Elupõletajad. Erik TohvriЧитать онлайн книгу.
saatusest rääkis – isa ei mäletagi, on kogu elu elanud vaid emaga, kes suri eelmisel aastal rinnavähki, vendi-õdesid ei ole …
Niiviisi tekkis noorte vahele side, mis pikkamisi küll tugevnes, kuid kohtumisel ja lahkumisel toimunud põgusatest embustest kaugemale ei jõudnud. Paulile tundus, et Maimu nagu kardaks kehalist kontakti, aga kuna ka temal endal polnud selles kogemusi, siis erimeelsusi ei tekkinud. Ja kui lõpuks ikkagi mõned häbelikud suudlused teoks said, küpses ka otsus – abiellume!
„Hunt pidi metsas üksi elama, inimesed ikka kahekesi,“ ütles Paul selle peale ja Maimul polnud põhjust vastu vaielda.
Nende tagasihoidlikult peetud pulmas oli vähe külalisi – Maimu poolt ainult sõbranna Salli ja Pauli poolt vaid ülikooliaegne sõber Anti oma naise Endlaga. Pauli sõjas jala kaotanud isa ja kolhoosi karjabrigadirist ema elasid kodutalus Võrumaal, pelgasid pikka sõitu ega tulnudki.
Pauli ja Maimu igas mõttes kõige suurem ja väärtuslikum pulmakink oli majaehituskombinaadi ametühingukomitee order, mis teatas, et noorpaarile on valmivas majas korter eraldatud. Pauli peeti võimekaks ja perspektiiviga konstruktoriks ja ehitajana eraldas ettevõte oma töötajaile kortereid eelisjärjekorras. Betoonelementidest standardmajade püstitamine käis kiiresti ja nädal pärast abiellumist võis noor perekond Roomets viiendal korrusel asuvat kahetoalist korterit number 60 oma koduks nimetada.
Uuselanikel oli vaja kodu ka kuidagi sisustada – mõni mööblitükk kummagi endisest kodust või sugulastelt, ühtteist sai ka mööblipoest eelregistreerimisega järjekorra alusel osta, ja perekond Roomets võis oma uues kodus elama hakata. Kasevineeriga kaetud ja pruuniks peitsitud abieluvoodi olid nad küll esimesena ostnud ning päev, mil see koos vatimadratsiga mööblipoest ära toodi, jäi kauaks meelde. Paul pani voodi kokku, lükkas paika, Maimu rullis madratsi lahti ja siis jäid mõlemad uue mööblitüki kõrvale nõutult seisma.
„Näed, nüüd on meil juba voodi olemas,“ ütles Maimu ja püüdis madratsi külge takerdunud vatiebet ära noppida.
„Kui on voodi, siis peab selles ka magama,“ arvas Paul ja neelatas. Noorele mehele tuli tunne, nagu seisaks ta mingi tundmatu suletud ukse ees, mille ta peab avama, aga selle taga on täiesti võõras ja tundmatu ruum. Ukse avamine võib olla ohtlik ja seal varitsev kuri olend kogu neid ümbritseva romantika hetkega olematuks muuta. Ning sedamaid viirastus Pauli silme ees keegi salkuspäine tige plika, kes kriiskas: „Äbarik!“
„Maimu … Ma pean sulle ütlema, et ma ei ole kunagi …“ Mees otsis sõnu. „Ei ole kunagi naisega … niimoodi olnud,“ lõpetas ta pilku põrandalt tõstmata, hing hirmul: mis ta vastab? Hakkab naerma?
Ei hakanud. Maimu ütles vaikselt, pilk samuti põrandas kinni:
„Mina ka mitte! Ma … ma täiesti kardan seda voodit …“
„Kulla tüdruk, ära mind küll karda! Sest ma … mina ju armastan sind, ma ei teeks sulle kunagi midagi halba!“
Kuidagimoodi said nad lõpuks hakkama, kui olid laes rippuva alasti lambi kustutanud ja ainsaks valguseks vaid kaugel allpool põlevate tänavalaternate kuma. Suurem osa avastusi on ikkagi tehtud igipõlisel katse ja eksituse meetodil ning tundmatusse ruumi sattudes peab olema ettevaatlik.
Pärast pulmi jäi Paulil ja Maimul Vesselite perega tekkinud kontakt püsima. Hakati vastastikku külas käima ja Anti eestvõttel nende kohtumiste sisustamiseks iganädalasi kaardimänguõhtuid korraldama, kus neljakesi ümber laua istudes lihtsamaid punktiarvestusega kaardimänge mängiti. Algul püüdsid mehed ka bridži õppida ja õpetada, aga naistele jäid need arvestused ja pakkumised kaugeks. Muidugi räägiti vahepeal ka päevasündmustest, autode aina tõusvatest turuhindadest ja leiti ka lõbusamaid teemasid, kui Anti rääkis tehases kuuldud mahlakaid venekeelseid anekdoote ja Paul omakorda Armeenia Raadio järjest lisanduvaid lugusid. Jutu kõrvale rüübati odavat veini ja muidugi suitsetati – kõik peale Maimu, kes juba esimesel õhtul imestades Endlalt küsis:
„Miks sa suitsetad? Kas ammu juba?“
„Anti õpetas! Kohe pärast pulmi ja mõnus on. Teeb vahvalt uimaseks!“
Koduteel toimus Maimu ja Pauli vahel edasises elus pöördeliseks kujunenud jutuajamine.
„Vastik on vaadata, kui naised suitsetavad! Näiteks Endla – ilus naine, aga tõmbab nagu korsten. Ja sina ka!“ ütles Maimu laitvalt.
„Mina pole naine, mina võin,“ naeris Paul.
„Ei või! Jäta maha!“
„Kuule, ma olen kooliajast peale tõmmanud, ega see mahajätmine lihtne ole. Ja ma ei kujuta ette, et minu konstruktoritööd saaks ilma suitsuta teha. Kui on vaja mõni suurem tehniline probleem lahendada, panen suitsu ette, see soodustab mõttetegevust!“ seletas Paul tõemeeli.
„Nii et sa ei kavatsegi maha jätta?“
„Praegu küll mitte. Võib-olla siis, kui mõni haigus kallale tuleb, siis jätan.“
„Olgu! Mina hakkan ka suitsu tõmbama!“ ütles Maimu nii kindlal toonil, et sai Paulilt kohkunult uuriva pilgu.
„Maimu, ära aja jama! Sina ei hakka suitsetama, eks?“
Vastust küsimusele ei tulnud ja see halvaendeline vaikimine ei tähendanud nõusolekut.
Uhiuue abieluvoodi esimesel katsetamisel oli Paul tunnetanud Maimu kogu olekus tõrjuvat vastupanu, mis mehe niigi ebaleva valmisoleku täiesti pärssis. Naine lebas kinnisilmi, püüdis end kramplikult vaos hoida, korraks isegi luksatas, nagu oleks tahtnud oksendada, aga sai endast võitu. Rahunedes tundsid mõlemad kõigepealt vaid kergendavat teadmist, et nüüd on see abielus kohustuslik tegu kuidagiviisi järele proovitud.
Maimu jaoks jäigi see intiimne toimetus abielunaise sundkohustuseks, mille vastumeelsusest ta iga keharakuga tunda andis. Ning Paul oli küllalt delikaatne, et olukorraga leppida ja naise tõrjuva oleku üle mitte pahandada. Ta suutis oma pettumust varjata, sest seni alla surutud hormoonid polnud valla pääsenud. Maimu harvade avanemiste korral jäi suhe ühepoolseks, vahel tundus Paulile, et naine tahab kogu oma olekuga rõhutada, et on vaid suuremeelsusest andunud, ja see tekitas mehes kibedust. Aga Paul oskas oma abielus näha ka positiivset külge: Maimu hoidis kodu ideaalselt korras, pesu oli puhas, toit alati õigel ajal laual ja kõige tähtsam – ta huvitus maailmas toimuvast ning oli mõistlik vestluskaaslane. Nii et selle kõrval tuli Paulil leppida voodieluga vana meditsiinilise tarkuse järgi – nii vähe kui võimalik, aga nii palju, kui on … hädavajalik, oleks Maimu selle fraasi oma soovi kohaselt ümber teinud, sest perekond Roometsa voodielu jäi täielikult tema määrata.
4
Metallitehase vanemmeister Anti Vessel oli tööl toimuvate suurte ümberkorralduste tõttu huvitavasse olukorda sattunud. Tehas oli lausa üleöö Moskva alluvusse viidud ja kandis nime asemel numbrit VRZ 632, selleks oli ministril kauge pealinna võimukoridorides vaja vaid ühele paberile alla kirjutada. Sedamaid hakati mingi tüüpprojekti järgi vanale tehasehoonele uut ja palju suuremat korpust juurde ehitama, räägiti tööliste arvu mitmekordseks muutumisest ja need uued töölised olid juba kuskil Venemaal hakanud siiasõiduks kohvreid pakkima. Muidugi muutus kogu asjaajamine ja paberitöö sedamaid ainult venekeelseks, muutuste hirmus olid paljud kohalikud tehasest lahkunud. Anti Vessel aga jäi visalt paigale, sest lootis muutustest oma karjäärile kasu leidvat. Vene keelt valdas ta küllaldaselt, oli juba poisipõlves lärmakamaid ja vitaalsemaid mängukaaslasi rohkem hinnanud ja nende keele ära õppinud. Tehnikaalane osa tuli ülikoolis iseenesest juurde, sest õppematerjalid olid venekeelsed. Anti pidi lihtsalt kõigi käepäraste vahenditega oma eesmärki teenima, nimelt võimalikult kiiresti usaldust võitma. Tema soovis karjääriredelil kärmesti ülespoole astuda, sest seal terendasid võim ja raha.
Koolivennast sõbra Pauliga kohtudes hoidus Anti teadlikult oma soovunelmaid avamast. Kunagi olid nad pikalt vaielnud selle üle, kas siin maailmas on kõik müüdav ja ostetav või mitte; nad olid mõlemad nõustunud sellega, et piir võimaliku ostmise ja mittemüüdavuse vahel on olemas, et absoluutselt