Surmav valge. Роберт ГэлбрейтЧитать онлайн книгу.
võttis märkmiku, kust Billy oli oma poolikuks jäänud aadressi välja rebinud, ja keerutas seda äraolevalt vabas käes. „Kas ta on vaimuhaige ja arvab sellepärast, et nägi, kuidas üks laps ära kägistati? Või on ta vaimuhaige ja nägi, kuidas üks laps ära kägistati?”
Kumbki ei rääkinud tükk aega ja selle aja keerutasid mõlemad Billy lugu oma peas, teades, et teine teeb sedasama. See põgus, seltsiv mõttepaus sai järsu lõpu, kui üks kokkerspanjel, keda Robin polnud märganud, tuli nuuskides rooside vahelt ja pani ilma igasuguse hoiatuseta oma külma nina vastu tema paljast põlve, nii et Robin karjatas.
„Mida perset?”
„Ei midagi… siin on üks koer…”
„Kus sa oled?”
„Surnuaias.”
„Mida? Miks?”
„Lihtsalt uurin seda kanti. Ma peaksingi minema hakkama,” ütles Robin end jalule ajades. „Kodus ootab järjekordne mööblikomplekt kokkupanemist.”
„Ega siis midagi,” sõnas Strike, naastes oma tavalisse reipusse. „Laupäeval näeme.”
„Andke palun andeks,” ütles kokkerspanjeli vanapoolne omanik, kui Robin mobiili juba tagasi kotti pistis. „Kas te kardate koeri?”
„Sugugi mitte,” vastas Robin, naeratas ja patsutas koera pehmet kuldset pead. „Ma ei osanud teda oodata, muud midagi.”
Kui ta suundus hiiglaslike pealuude vahelt tagasi oma uue kodu poole, mõtles Robin Billyst, keda Strike oli nii ilmekalt kirjeldanud, et Robinile tundus, nagu oleks ka tema mehega kohtunud.
Robin oli nii sügavalt mõttes, et esimest korda kogu nädala jooksul unustas ta heita pilgu „Valge luige” pubile, kui sellest möödus. Kõrgel tänava kohal, hoone nurgal, oli üksik valge luik, mis tuletas Robinile iga kord, kui ta sellest möödus, meelde tema õnnetut pulmapäeva.
4
Kuid mida te mõtlete linnas ette võtta?
HENRIK IBSEN, „ROSMERSHOLM”
Kuus ja pool miili eemal asetas Strike oma mobiili lauale ja süütas sigareti. Robini huvi tema loo vastu oli olnud trööstiv pärast küsitlemist, mis oli talle pool tundi pärast Billy pagemist osaks saanud. Kaks Denise’i kutse peale kohale tulnud politseinikku paistsid nautivat võimalust sundida kuulsat Cormoran Strike’i oma ekslikkust tunnistama, nad tegid kiirustamata kindlaks, et tal polnud õnnestunud tõenäoliselt vaimuhaige Billy täielikku nime ega elukohta välja selgitada.
Õhtupooliku päikesevalgus langes laual olevale märkmikule nurga all ja paljastas vaevunähtavad surumisjäljed. Strike laskis sigaretil kukkuda tuhatoosi, mille oli ammu ühest Saksa kõrtsist pihta pannud, võttis märkmiku kätte, kallutas seda üht- ja teistpidi, proovides paberile surutud sõnadest aru saada, siis aga võttis pliiatsi ja varjutas sõnad kergelt üle. Kiiresti ilmusid nähtavale korratud suurtähed, millest moodustusid selged sõnad „Charlemont Road”. Maja või korteri numbrit kirjutades oli Billy pliiatsile vähem peale surunud. Üks vaevunähtavatest õnarustest meenutas kas number viit või poolikut kaheksat, kuid vahed andsid mõista, et numbreid oli rohkem kui üks või siis oli seal mõni täht.
Strike’i parandamatu kalduvus püüda jõuda segaste vahejuhtumite juurteni valmistas talle endale tihtipeale täpselt sama palju ebamugavusi kui teistele. Kuigi tal oli kõht tühi ja ta oli väsinud, ning hoolimata sellest, et ta oli ajutise sekretäri minema saatnud, et saaks büroo kinni panna, tõmbas ta paljastunud tänavanimega lehe märkmikust välja ning suundus eeskabinetti, kus lülitas arvuti uuesti sisse.
Ühendkuningriigis on päris mitu Charlemont Roadi, kuid oletades, et tõenäoliselt pole Billyl väga kaugele reisimiseks vahendeid, kahtlustas Strike, et õige peab olema see Charlemont Road, mis asub East Hamis.
Internetist oli näha, et seal elab kaks Williami, kuid mõlemad olid üle kuuekümne aasta vanad. Tuletades meelde, et Billy oli kartnud, et Strike ilmub „Jimmy poole”, otsis Strike algul Jimmyt ja siis Jamesi, mille peale tulid välja 49-aastase James Farraday andmed.
Strike kirjutas Farraday aadressi Billy paberisse surutud kritseldiste alla, kuigi polnud sugugi kindel, kas Farraday ikka on see, keda ta otsib. Esiteks polnud tema maja numbris ühtegi viit ega kaheksat, teiseks andis Billy äärmuslik hoolitsematus mõista, et see, kelle juures ta elab, suhtub isiklikku hügieeni ilmselt üpris pingevabalt. Farraday aga elas koos naise ja, nagu paistis, kahe tütrega.
Strike lülitas arvuti välja, kuid jäi pimedat ekraani äraolevalt vahtima, mõeldes Billy loole. Teda häiris roosa teki üksikasi. See tundus psühhootilise pettekujutluse jaoks liiga spetsiifiline üksikasi, milles pole mingit suurejoonelisust.
Strike’ile meenus, et ta peab hommikul varakult ülevalt olema, et teha tööd, mille eest ka makstakse, ja ta ajas end jalule. Enne büroost lahkumist pistis ta paberitüki, millel olid nii Billy kirjutatud aadressi jäljend kui ka Farraday elukoht, oma rahakotti.
London, mis oli äsja olnud kuninganna teemantjuubeli epitsentris, valmistus nüüd olümpiamängudeks. Igal pool olid Briti lipud ja logod „London 2012” – siltidel, loosungitel, lippudel, võtmerõngastel, kruusidel ja vihmavarjudel – ning olümpiaga seotud kaubad risustasid sama hästi kui kõiki poeaknaid. Strike’i meelest meenutas logo juhuslikult kokku visatud hõõguvaid klaasikilde, sama vähe oli ta vaimustunud ka olümpia ametlikest maskottidest, mis tema meelest nägid välja nagu kaks ühesilmset purihammast.
Pealinnas oli tunda elevust ja närvilisust, mille põhjuseks oli kahtlemata alaline britilik hirm, et riik võib ennast lolliks teha. Kurtmine olümpiapiletite kättesaamatuse üle oli valitsev jututeema, õnnetuma käega osalejad tegid maha loteriid, mis pidi andma kõigile ausa ja võrdse võimaluse võistlusi oma silmaga näha. Strike’il, kes oli lootnud näha poksi, ei olnud õnnestunud pileteid saada, kuid ta pahvatas naerma oma vana kooliaegse sõbra Nicki pakkumise peale minna tema asemel hobuste koolisõitu vaatama – piletid, mille hankimise üle Nicki naine Ilsa oli rõõmust seitsmendas taevas.
Harley Street, kus Strike pidi veetma reedese päeva, jälgides üht ilukirurgi, oli jäänud olümpiapalavikust puutumata. Uhked Victoria-aegsed fassaadid näitasid maailmale oma tavalist karmi palet, mida ei rüvetanud kirevad logod ega lipud.
Strike, kes oli selle töö jaoks pannud selga oma parima Itaalia ülikonna, asus vastasmaja ukse lähedal positsioonile ja teeskles, et räägib telefoniga, tegelikult aga valvas ta kalli vastuvõtukabineti sissepääsu – kabinet kuulus kahele kirurgist äripartnerile, kellest üks oli tema klient.
„Tõprast Tohter,” nagu Strike oli oma saagile nimeks pannud, ei kiirustanud, et oma hüüdnime ära teenida. Võimalik, et talle oli hirmu nahka ajanud ja ta oma kombeid muutma pannud tema partner, kes oli temaga otse rääkinud, kui sai teada, et Tõbras oli hiljuti teinud kaks rinnasuurendusoperatsiooni, mida ametlikust raamatupidamisest läbi ei kantud. Vanempartner, kes kahtlustas kõige halvemat, tuli Strike’i juurde abi saama.
„Tema õigustused olid viletsad, need ei pea vett. Ta on,” lausus valgejuukseline kirurg reserveeritult, kuid halbaennustavalt, „ja on alati olnud, khm… naistemaias. Ma vaatasin enne temaga rääkimist tema internetiajalugu ja leidsin veebilehe, kus noored naisterahvad paluvad ühemõtteliste piltide eest sularahaannetusi kosmeetilisteks kohendusteks. Ma kardan… ma ei teagi õieti, mida… aga on võimalik, et ta on leppinud nende naistega kokku tasumisviisi, mis pole… rahaline. Kahel nooremal naisel paluti helistada numbrile, mis on mulle võõras, kuid see andis mõista, et operatsioonid võidi korraldada tasuta, „eriteenete” eest.”
Strike polnud seni näinud, et Tõbras väljaspool tavalist tööaega ühegi naisega kohtuks. Esmaspäevad ja reeded oli ta Harley Streeti konsultatsioonikabinetis, nädala keskel aga erahaiglas, kus ta opereeris. Alati, kui Strike teda tema töökohtadest eemal jälitas, tegi mees lihtsalt väikese jalutuskäigu, et osta šokolaadi, millest ta paistis sõltuvuses olevat. Igal õhtul sõitis ta oma Bentleyga