Kremli haigla saladused. Прасковья МошенцеваЧитать онлайн книгу.
tolleks ajaks isegi Jack Londonit lugenud, kuid püüdsin innukalt kaotatut tasa teha. Tundus, et ma meeldisin väljavalitu isale. Kõik oleks läinud hästi, kui mitte ema …
„Ta ei ole sulle võrdne paariline, tütreke,“ kordas ema lõputult, „ei ole võrdväärne. Sina oled talupojapäritolu, tema on professori poeg. Te ei saa õnnelikuks. Ta on pärit teisest keskkonnast, liiga hea sinu jaoks. Kui lähed temale mehele, tunned end kogu elu alandatuna. Ja ühel heal päeval jätab ta su maha! Leiab teise, parema, mõne professori tütre.“
Mina seevastu olin armunud ja nagu tavaliselt, ei soovinud kuulda mitte mingisuguseid vastuväiteid.
Ja juhtuski, et kord, kui jalutasime Leviga Vorona jõe kaldal, silmasime mäeveerul majalogu, mille aknast paistis pisut valgust.
„Kui sa ei abiellu minuga, ootab sind ees samasugune saatus. Hakkad elama majalobudikus,“ sõnas minu armastatu naljatades.
Ei tea, mis minuga juhtus, kuid ma punastasin, seejärel kahvatusin solvangust. Millegipärast kõlasid kõrvus selgelt kõik ema öeldud sõnad. Praegu mõistan, et olin oma aja laps, eeskujulik nõukogude tüdruk. Tookord aga ei häbenetud vaesust, vaid vastupidi – rikkust.
Rohkem ma Leviga ei kohtunud. Leidsin korduvalt oma toa aknalaualt roosikimpe. Aga lepituse suunas ei astunud sammugi.
Meie viimane kohtumine oli traagiline. Kui ma Moskvas 1943. aastal kõndisin üle Maneeži väljaku, nägin rühma arreteerituid. Need ei olnud Saksa sõjavangid, vaid meie sõdurid ja ohvitserid, keda saatis tugevdatud konvoi. Nähtavasti aeti neid laagrisse. Järsku kisendas keegi konvoeeritavatest: „Panja!“ Kõhnunud, karva kasvanud inimene püüdis minu poole pääseda. Vaevu-vaevu tundsin Levi ära. Konvoi tõkestas tal tee …
Möödusid aastad … Kord helises meie korteris telefon. Mu mees võttis toru, ütles midagi teravalt ja pani hargile tagasi. Alles hiljem sain teada, et helistajaks oli Lev. Abikaasa ei kutsunud mind telefoni juurde …
Nuga padja all ja plahvatus lõpuaktuse asemel
Kuulsin seda lugu emalt ja olen seda mäletanud kogu elu. Kirjeldan juhtunut nii, nagu jutustas ema 1937. aastal …
Toimus Voroneži partei oblastikomitee istung. Seda juhatas oblastikomitee sekretär Vareikis. Ema viibis koosolekul ja nägi kõike oma silmaga. Arutati tulevikuplaane, jooksvaid asju ja muud. Kuid osavõtjate meeleolu oli rusutud. Linnas toimusid massilised arreteerimised. Seejuures vahistati rohkem tuntud inimesi. Hiljuti oli kinni võetud oblasti Kolhooside Liidu esimees. Mille eest? Miks? Mitte keegi ei teadnud. Mitte keegi ei võinud olla kindel, et temaga samuti ei juhtu.
Järsku kandus tänavalt meieni autopidurite krigin. Maja ees peatus must sõiduauto. Sellest väljusid kaks meest. Mõne minuti pärast olid nad uksel, läksid Vareikise juurde ja ilma igasuguste selgitusteta käskisid tal neile järgneda. Saalis olijad olid nõutud. Mida võis korda saata selline parteile andunud inimene, andekas juht? Tema ajal ehitati Voroneži ja oblastisse tehaseid, vabrikuid, lennujaam ja palju muud. Kõikidele jäi mõistatuseks: milles seisnes tema süü?
Nähtavasti ootas ema pärast Vareikise aresti oma järjekorda. Kord voodit üles tehes märkasin ta padja all nuga. Minu kohmetule küsimusele vastas ema:
„Elusalt ma ennast nende kätte ei anna.“
Õppetöö ei läinud mulle enam korda, muutusin närviliseks ja hajameelseks. Mõtlesin kogu aeg emast ja noast padja all. Pärast üht psühhiaatria loengut kutsus professor mind enda juurde.
„Tatarinova, te üldse ei kuulanud loengut. Jälgisin teid. Teil on ükskõikne ilme. Miks olete nii erutunud?“
Ei tea, miks, kuid järsku puhkesin valjusti nutma. Hiljem rääkisin psühhiaatrist professorile loo oma emast, noast padja all, oma hirmudest …
Järgmisel päeval sõitis meie maja ette auto. Ema viidi psühhiaatriahaiglasse. Ta tuli tagasi koju kahe kuu pärast, kui massiliste arreteerimiste laine veidi järele oli andnud.
Aasta hiljem lõpetasin instituudi … Eksamid olid seljataga, tehti ettevalmistusi suurejooneliseks lõpupeoks, mis oli otsustatud korraldada anatoomikumi hoones. Mitte tolles vanas armetus hoones, kus doktor Savinov end üles poos, vaid uues, tehnika viimase sõna järgi ehitatud hoones, suurepäraste laboratooriumide, külmutusseadmete, suurte saalide ja auditooriumidega.
Ühes nendest saalidest otsustatigi pidutseda. Kõik Voroneži vastutavad töötajad olid kutsutud peoõhtust osa võtma. Minu ülesandeks oli tuua lilled põllumajanduse instituudist. Niisuguseks pidulikuks sündmuseks oli ette nähtud isegi hobune vankriga.
Oli palav suvepäev. Mäletan, kuidas valisin lilli – lõikasin roose, mis olid eriti kaunid … Minu meeleolu oli samuti roosiline. Tundus, et minu hing laulis, kui koos hästi lõhnava buketiga tagasi instituuti pöördusin. Jõudnud anatoomikumi juurde, tardusin hirmust: hoone põles! Selle ülemiste korruste akendes lõõmasid tulekeeled. Aga just seal asus saal, kus oleks pidanud toimuma meie lõpupidu.
Nagu hiljem selgus, põhjustas tulekahju plahvatus. Lõhkekeha avastati laes lava kohal, kus tavaliselt istus presiidium. See oleks pidanud lõhkema täpselt aktuse avamisel. Nähtavasti palavuse tõttu toimus plahvatus varem. Õppetöö üliõpilastega oli õnneks lõppenud, mistõttu keegi ei saanud viga.
„See on diversioon,“ selgitasid meile õppejõud. Peale kõige muu olid läbi lõigatud telefonijuhtmed ja veevärk ei töötanud.
Me uskusime. Lõpupidu jäi ära.
Pärast arstidiplomikättesaamist tehtimulleettepanek jäädainstituuti patoloogilise anatoomia kateedri juurde. Ütlesin ära, kuna juba esimesest kursusest alates ei talunud laipade lõhna. Mäletan, et palusin end määrata Pamiiri, kuid mind saadeti Zadonski-nimelisse linna Voroneži oblastis. Kuid sealgi ei õnnestunud mul töötada. Haigestusin ägedasse reumasse ja sõitsin koos emaga Sotši end ravima. Seal tutvusingi oma tulevase mehega. Mõni kuu hiljem asusime elama Moskvasse.
Minu mees – NKVD kaastöötaja
Kui Vjatšeslav Mošentsev sõitis mulle järele Voroneži, pakkus ta kohe mulle kätt ja südant ja viis mind Moskvasse.
Algul asusime elama Moskva külje alla Perlovka asulasse. Abielu registreerimise kohaks sai Mõtištši. Meenub, et seisime kaua järjekorras. Laua ühes otsas registreeriti abielusid, teises otsas surmasid. Muidugi polnud meil mingeid pulmi. Meile anti kahekordse puumaja kommunaalkorteris üheteistkümneruutmeetrine tuba. Maja kuulus Mõtištši vaguni-remonditehasele, kus minu abikaasa pärast mereväest vabanemist insenerina töötas.
Selles väikeses toas me elasimegi. Pärastpoole kolisid meie juurde Vjatšeslavi isa emaga. Hakkasime elama neljakesi. Ma jäin rasedaks ja 1940. aastal sündis tütar Ljudmilla. Algul tegelesin titega. Kui laps sai pooleaastaseks, otsustasin minna tööle. Läksin oma diplomiga tervishoiuministeeriumi osakonda. Tegin teatavaks, et tahan töötada. Diplomil oli märge, et üks minu erialasid on ämmaemand-günekoloog. Lõpetasin ju tehnikumi ämmaemandana. Samuti oli mul juba kogemusi. Õpingute ajal töötasin veidi haiglas. Mulle tehti ettepanek töötada Kiievi rajooni polikliinikus Potõlihis. Nii sai minu esimeseks tööks günekoloogi töö naistenõuandlas.
Ma ei ravinud mitte üksnes moskvalannasid, vaid ka vahialuseid naisi, kes vangisoleku ajal töötasid tervist kahjustavates keemia- ja eeterliku õli ettevõtetes. Sageli tuli osutada abi keerulistes olukordades, kaasa arvatud sünnituste vastuvõtmine. Kinnipeetu haiglasse paigutamine ei olnud lihtne. Nii pidin ihuüksi ravima neid naisi mõnikord kaunis kaua.
Sel ajal viidi mu abikaasa üle teedeühenduse rahvakomissariaadi osakonna ülema asetäitjaks. Mõne kuu pärast mobiliseeriti ta NKVD struktuuridesse. Viidi üle käskkirjaga. Ta ei arutanud seda isegi minuga. Olin muidugi väga kurb. Ka tema ise polnud eriti rahul. Võimalik, et ta poleks selle tööga nõustunud, kui … Asi on selles, et tema vennast sai pärast revolutsiooni tšekist. Valged lasid ta maha. Ta maeti revolutsiooni kangelasena. Volga kaldal Simbirskis