogutas rahulikult, meenutades endale, et ta ei pööraks hetkekski pilku neilt tumedatelt läbitungimatutelt prilliklaasidelt.
„Kui oleksite nii lahke, härra major, ja ütleksite, mida te õigupoolest otsite, siis teeksin väga hea meelega teiega…”
Fumero viipas ta endaga kaasa ning mõlemad hakkasid meeskonnaliikmete pilkude all mööda laevatekki edasi liikuma. Mõne minuti pärast Fumero peatus, tõmbas veel viimase mahvi ja viskas siis sigareti üle parda. Ta nõjatus reelingule ja silmitses Barcelonat, nagu poleks seda linna kunagi varem näinud.
„Kas tunnete seda lõhna, kapten?”
Arráez viivitas vastusega.
„Ma pole kindel, millele te vihjate, härra major.”
Fumero patsutas sõbralikult talle õlale: „Hingake sügavalt sisse. Aeglaselt. Küll te näete, kuidas see hakkab teile kohale jõudma.”
Arráez ja Bermejo vahetasid pilke. Segaduses meeskonnaliikmed silmitsesid üksteise nägusid. Fumero pööras ümber ning andis neile märku sügavalt sisse hingata.”
„Noh? Keegi ei tunne?”
Kapten üritas naeratada, kuid tema huuled ei kuulanud sõna.
„Mina igatahes tunnen küll. Ärge öelge, et teie pole seda haisu tähele pannud.”
Arráez noogutas ebamääraselt.
„No muidugi,” käis Fumero peale, „muidugi tunnete teie ka seda. Nagu mina ja kõik teised siin. See on roti hais. Selle jälgi roti, keda te oma pardal varjate.”
Arráez kibrutas segadusse sattunult kulmu: „Ma võin teile kinnitada…”
Fumero vaigistas teda käeviipega: „Kui rott kord juba laevale hiilib, on võimatu temast vabaneda. Panete talle mürki, ja tema pistab selle nahka nagu ei midagi. Seate lõksud üles, aga tema vaid sittab need täis. Rotist on siin maailmas kõige raskem lahti saada. Sest ta on argpüks. Sest ta varjab ennast. Sest ta arvab, et kavaldab su iga kell üle.”
Fumero lasi neil mõne hetke tema öeldut seedida.
„Kas teate, mis on ainus viis rott maha lüüa, kapten? Kuidas rott tõesti lõplikult kahjutuks teha?”
Arráez raputas pead: „Ei tea, härra major.”
Fumero naeratas hambaid paljastades.
„Muidugi te ei tea. Te olete ju meremees ega peagi sääraseid asju teadma. See on minu amet. Just sellepärast ongi revolutsioon mind esile kutsunud. Vaadake nüüd hoolega, kapten. Vaadake ja õppige.”
Enne kui Arráez jõudis midagi vastuseks öelda, oli Fumero juba vööris, käsilased sabas. Siis taipas kapten oma eksitust. Fumero oli siiski relvastatud. Tema käes läigatas revolver, haruldane mudel. Üle teki sammudes tõukas ta meeskonnaliikmeid teelt eest ega vaadanud kajutiuste poolegi. Ta teadis, kuhu läheb. Tema märguande peale kogunesid ta mehed trümmiluugi ümber ning jäid tema käsklusi ootama. Fumero nõjatus vastu metalli ning toksas sellele kergelt sõrmenukkidega, nagu koputaks vana sõbra ukse taga.
„Üllatus!” hüüdis ta mahedalt.
Kui Fumero mehed luugi sõna otseses mõttes hingedelt rebisid ja laevasisemusse tungis päevavalgus, läks Arráez tagasi vahisillale, et seal varjuda. Kahe sõja-aasta jooksul oli ta juba mõndagi näinud ja kõrva taha pannud. Viimase asjana nägi ta, kuidas Fumero enne laevatrümmi kadumist kassi kombel huuli limpsib, revolver pihus.
5
Pärast päevadepikkust trümmis viibimist ja sealset läppunud õhku tajus Fermín korraga värsket tuulehingust, mis luugiavausest ning relvakasti pragudest sisse tungis. Ta kallutas pead ning kaane ja kasti vahelisest kitsast pilust õnnestus tal näha trümmis tantsisklevaid hajusaid valgusviirge. Taskulambid.
Udune hele valgus limpsas lasti piirjooni, tuues nähtavale läbipaistvad laigud autosid ja kunstiteoseid katvates kangastes. Sammude kaja ning laevapõhja metalne kaikumine liikusid aeglaselt lähemale. Fermín kiristas hambaid ja võttis peas läbi kõik enne peidupaika naasmist tehtud sammud. Kotid, küünlajupid, toidupuru või jäljed, mis võisid olla temast lastiruumi jäänud. Enda arust ei olnud ta midagi kahe silma vahele jätnud. Siit ei leia nad teda kunagi, mõtles ta endamisi. Mitte kunagi.
Just siis kuulis Fermín seda salvavat, tuttavlikku häält, mis lausus mahedal meloodilisel toonil tema nime, ning ta põlved muutusid süldiks.
Fumero.
Hääl ja sammud kostsid juba väga lähedalt. Fermín sulges silmad nagu laps, keda hirmutab toa pimeduses kuuldud võõras hääl. Mitte lootusest, et see teda kuidagi kaitseks, vaid kuna ta ei julge endale tunnistada seda kogu, mis tema voodi ääres kõrgub ja tema kohale kummardub. Sel hetkel tajus ta kellegi väga aeglasi samme vaid mõne sentimeetri kaugusel. Kinnastatud sõrmed silitasid kastikaant, nagu siugleks üle selle madu. Fumero vilistas mingit viisikest. Fermín pidas hinge ja pigistas silmad kinni. Külm higi veeres piiskadena tema laubalt alla ja ta pidi käed rusikasse suruma, et need ei väriseks. Ta ei julgenud oimugi liigutada, kartes relvakottide vastu puutudes tekitada kas või pisinatukestki müra.
Võimalik, et ta oli eksinud. Võimalik, et nad siiski leiavad ta üles. Võimalik, et maailmas ei leidu nurgakest, kuhu ta saaks peitu pugeda ja elada veel ühe päeva, et jutustada oma lugu. Võimalik, et see päev oli siiski niisama hea kui mõni teine, et lavalt lahkuda. Kui järele mõelda, ei takistanud õieti miski teda kastikaant lahti paiskamast ja sellele mehele vastu astumast, haarates toeks mõne neist vintpüssidest, millel ta lebas. Parem lasta end paari sekundi jooksul sõelapõhjaks tulistada kui langeda Fumero ja tema mängukannide saagiks pärast seda, kui ta on pidanud veetma paar nädalat Montjuïci kindluses kongilaes rippudes.
Ta kompas üht püssi, kobades trikli järele ning jõuliselt sõrme selle taha haakides. Seni