Armastuse pantvang. Сьюзен ВиггсЧитать онлайн книгу.
varustatuks. Välgu-Jack oli liiga püsimatu. Ta kandis Asa leina nagu jõhvsärki ja see muutis ta metsikuks ning haavatavaks.
„Laevaliiklus on tihe,” sõnas Tom. „Sul on parem siia jääda ja Suzette’i eest hoolt kanda.
„Pealtvaatajad, ma arvan,” ütles Välgu-Jack. „Põgenikud. Nagu sipelgad üleujutuses parves liikumas. Neil ei ole kusagile minna.”
Tom silmitses rannajoont, eristades teiste hulgast raudteejaama lainemurdja ääres, torne ja korstnaid, kõik leegivalguses pulseerimas. Järvekaldal lõksus olevad inimesed vehkisid kätega, mööduvatele paatidele märku andes.
Välgu-Jack vaatas, kui Tom pani kabuuri Colti politseirevolvri, mille nad olid Soo Locksis ostnud. „On sul piisavalt padruneid?” küsis ta.
„Jeerum, kui mitu korda sa tahad, et ma teda tulistan?” Tom avas oma kitsenahast jaki, paljastamaks vööaasades olevat laskemoonarida.
„Seitse,” vastas Jack, kui Tom kabuuri peenikese nahkrihma endale ümber reie sidus. „Mine nüüd. Aega napib. Ma hoian Suzette’i ankruhiivamiseks valmis.”
Tom laskis julla vette ja hakkas kalda poole sõudma. Järv pulbitses tuule piitsutatud lainetest, mis üle väikese paadi külgede kerkisid ja sisse loksusid. Mõned alustest, millest Tom möödus, lisasid kiirust, et põgenikke tule käest päästa. Oleks ta parem inimene, ühineks ta päästmiskatsetega. Aga ta ei olnud seal kellegi päästmiseks. Ta oli see, kelleks asjaolud teda olid teinud, ja tema südames ei olnud ruumi millegi muu kui vihkamise jaoks.
Aeg-ajalt heitis ta pilgu üle õla jõe põhjaosas asuva veevärgihoone poole. See näis endiselt terve olevat, gooti terav tornitipp musta noolena mürgise oranži taeva taustal. Võib-olla oli torn järvele piisavalt lähedal, et tulekahju üle elada. Senikaua kuni veevärgi pumbad ja lõõtsad puutumatuks jäävad, on leeke võimalik kontrolli alla saada.
Kuid ta märkas paratamatult, et maja oli lahingut kaotamas. Kõrge tuul ulgus ja tormas põrguliku raevukusega. Taevast langes üha kõvemini ja tihedamalt tukke, sütitades leeke kõikjal, mida puudutasid. Selleks ajaks kui ta Sinclairi häärberi leiab, ei ole tuli enam kaugel.
Tom sidus julla kiviprügist moodustunud veepiirde külge, peites selle kaljupaljandi alla. Tal tuli asjaolusid arvestades ettevaatlik olla. Paanikas tulekahjuohver ei mõtleks pikalt sõudepaadi varastamise üle ja aurulaevale tagasi on pikk maa ujuda.
Tom vinnas end välja ja ronis mööda kaldapealset üles. Munakividega kaetud tänavale jõudes tundis ta otsekohe tule kuuma hingeõhu puhangut. Tema karibunahast särk ja püksid kaitsevad teda lendavate sädemete eest – vähemalt mõnda aega.
Paar kauget plahvatust ehmatasid Tomi, kui ta mööda jõe põhjakallast edasi liikus. Ta möödus pankadest ja hotellidest, McCormack’s Reaper Works’ist, poodidest ja teatritest, parkidest ja puiesteedest. Inimesed vaatasid välja peaaegu iga kõrge hoone akendest, ainitised pilgud tule poole suunatud. Öö muutus iga mööduva hetkega õudusttekitavalt valgemaks. Tom eristas tänavasilte ja gruppides seisvaid inimesi, erutatult rääkimas. Pisut maad eemal huilgasid puksiirlaevad, et sildu pöörataks ja neid läbi lastaks, kuid tohutud kaldale kogunenud rahvamassid takistasid sillaoperaatoritel nende tööd tegemast. Lääne poolt liikuv tuli voogas mastide ja taglaste metsa poole. Oli hea, et Välgu-Jack oli nõustunud merele jääma. Täna öösel ei olnud linnas ühtegi turvalist kohta.
See oli Tomi jaoks võõras territoorium, aga ta teadis, kus Sinclair elas. Ta oli asukoha kaardil üles otsinud ning see marsruut oli talle mällu sööbinud.
Kuid ta ei olnud arvestanud sellega, et peab inimmeres navigeerima hakkama. Mehed, naised, lapsed ja kariloomad voogasid mööda peatänavaid, trügides järve poole. Ülekoormatud kaarikud, plaanvankrid, muulakärud ja kolimisvankrid ummistasid teid. Tom ei olnud kogu elu jooksul nii palju inimesi näinud. Mõned olid ööriietes, teised õhtutualettides. Kaarikud ja vankrid kolisesid mööda, jalakäijate turvalisusele vähe tähelepanu pöörates. Mehed vedasid endi järel suuri kohvreid, naised pigistasid käte vahel lapitekke ja katlaid ja laekaid, mis olid asju täis topitud. Inimesed põgenesid, käed täis raamatuid ja mälestusesemeid, riietepuntraid, veidrakujulisi kotte ja isegi üks või kaks metallseifi.
Mida inimene päästab, kui seisab silmitsi kõige kaotamisega, mõtles Tom. Hindamatu väärtusega antiikesemeid, asendamatuid fotosid, lapitekke ja haruldusi, mille on valmistanud ammu surnud kallite inimeste käed. Ja muidugi raha. Seda ei jäetud kunagi.
Kokku varisevate hoonete mürin summutas kära ning ajas lapsed ja hobused paanikasse. Kuhu Tom ka vaatas, nägi ta kaarikuid, mis liikusid juhitamatult või põrkasid kokku majade või puudega ning hüljatult maha jäeti. Üks tõld, tutt ukse peal, millele oli kirjutatud Emma Wade Boylani Kool, lebas külili, rakend endiselt rakmetes rabelemas.
Kolm noort naist, riietatud siidi ja pitsidesse, tülitsesid kõnniteel pikali oleva sõiduki lähedal.
„Ma ütlen, et jätame nad,” lausus pruunipäine naine.
„Me ei hülga hobuseid,” vastas mustapäine naine. „Me peame...”
„Astuge kõrvale.” Tom tõmbas saapasääre ülaosast välja jahinoa. Helkiva tera nägemist tervitasid naiselikud õhuahmimised ja nad tõmbusid tagasi, ilmselgelt tohutut hirmu tundes. Tom lõikas läbi rihmad, mis hobuseid tõlla külge sidus, ning laksas siis loomadele vastu tagumikku, et nad mööda tänavat edasi liikuma panna.
Hästiriietatud naine ahmis talle otsa vaadates õhku. „Ta... te... hobused!”
Tema kaaslanna ütles: „Mida me nüüd teeme?”
Punapea tõstis pilgu lõõmava taeva poole. „Palvetame,” ütles ta.
Tom ei jäänud nende arutluse tulemust ootama. Tal oli töö teha.
Kui rahvamass ja suits talle peale surusid, tundis Tom teravat nälga põhja metsade metsikuse tühja majesteetlikkuse järele. Varsti, ütles ta endale. Peagi on ta tagasi seal, kuhu kuulub. Aga esmalt on tal vaja leida oma sihtmärk – maja Huron Avenuel. Seejärel saab ta suunduda koju Isle Royale’i. Seal üritab ta anda endast parima, et toime tulla eluga, mida Arthur Sinclair nii pöördumatult muutnud oli.
Tom mõtles, mis tunne võib olla tappa mees, kes oli tapnud Asa. Kas ta süda juubeldab sünges, puhastavas rõõmus? Kas ta täitub rikkumata õnnega? Kas kättemaksust saadav rahuldus peletab minema kaotuse ja reetmise, mis olid teda tollest katastroofist saadik õginud. Võib-olla ta ei tunne üldse midagi. Ta tervitaks tuimust. Mitte midagi tundmine oleks õnnistus pärast kuudepikkust hingetapva leina kannatamist.
Tom oli sõjas tapnud. Michigani 21. rügemendi kindral Whitcomb oli teda kullerina kasutanud nii, nagu kütt kasutab verekoeri. Kuid sõjas olemine ei olnud andnud talle isu tapmise järele.
Tom pressis jõulisemalt edasi, kiiremini, voogav kuumus kõrvetamas. Ta möödus kiitsakast poisist, hoidmas pulstunud karvaga koera, kes pidevalt oma noore peremehe käte vahelt põgeneda üritas. Poiss oli umbes neljateistaastane, sama vana kui Asa oli surres olnud. Tom üritas mitte näha vaeva nägevat noorukit, üritas mitte kuulda poissi ütlemas: „Rahu, Shep. Ole rahulikult. Ma hoolitsen su eest.” Ta üritas mitte mäletada seda, kuidas poisi ümar nägu võis nii neetult tõsine ja kaitsev olla. Tom tundis kergendust, kui nooruk ja tema koer järve poole ära pöörasid.
Kui ta oleks ellu jäänud, oleks Asa kevadel viisteist saanud. Tal oleks märtsis sünnipäev olnud ja Tom oleks talle võib-olla jahinoa või hirvepüssi kinkinud, märkimaks poisi sammu meheea poole. Nad oleksid kahekesi ahju kõrval istunud, õngekorke teinud või kabet mänginud. Isegi nüüd, mitu kuud pärast õnnetust, suutis Tom ette kujutada Asa näoilme täielikku keskendumist, kui too korgi kallal töötas. Ta kuulis südames endiselt Asa naeru.
Ma igatsen sind, Asa.
Pöörates peaaegu tühjale kõrvaltänavale, kõndis Tom kiiremini, ootusärevuse kasvades raskelt hingates, kurgus suitsu ja tuha maitset tundes. Põleva puidu lõhn ja langevate tukkide nägemine meenutas talle tormilises