Tulesäde. Сьюзен ВиггсЧитать онлайн книгу.
„Tss.” Mees puudutas õhkõrnalt oma sõrmega naise huuli, et teda vaigistada.
Lucy põles tema puudutusest, aga mees võttis kiiresti sõrme ära.
„Lucy,” ütles ta, „enne kui sa midagi enamat ütled, pean ma sulle midagi ütlema...”
„Randolph!” hüüdis kellegi hääl ukseavast. „Seal sa oledki, Randolph. Ma olen sind igalt poolt otsinud.”
Lucy pöördus ruumi tagaosa poole. Seal, ukseavas, seisis kõige rabavama välimusega naine, keda ta kunagi näinud oli. Väikest kasvu, blond ja nõtke, hoidis ta oma siredat keha küsimärgikujuliselt, riietatud kaunisse õhtukleiti, mis kandis Worth’s Salon de Lumière’i moemaja kaubamärk-rosette. Lõhnastatud siidi kahinal liikus ta nende suunas, käsi Randi poole välja sirutatud.
„Lõpuks leidsin ma su üles,” lausus oivaline blond naine, tema sõnad Lucy omade irooniliseks kajaks.
Randi kahvatus muutus kiiresti tuhmiks punaks, kui ta naise käe kohale kummardus. „Preili Lucy Hathaway,” ütles ta end sirgu ajades ja teelt eest astudes, „lubage mul teile tutvustada Diana Higginsit.” Ta libistas käsivarre ümber naise saleda piha. „Minu abikaasa.”
1 “Uus naine” oli termin, mida kasutati 19. sajandi teisel poolel, kirjeldamaks naisi, kes nihutasid piire, mida ühiskond naistele peale surus. Tänapäevane vaste sellele oleks feminist. (Tlk)
2 Aastatel 1840–1900 levinud viis erinevate sõnumite edastamiseks, “märkmete” tegemiseks (nt kaardi ülemine vasakpoolne volditud nurk näitas, kas andja andis kaardi isiklikult või kasutas selle edastamiseks teenrit; vasakpoolne alumine volditud nurk tähistas hüvastijättu). (Tlk)
3 Suur Vabastaja on Abraham Lincolni hüüdnimi. (Tlk)
Kaks
Paari sekundi jooksul täitis ainult öötuule ulg tekkinud vaikust. Miski, mingisugune veider närvide seisund nende lõputute sekundite jooksul andis Randile kõrgendatud tundlikkuse. Tema sõrmeotsad, toetumas naise selja alaosale, märkasid siledat, pingul siidi, mis kattis korseti tugevdatud raamistikku. Silmanurgast nägi ta, kuidas leebe uudishimu Diana näol teravaga vahetus. Ja ehkki preili Lucy Hathaway arvatavasti ei kavatsenud seda kuuldavalt teha, kuulis mees teda õhkamas sõnu: „Oh. Heldus.”
Üksnes seda, näol samal ajal selline ilme, nagu arvatavasti Jeanne d’Arcil märtrisurma hetkel oli. Ta nägi välja nii, nagu hakkaks kohe oksele.
Rumal plika, mõtles mees. Just selle oli ta võõrastele meestele pööraste ettepanekute tegemise eest ära teeninud.
„Kuidas teil läheb, preili Hathaway?” ütles Diana, laitmatult viisakas, nagu ta seltskondlikes situatsioonides alati oli.
„Väga hästi, tänan, proua Higgins. On väga meeldiv teiega tutvuda.” Lucy ei tõmbunud Diana uuriva pilgu all kössi.
Hoolimata oma arvamusest radikaalse noore naise vaadete kohta, ei suutnud Rand oma huvi eitada. Lucy ei olnud mitte üksnes kõige ärritavam olevus, keda ta kunagi kohanud oli, ta oli ka kõige mõjuvam. Tumedapäine ja -silmne, südamekujulise näoga. Tema terav lõug, kõrged kulmud ja suured silmad andsid talle pidevalt imestava ilme. Kirg ja sensuaalne teadlikkus, millest ta oli nii julgelt rääkinud, näisid peituvat nende sametiste tumedate silmade sügavuses ja huulte täidluses.
Kuid sama kiiresti, nagu Lucy oli Randi oma pöörase ettepanekuga šokeerinud, näis naine äkki muutuvat kuulekaks nagu õpetatud spanjel, kui seltskondlikku situatsiooni satub. Lucy vahetas kohusetundlikult viisakusi Dianaga, kes kirjeldas nende hiljutist kolimist Philadelphiast ning lobises aastaajale mitteomasest kuumusest, mis linna piinas, Chicagolt selgeid, jahedaid sügispäevi röövides.
„Noh, ma pean teid tänama, et minu abikaasa meelelahutuse eest hoolitsete,” sõnas Diana. „Ta oli üpris kindel, et see saab olema lootusetult igav õhtu.”
Rand niheles süütunde- ja ärrituskoorma tõttu. Enne mehe õhtusele üritusele tulemist oli neil olnud vaidlus ning Rand oli väitnud, et naisel hakkab seda ülespuhutud evangeelset jutlust kuulates igav ning et tema ise läheb sinna ainult selleks, et Chicago prominentsete ärimeestega tutvusi sõlmida.
Iroonia seisnes selles, et ta oli seda tõsiselt mõelnud.
Lucy Hathaway pani käed tagasihoidlikult enda ees kokku. „Sel juhul ma kardan, et olen ebaõnnestunud,” ütles ta. „Teie abikaasa arvates ei ole ma üldse lõbustav. Hoopis vastupidi. Ma kardan, et olen teda solvanud oma... poliitiliste arvamustega.”
„Te ei ole solvav, preili Hathaway,” ütles Rand sujuvalt. „Te lihtsalt eksite.”
„Kas mu abikaasa pole võluv?” naeris Diana. Ainult Rand, kes teda hästi tundis, kuulis naise hääles põlgust.
Preili Hathaway liikus ukse poole. „Ma pean tõesti minema hakkama. Mulle ei meeldi see tänaõhtune ilm.” Lucy tegi selle veidra treenitud spanjeli moel kniksu. „Oli meeldiv teie mõlemaga tutvuda ja teid Chicagosse kolimise puhul tervitada. Ma loodan, et olete siin väga õnnelikud.” Seelikute kahina ja haavatud eneseväärikuse saatel astus ta salongist välja.
„Milline veider linnuke,” märkis Diana summutatud häälel.
„Milline veidralt lummav vasturääkivuste pundar,“ mõtles Rand. Sellised naised nagu Lucy äratasid temas huvi. Aga temas tekitas ka kimbatust see üllatav ja mitteteretulnud iha selle naise järele. Ta oli tõmmanud naise millessegi, mis tema arvates oli süütu flirt, ei midagi enamat, kuid naine oli teda tõsiselt võtnud.
„Kuidas sa taeva päralt tema otsa komistasid?” küsis Diana.
Rand oli näinud Lucyt üksinda salongi tagaosas istumas ja puhas impulss oli teda naise kõrvale istuma sundinud. Ta mõtles sellele, kuidas Lucy oli hiljem tema käe võtnud, tema pilgu enda omasse vangistanud ja tunnistanud külgetõmmet, mida mehe vastu tunneb. Aga oma abikaasale ütles ta: „Pole aimugi.”
„Igatahes, sa tegid hästi,” teatas Diana. „On oluline õigetele inimestele muljet avaldada ning Hathawayd on kahtlemata õiged inimesed.”
„Mida sina siin teed? On Christine’iga kõik korras?” küsis mees.
„Lapsel pole häda midagi,” ütles Diana. „Ja ma tulin sellepärast, et mina olen haige, mitte meie tütar. Ma olen igavusest täiesti haige, Randolph. Ma ei ole kogu päev muud teinud kui akna ääres istunud ja jõel liikuvaid paate ning üle silla North Divisioni suunduvat liiklust vaadanud. Ma olen mustlase kombel hotellis elamisest nii väsinud. Kas sa ei oleks pidanud nüüd juba maja kallal tööle hakkama?”
„Sa oled kindel, et Christine’iga on kõik korras?” küsis mees, eirates naise sõnarünnakut. Nende viieteistkümnekuune tütar oli tema elu särav ja helge keskpunkt. Varem samal õhtul oli laps olnud viril, pisut palavikuline ning Rand oli veennud Dianat Sterling House’i jääma, selle asemel et Christine’i hoidjaga jätta.
„Ta magas sügavalt, kui ma lahkusin,” lausus Diana. „Becky Damson oli salongis ja kudus. Ma arvasin, et sul on rõõm mind näha, aga siin sa oled, flirtimas Chicago kõige kuulsama pärijannaga.”
„Kes? Lucy?”
„Ja suisa eesnime kasutamas. Hathawayd on vanade asunike perekond. Tema isa on sõjakangelane ja vanaisa teenis varanduse viljatehingutega. Kui sa loodad edukas pankur olla, peaksid neid asju teadma.”
„Ah, aga mul oled sina, kes neil minu eest silma peal hoiab.”
„Ilmselt vajan ma kedagi, kes sinul silma peal hoiaks,” märkis naine.
Oma lühikest flirti juba kahetsedes tõotas Rand oma üha õnnetumaks muutuvale naisele rohkem tähelepanu