Poiss pimedusest. Самюэль БьоркЧитать онлайн книгу.
Ta oli pea kolmkümmend viis aastat selle lähedal elanud, aga ei olnud selle uksest kordagi sisse astunud.
Karoline Berg vedas oma uue suure punase kohvri viimased meetrid kuni sissepääsuni ja jäi seisma, et hinge tõmmata.
Mida see psühholoog oligi öelnud?
Üks samm korraga.
Just, sa saad sellega hakkama, Karoline.
Ta nägi läikivatel lükandustel oma peegelpilti. Ta oleks võinud neid lausa käega katsuda, aga siiski tundus, nagu oleksid need teisel planeedil. Ta oli ostnud uued riided. Ta oli käinud juuksuris. Jah, kui ta oli julgenud lõpuks selle kõne teha, siis oli ta pärast teinud kõik nii, nagu psühholoog oli öelnud. Mitte esimestel kordadel, ei, siis tundus talle kõik väga vastik. Nagu tuleks tal suust saasta iga kord, kui ta selle avas. Psühholoog oli temalt küsinud palju isiklikku. Asju, millele ta ei olnud kunagi mõelnud. Missugune vahekord sul isaga oli? Kuidas sa emaga läbi said? Taevane arm, tal oli pea päris ringi käinud, süda läinud pahaks, mõtted ja tunded, millest tal aimugi ei olnud, hakanud möllama, nii et ta ei saanud enam öösiti magada. Aga siis, mõne nädala pärast, oli kõik kuidagi laabunud. See oli nagu lumelaviin. Kui ta juba avanema oli hakanud, siis polnud sel lõppu.
Ta naeratas oma peegelpildile.
Kui ilus sa oled, Karoline.
Kui tubli sa oled, Karoline.
Uus mantel, Karoline? Väga ilus.
Psühholoog oli andnud talle sellised ülesanded.
Sa pead õppima ennast armastama.
Oslo?
Pealinn.
Ta oli juba ammu sinna minna tahtnud.
Näha kuningalossi. Parlamendihoonet. Karl Johani. Rahvusteatrit. Frogneri parki ja selle skulptuure. Ja eelkõige ooperimaja.
Ta tõmbas viimast korda sügavalt hinge, sundis end astuma viimaseid samme. Üks jalg. Siis teine jalg. Ta oligi lennujaamas. Ta oli lahkuvate lendude saalis. Tal käis pea pisut ringi, aga ta ei peatunud. Kõik läheb hästi, Karoline. Ainult natuke veel. Seal eemal. Sinine ekraan. SK4III. SAS. Oslo. Väljumine 12.35.
Nüüd ma tulen, Vivian.
Nüüd tuleb ema, et näha, kuidas sa tantsid!
3
Holger Munch tundis end nagu viimane idioot, kui seisis oma väikese korteri aknal ja läitis päeva neljanda sigareti. Linn oli muutunud kevadiseks, puud Bisletti staadioni ümber löönud haljendama, aga see oli ka ainus, mis tuju parandas. Talv oli olnud raske. Ei, see oli olnud hea talv, sellepärast ta end nii lollilt tundiski. Ta oli olnud puhkusel. Tema tütre Miriamiga oli juhtunud õnnetus. Munch oli end töölt vabaks võtnud, et tütar jalule aidata. Õnnetus oli perekonda lähendanud. Sellest sai üle kümne aasta, kui ta oma vanast majast Røas välja kolis, aga sel talvel oleks nagu kogu tookordne traagika kadunud, nagu polekski ta Mariannest lahutanud. Miriam oli algul olnud haiglas, aga niipea kui ta paranema hakkas, oli ta paigutatud koju vanasse majja. Ja Munch oli kaasa läinud. Eksnaise uus mees Rolf oli välja kolinud, et paranejale ruumi teha, ja Munch oli näinud oma võimalust, et Rolfi koht üle võtta. Sestpeale olid nad jälle peaaegu nagu perekond. Kurat, isegi tema oleks ju pidanud taipama, et see ei jää kestma. Pagan, kui loll ta oli olnud! Ühised söömaajad elutoa kalli laua ümber. Mille nad kunagi ammu olid ühiselt ostnud, kui ta oli just mõrvauurijaks saanud ja neil oli esimest korda rohkem raha. Reedeõhtud teleka ees nagu kõige tavalisem perekond. Tema ja Marianne samal diivanil, lapselaps Marion nende vahel. Nad olid ju äärepealt Miriami kaotanud, Munch oleks pidanud aru saama, et Marianne käitus sellepärast nii. Nagu vanasti. Nagu oleksid nad jälle koos.
Marianne ei olnud talle etteheiteid teinud, kuigi tütar Munchi süül peaaegu elu kaotas. Või mis nüüd süül. Mõrvarühm oli ajanud taga ärakeeranud mõrvarit ja Miriam oli olnud tema viimane ohver. Oleks võinud olla. Munch võttis sigaretist viimase mahvi ja vangutas pead. Tundis, et hirm ei ole veel kehast lahtunud. Mis siis, kui ...? Vaid kui ...? Aga kõik oli läinud hästi. Õnneks. Ja ta oli sel meeldival lasknud end uinutada. Tema ja Marianne. Miriam. Ja väike Marion. Ta oli isegi abielusõrmuse uuesti sõrme pannud. Idioot, seda ilmselt Marianne oligi näinud. Vaid mõni päev hiljem oli Marianne tulnud välja trepile, kus ta suitsu tegi.
Kuule, Holger, me peame rääkima ...
Ta oli seda naise silmist lugenud.
Rolf tuleb homme tagasi ...
Munch oli ainult noogutanud. Pakkinud oma vähesed asjad kokku ja lahkunud uuesti majast, saba jalge vahel.
Missugune idioot.
Nagu loll teismeline.
Mida tema siis arvanud oli?
Holger Munch kustutas pooleldi tõmmatud sigareti tuhatoosi akna all ja hakkas uut läitma, kui telefon helises.
Nimi ekraanil.
Ta ei olnud seda ammu näinud.
Anette Goli.
Blond hakkaja politseijurist, kes oli mõrvarühma seni töös hoidnud, kuni tema oli eemal.
„Jah, Munch siin.“
„Tere, Holger,“ lausus sõbralik hääl.
Holger Munch oli olnud Mariboes gatel mõrvajuurdluse erirühma juht pisut üle kümne aasta ja kogunud selle ajaga enda ümber riigi parimad pead. Anette Goli oli raudselt üks neist. Polnud mõtet salata, et mõrvarühma ja Grønlandi juhtkonna vahel olid olnud konfliktid. Munchile meeldis omapead tegutseda ja mitte kõik ei olnud sellega ühtviisi rahul. Mikkelson, boss, oli üks neist. Munch oli üsna kindel, et kui nende kuritegude lahendamise määr ei oleks nii kõrge, sunniks Mikkelson nad Grønlandi tagasi, et toimuval paremini silma peal hoida. Poliitika. Kontroll. Anette Goli oli enamasti diplomaatiline. Liim, mis süsteemi koos hoidis.
„Kas läheb hästi?“ küsis Goli. „Kuidas Miriamiga on?“
„Miriamil läheb kenasti,“ vastas Munch ja sirutas käe uue sigareti järele. „Tegelikult aina paremini, ta suudab jälle rääkida, mitte päris selgelt, aga küll see tasapisi tuleb.“
„Seda on hea kuulda,“ ütles Goli ja ta hääl muutus tõsisemaks. „Anna andeks, kui ma segan, aga tahtsin natuke maad kuulata. Mikkelson tahab üksuse jälle tööle saata. Sundust ei ole muidugi, ainult kui sa oled valmis tagasi tulema.“
„Kas asi on järvest leitud tüdrukus?“
„Jah,“ ütles Goli. „Oled sa asjaga kursis?“
Munch oli uinutanud end omaenda mullis Røas, püüdnud hoida tegelikkust käsivarre kaugusel, aga seda ei olnud mõistagi saanud vältida. Kõik infokanalid olid seda täis olnud. Baleriinikostüümiga neiu, kes leiti mägijärvest, inimasustusest kaugel.
„Põgusalt,“ ütles Munch. „Kas me teame, kes ta on?“
„Vivian Berg, kahekümne kahe aastane, töötas rahvusballetis.“ „Ah isegi,“ ütles Munch. „Nii et ta oli siit pärit?“
„Tegelikult Bodøst, aga elas siin, nii et Mikkelson tahab, et me võtaksime juhtumi endale.“
„Kas ta oli kuulutatud teadmata kadunuks?“ küsis Munch ja tundis, et on juba teel tagasi.
Politseiniku mõtlemine.
Balletikostüümiga tüdruk.
Mägijärves.
Ta oli, nagu öeldud, seda eemale tõrjunud, aga enam polnud sel mõtet. Ta oli tagasi oma pisikeses korteris, üksi. Abielusõrmus turvaliselt vannitoakapis.
„Ei, millegipärast mitte.“
„Kuidas me siis teada saime, kes ta on?“
„Ema tuli Bodøst üllatusvisiidile, aga ei leidnud teda kodust.“
„Kurat