Surmav valge. Роберт ГэлбрейтЧитать онлайн книгу.
endine boss ootamatult nende laulatusele sisse sadas. Matthew mõistatas, kas ta suudab kunagi andestada seda, et Robin ütles: „Jah,” pilk naelutatud Cormoran Strike’i suurele, inetule, sagrisele kogule, mitte oma värskele abikaasale. Ilmselt panid kõik kokkutulnud tähele, kuidas Robin Strike’i nähes särama lõi.
Sugulased hakkasid neile jälle järele jõudma. Matthew võttis õrnalt Robini käsivarrest, haavast mitu tolli kõrgemalt, ja kõnnitas teda edasi. Robin tuli hea meelega, kuid Matthew kahtlustas, et selle põhjuseks on lootus, et ta liigub Strike’ile lähemale.
„Ma ju ütlesin autos, et kui sa tahad tagasi tema juurde tööle minna…”
„… olen ma „kuramuse loll”,” lõpetas Robin.
Terrassile kogunenud mehed muutusid juba äratuntavaks, kuid Strike’i ei näinud Robin kuskil. Strike oli suur mees. Robin oleks pidanud teda märkama isegi oma vendade ja onude keskel, kes olid kõik üle saja kaheksakümne sentimeetri pikad. Robini tuju, mis oli tõusnud taevasse, kui Strike ilmus, sööstis nüüd käkaskaela maapinna poole nagu vihmast läbi ligunenud linnupoeg. Ilmselt oli Strike pärast laulatust lahkunud, mitte läinud mikrobussi, mis teised hotelli tõi. Tema põgus ilmumine oli olnud hea tahte väljendus, kuid mitte midagi enamat. Ta ei olnud tulnud mitte selleks, et Robin uuesti tööle võtta, vaid üksnes teda õnnitlema.
„Kuule,” ütles Matthew sõbralikumalt. Robin oli kindel, et ka tema oli lasknud pilgul üle rahva käia, avastanud, et seal puuduvad igasugused Strike’id, ja jõudnud samale järeldusele kui tema. „Ma tahtsin autos öelda ainult seda: see on sinu otsustada, mida sa teed, Robin. Kui ta tahaks… kui ta tahab sind tagasi… ma olin lihtsalt mures, jumala pärast. Tema juures töötada polnud ju otseselt ohutu.”
„Ei,” nõustus Robin, noahaav tuikamas. „Ohutu see polnud.”
Ta pöördus jälle oma vanemate ja teiste sugulaste poole ning jäi neid ootama. Päike kõrvetas tema paljaid õlgu ja ninasõõrmeid täitis kuuma rohu magus, pisut kõditav lõhn.
„Kas sa tahad tädi Robini juurde minna?” küsis Matthew’ õde.
Pisike Grace haaras kuulekalt Robini vigastatud käest ja jäi selle otsa rippuma, kutsudes esile valukiljatuse.
„Oh, anna andeks, Robin… Gracie, lase lahti…”
„Šampanja!” hüüdis Geoffrey. Ta pani käe Robini õlgadele ja suunas ta ootava rahvasumma poole.
*
Meeste tualett oli, nagu Strike sellisest paremat sorti mõisahotellist oodanud oligi, plekitult puhas ja seal ei olnud ebameeldivaid lõhnu. Strike kahetses, et polnud saanud võtta jahedasse vaiksesse tualetiboksi kaasa õlleklaasi, kuid see oleks võib-olla tugevdanud muljet, et ta on allakäinud alkohoolik, kes on kautsjoni vastu vanglast välja lunastatud ja pulma toodud. Vastuvõtulauas suhtuti tema kinnitustesse, et ta on Cunliffe-Ellacotti pulmade külaline, juba niigi hädavaevu varjatud skepsisega.
Isegi vigastamata olekus kippus Strike inimestele hirmu nahka ajama, kuna ta oli suur ja turske, tumedat verd, juba loomult pahura olekuga ja võis uhkeldada poksija profiiliga. Täna nägigi ta välja täpipealt nõnda, nagu oleks äsja poksiringist välja roninud. Tema nina oli katki, lilla ja tavalisest kaks korda suuremaks paisunud, mõlemad silmad sinised ja paistes, üks kõrv aga põletikus ja kleepuv ning värskete mustade õmblustega. Vähemalt üle peopesa kulgev haav oli sidemete all peidus, kuid tema parim ülikond oli viimasest üritusest, kui ta seda kandis, kortsus ja veiniplekke täis. Tema välimuse kiituseks sai öelda ainult niipalju, et tal oli õnnestunud enne Yorkshire’i suundumist ühte paari kuuluvad kingad haarata.
Ta haigutas, surus valusad silmad kinni ja toetas pea korraks vastu külma vaheseina. Ta oli nii väsinud, et oleks võinud kergesti siinsamas potil istudes magama jääda. Kuid ta pidi Robini üles otsima ja teda paluma – anuma, kui tarvis –, et Robin andestaks talle, et ta ta lahti laskis, ja tuleks tagasi tööle. Strike’ile oli tundunud, et Robini silmis oli heameel, kui nende pilgud kirikus kohtusid. Igatahes vaatas ta Strike’i rõõmust särades, kui kirikust välja tulles Matthew’ käevangus temast mööda sammus, niisiis kiirustas Strike läbi surnuaia tagasi ja palus oma sõpra Shankerit, kes magas nüüd parklas selle reisi jaoks laenatud Mercedeses, et ta mikrobusside järel peopaika sõidaks.
Strike’il polnud vähimatki soovi pidusöögile jääda ja kõnesid kuulata, ta polnud isegi vastanud peenele kutsele, mille oli enne Robini lahtilaskmist saanud. Ta tahtis ainult mõne minuti Robiniga rääkida, kuid seni oli see osutunud võimatuks. Ta oli unustanud, millised on pulmad. Kui ta rahvast tuubil täis terrassil Robinit otsis, avastas ta kohmetusega, et on sadakonna uudishimuliku silmapaari fookuses. Ta oli keeldunud šampanjast, sest see ei meeldinud talle, ja taandunud õlut otsides baarileti juurde. Talle järgnes tumedapäine noormees, kelle suujoon ja otsaesine meenutasid Robinit, kamp teisi noori kiiluvees, kõigil näol samasugune vaevu allasurutud elevuse ilme.
„Sina oled Strike või?” küsis noormees.
Detektiiv nõustus.
„Martin Ellacott,” ütles noormees. „Robini vend.”
„Kuidas läheb?” tervitas Strike ja tõstis sidemes käe, et näidata, et kätt suruda ta ei saa, ilma et see haiget teeks. „Kus ta on, kas sa tead?”
„Pildistamas,” vastas Martin. Ta osutas iPhone’ile oma teises käes. „Sa oled uudistes. Sa püüdsid Shacklewelli Kõrilõikaja kinni.”
„Aa,” ühmas Strike. „Ja-jah.”
Hoolimata värsketest noahaavadest peopesas ja kõrvas tundus talle, nagu oleksid eelneva kaheteistkümne tunni vägivaldsed sündmused toimunud tükk aega tagasi. Kontrast räpase peiduurka, kus ta oli mõrtsuka nurka ajanud, ja selle neljatärnihotelli vahel oli nii vapustav, et need tundusid kuuluvat eri reaalsustesse.
Nüüd saabus baari naine, kelle heleblondides juustes värises türkiissinine minikübar. Ka temal oli telefon käes ja tema pilk liikus kiiresti üles-alla, kahtlemata võrreldes päris Strike’i tema pildiga telefoniekraanil.
„Anna andeks, pean pissil käima,” ütles Strike Martinile ja nihkus eemale, enne kui veel keegi oleks talle läheneda jõudnud. Kui tal oli õnnestunud kahtlustavatele vastuvõtutöötajatele auk pähe rääkida, varjuski ta tualetti.
Ta haigutas jälle ja vaatas käekella. Kindlasti on Robin nüüd pildistamisega ühele poole saanud. Krimpsutades valust nägu, sest haiglas antud valuvaigistite mõju oli ammu lahtunud, ajas Strike end püsti, tegi boksi ukse lahti ja suundus tagasi välja, päranisilmi vahtivate võõraste keskele.
Tühja söögisaali otsa oli paigutatud keelpillikvartett. Nad hakkasid mängima, kui pulmalised seadsid ennast vastuvõturivisse, millega Robin pidi ilmselt olema mingil ajal pulmade ettevalmistamise juures nõustunud. Ta oli loovutanud selle päeva korraldamisel nii palju kohustusi teistele, et sai nüüd kogu aeg selliseid väikesi üllatusi. Näiteks oli ta unustanud, et nad olid leppinud kokku, et teevad pilti hotelli, mitte kiriku juures. Kui nad ainult poleks kohe pärast laulatust limusiiniga minema kihutanud, oleks ta võib-olla saanud Strike’iga rääkida ja paluda – anuda, kui tarvis – et ta tagasi tööle võetaks. Kuid Strike oli lahkunud temaga rääkimata, jättes Robini pead murdma, kas tal on julgust – või alandlikkust –, talle pärast seda veel helistada ja oma tööd tagasi paluda.
Pärast eredast päikesest valgustatud aeda tundus söögisaalis pime. Saal oli puittahveldisega, brokaadist kardinate ja kullatud raamis õlimaalidega.
Lilleseadete aroom õhus oli raske, lumivalgetel laudlinadel kiiskas klaas ja hõbe. Keelpillikvarteti muusika oli tundunud puitkasti taolises saalis vali, kuid peagi summutasid selle pulmakülaliste hääled, kes tulid lärmakalt trepist üles, kogunesid trepimademele, vestlesid ja naersid, juba šampanjast ja õllest purjakil.
„Läheb aga lahti!” möirgas Geoffrey, kellel paistis olevat toredam päev kui kõigil teistel. „Tooge nad välja!”
Robin uskus,