Naine, kes ihkas õiglust. Michael HjorthЧитать онлайн книгу.
päästab iseenda, päästab selle, mis tal on.
Billy ronis voodist välja ja lahkus magamistoast, tõmbas ukse enda järel tasakesi kinni ja hiilis köögilaual oleva sülearvuti juurde. Nüüd, kui Jennifer oli ametlikult kadunuks kuulutatud või isegi surnuks peetud, oli oht, et hakatakse tagasi minema ja püütakse tema viimastest elukuudest ülevaadet saada. Ta ei tohi ühtegi viga lubada.
Billy võttis istet, tõstis arvutiekraani üles ja logis sisse. Tema plaan oli olnud lihtne, see-eest oli selle elluviimine nõudnud aega ja tema erilisi oskusi.
Ta oli otsustanud Jenniferi digitaalselt elus hoida.
Ta oli Myle helistanud ja öelnud, et peab tõsieluseebimõrvari juhtumi kallal veel nädal aega tööd tegema. Prokurör tõepoolest ei taha, et uurimises väiksemgi lünk oleks. My oli muidugi pettunud, pakkunud, et tuleb tagasi Stockholmi talle seltsiks. Billyl oli õnnestunud see mõte maha laita, ta oli öelnud, et jäägu My parem läänerannikule, suhelgu sõpradega, nagu plaanitud, ja tema sõidab sinna niipea, kui saab.
Nii oli ta ostnud endale nädal aega.
Ta korjas kokku Jenniferi telefoni, arvuti, pangakaardi, PINkalkulaatori ja muud asjad, mida tal vaja oli. Kontrollis, kui tihti Jennifer tavaliselt sotsiaalmeedias oma kontosid külastab. Tal vedas. Instagramis umbes korra nädalas. Facebookis samamoodi. Osa suhtlusest käis läbi Messengeri, aga ei midagi niisugust, millega ta hakkama ei saaks. Kõige keerulisem oleks see, kui keegi helistaks, kuid taas oli õnn tema poolel. Paistis, et Jenniferi lähedased eelistasid temaga sidet pidada sõnumite ja Snapchati abil. Nendel kordadel, kui helistati, laskis ta telefonil lihtsalt heliseda ja vastas hiljem SMS-i teel, et nägi, et kõnealune isik on proovinud teda kätte saada, kas oli midagi olulist? Enamasti ei olnud ja kogu asi võis lõppeda veel paari edasi-tagasi sõnumiga.
Stockholmis veedetud nädalal tegi ta juhuslikke postitusi, kus Jennifer üksinda mööda linna käis ja midagi leidis. Postitatud piltidel teda ennast enamasti ei olnud, kuid mõnikord tundis Billy, et peab mõne self tegema. Mitte kuigi tihti, see oli niihästi aeganõudev kui ka ohtlik, proportsioonid, valgus ja kaugus tuli õigesti paika panna. Kuigi uus tehnika tegi asja lihtsamaks. Praegusel ajal on fotode ja videote võltsimiseks niisuguseid võimalusi nagu ei iial varem, ja kui seda õigesti teha, on neid põhimõtteliselt võimatu ehtsatest eristada. Ülejäänud aja pühendas ta sellele, et Jenniferi postitused läbi lugeda, tutvumaks tema stiiliga, sellega, kuidas ta ennast väljendas, kuidas kasutas lühendeid ja emotikone. Tal õnnestus edukalt tagasi lükata vähesed saabunud kutsed mõnele dringile, suplusele ja grilliõhtule. Üldiselt ei paistnud keegi Jenniferi jätkuvat olemasolu kahtluse alla panevat.
Nädal pärast seda oli Billy läänerannikule My juurde sõitnud. See oli olnud kõige raskem. Üksinda Stockholmis sai ta nii täielikult oma ülesandele keskenduda, et unustas peaaegu ära, miks ta seda teeb. Reaalsesse maailma jõudes oli raskem. Tavalised inimesed, suhtlemine, sõbrad, sõprade lapsed, minigolf, jalutuskäigud, ööd koos Myga. Mõnikord tabas ta ennast sellelt, et seisis ümberringi toimuvast väljaspool ja jälgis end kõrvalt, olles kindel, et see, kelleks ta muutunud on, paistab välja. Et ta pingutab liiga palju, tegutsemaks normaalselt, nii et tulemus on vastupidine. Ta tegi mõne postituse, mis kõik rääkisid sellest, et Jennifer on endiselt Stockholmis, aga kavatseb varsti ära sõita.
Jenniferi riiete ja asjade leidmine oli võtnud kauem aega, kui Billy oli arvanud. Muidugi oli ta valinud koopa, kuhu sukeldumine oli kirjade järgi raske ja mis oli suures osas läbi uurimata ega leidnud seepärast kuigi palju kasutamist, ent siiski.
Ta oli juuli keskel Prantsusmaale sõitnud.
Enne seda oli ta hoolt kandnud, et Jennifer oma telefoni peaaegu terveks nädalaks „ära kaotas” ja palus sellepärast kõigil temaga Messengeri teel ühendust võtta. Igatahes pääses ta niimoodi piltide uuendamisest. Siis tuli Jennifer tagasi ja rääkis, et ostis bussireisi Prantsusmaale, kuid ei sõnagi sellest, et kavatseb seal sukelduda.
Prantsusmaa oli olnud kõva pähkel.
Osalt sellepärast, et ilma Mys kahtlusi äratamata napilt nädalaks Prantsusmaale sõita, osalt sellepärast, et võltsida bussireisi ilma konkreetset bussi mainimata, nii et keegi bussifrmasse helistama ei hakkaks, hoolitseda selle eest, et Jennifer broneeriks ainult automaatse registreerimisega hotelle, mille välisukse juures pole turvakaameraid, et ta ennast hilja sisse ja vara välja registreeriks, nii et võimalikult vähestel külastajatel oleks võimalus teda näha. Jälgida hoolega, kus Jenniferi krediitkaarti kasutati.
Nelja päeva pärast lõpetas Billy kõik postitused ja Jennifer kadus. Kuulujuttudest sai Billy teada, et kui Jennifer augusti algul tööle ei ilmunud, nagu kokku oli lepitud, kuulutas tema isa ta kadunuks, aga siis valitses vaikus.
Praeguseni.
Nüüd leiti lõpuks Jenniferi asjad, mille Billy oli pannud koobastikku, kuhu oli keeruline sukelduda. Omapäi sukeldumine oli vastutustundetu, kuid kes Jenniferi tundis, võis seda temast uskuda.
Kaif, enese proovilepaneku, adrenaliini pärast.
Vähemasti lootis Billy seda.
Praegu vaatas ta kõikidel platvormidel Jenniferi uudistevoogu läbi. Tema Facebooki leheküljel oli mõni uus postitus selle kohta, et ei suudeta uskuda, et see on tõsi, ja loodetakse, et Jennifer endast taas elumärki annab, aga Billy ei näinud, et ta ise oleks mõne vea teinud. Keegi ei reageerinud sellele, et nad polnud juuni lõpust alates Jenniferi IRL[4.] näinud.
„Mis sa teed?”
My häält kuuldes Billy võpatas. Ta adus kähku, et My ei saa ekraani näha, ja klõpsas kiiresti ette midagi tööga seotut.
„Töötan, mul ei tulnud und.”
My tuli tema juurde, võttis tal õlgade ümbert kinni, heitis põgusa pilgu ekraanile, enne kui kummardus ja Billyt pealaele musitas.
„Selle Jenniferi-loo pärast?”
„Arvan küll.”
„Kas tahad seltsi?”
Billy pani käe My seljale ja ohkas.
„Ei, mine sina magama.”
My ainult noogutas, kuid seisis paigal. Saladus vaevas Billyt. Aga varsti seda nende vahel enam ei ole. Nüüd, kui Prantsusmaal toimunud sukeldumisõnnetusest saab juhtunu ametlik versioon, võib ka tema endale sisendada, et see on tõepoolest tõsi. Kogu aeg pinna all pulbitsenud karje muutub vaikseks sosinaks. Selles oli Billy veendunud.
Jenniferi laipa ei leita loomulikult iialgi.
Stockholmis veedetud päevade jooksul oli ta olnud sunnitud ka selle asja korda ajama.
Sel nädalal oli kuhjaga tegemist olnud.
1 Rootsi suurim vabaharidusliit, mis asutati 1959. aastal. – Siin ja edaspidi tõlkija märkused. [ ↵ ]
2 Nationellt forensiskt centrum, mis kandis aastani 2015 nime SKL (Rootsi Kriminaaltehnika Laboratoorium). [ ↵ ]
3 Modus operandi – ld ‘toimimisviis, tegutsemismeetodid’. [ ↵ ]
4 In Real Life – ‘reaalses elus’. [ ↵ ]
3
14. oktoober
On juba eile.
Kui ma sind alt vedasin.
Kõiki alt vedasin. Mul ei läinud õnneks.
Ma pole magada saanud.
Tahtsin välja minna. Üles minna.
Kas mäletad suveöid, kui me katusel istusime?
Linna vaatasime.
Enamasti vaikides, aga vahel me ajasime juttu.
Kõigest. Tulevikust.
Me ei arvanud eluilmaski, et see nii lühike on.
Politsei tuli. Sinna,