Nuga. Ю НесбёЧитать онлайн книгу.
Ütle minu järel: täis peaga. Täis pea-ga.” Harry võttis kahesajase ja toppis omale püksitaskusse. „Toredat pühapäeva sulle.”
„Kuhu sa lähed?”
„Kohta, kus saab puhkepäeva pidada.”
„Sul on kivid talla all, nii et tõsta jalgu, kui sa üle mu parketi lähed.”
Harry kiirustas piki Grønlandsleiret’t Olympeni ja Pigalle poole. Need poleks joomakohana tema esimesed valikud olnud, aga olid kõige lähemal. Grønlandi peatänaval oli nii vähe liiklust, et ta võis mobiiltelefoni kontrollides punasega üle tee minna. Ta kaalus Alexandrale tagasi helistamist, aga loobus. Tal ei olnud selleks närvi. Kõneloendist nägi ta, et oli üritanud eile kella kuue ja kaheksa vahel kuus korda Rakelile helistada. Ta judises. Seal oli kirjas tapt anrop[3.]. Mõnikord oli tehnoloogiakeel liiga täpne.
Kui Harry teisel pool teed kõnniteele astus, tundis ta järsku rinnus valu ja süda hakkas taguma, nagu oleks see kaotanud kiirust reguleeriva vedru. Tema peast jõudis vaevu läbi vilksatada mõte infarktist, kui valu juba kadus. See polekski kõige hullem viis lahkumiseks. Torge rinnus. Põlvili maha. Laup astu asfalti. The End. Veel paar päeva sellises tempos joomist ja see ei olegi nii võimatu. Harry kõndis edasi. Ta oli ka uut vilksatust näinud. Ta oli näinud rohkem kui hommikul, aga siis oli see jälle minema libisenud nagu unenägu pärast ärkamist.
Harry peatus Olympeni ukse taga ja vaatas sisse. Nad olid põhjalikult üles vuntsinud baari, mis veel mõni aasta tagasi oli olnud üks Oslo kõige pruunimates toonides joomaurkaid. Nii põhjalikult, et Harry kõhkles. Ta takseeris uut klientuuri. Segu hipsteritest ja kenasti riides paaridest, aga ka väikelastega ajapuuduses peredest, kelle majanduslik olukord lubas pühapäeval restoranis õhtust süüa.
Ta pistis käe prooviks taskusse. Leidis kahesajase, aga mitte ainult. Võti. Mitte tema enda oma, vaid peremõrva sündmuskoha oma. Borggata Tøyeni linnaosas. Ta ei olnud päris kindel, miks ta oli juba lahendatud juhtumi puhul võtit palunud. Aga sündmuskoht oli igatahes tema päralt. Täiesti tema päralt, sest juhtumi teine niinimetatud tehniline uurija, Truls Berntsen, ei kavatse sõrmegi liigutada. Truls Berntsen ei olnud pääsenud vägivallaosakonda mitte tänu oma teenetele, ja see oli veel leebelt öeldud, vaid tänu oma lapsepõlvesõbrale ning endisele politseiprefektile ja praegusele justiitsministrile Mikael Bellmanile. Truls Berntsen oli täiesti kasutu ning Katrine ja Trulsi vahel oli sõnatu kokkulepe, et Truls hoiab uurimistehnilistest asjadest eemale ja keskendub kohvikeetmisele ja lihtsatele kontoritoimingutele. Mis tähendas praktikas pasjanssi ja Tetrist. Kohv ei olnud varasemast parem, aga viimasel ajal oli juhtunud, et Truls tegi Harryle Tetrises ära. Nad olid tõttöelda nukker paar, kui nad seal avatud kontori tagumises otsas istusid, pooleteisemeetrine lagunev ratastel vahesein nende vahel.
Harry vaatas uuesti uksest sisse. Nägi vaba orva akna all istuva väikeste lastega pere kõrval. Samal hetkel avastas laua taga istuv väike poiss Harry, naeris ja näitas näpuga. Isa, kes istus seljaga Harry poole, pööras end ringi ja Harry astus automaatselt sammu tagasi, pimedusse. Ja seal nägi ta omaenda kahvatut kortsulist nägu klaasilt peegeldumas ja baaris sees istuva poisi omaga kokku sulamas. Teda tabas üks mälestus. Vanaisast ja temast endast väiksena. Suvepuhkus ja perekondlik õhtusöök Romsdalenis. Tema ise vanaisa üle naermas. Vanemate murelikud näod. Vanaisa, kes oli purjus.
Harry katsus jälle võtmeid. Borggata. See oli viie-kuueminutilise jalutuskäigu kaugusel.
Ta võttis telefoni välja. Vaatas vastamata kõnesid. Helistas. Ootas, uurides samal ajal vaba parema käe sõrmenukke. Valu oli järele andnud, nii et eriti kõvasti ta vist ei löönud. Aga oli selge, et ühe David Gray armastaja neitsilik nina ei talu palju, enne kui verd purskama hakkab.
„Jah, Harry?”
„Jah, Harry?”
„Ma söön õhtust.”
„Okei, ma teen lühidalt. Kas me võiksime pärast õhtusööki kokku saada?”
„Ei.”
„Vale vastus, proovi uuesti.”
„Jah?”
„See juba läheb. Borggata 5. Helista, kui sa seal oled, ma tulen teen lahti.”
Harry kuulis, kuidas Ståle Aune, tema kauaaegne sõber ja vägivallaosakonna alaline psühholoogiaekspert mõrvajuhtumites, raskelt ohkas. „Kas see tähendab, et tegu pole kutsega baari, kus mina pean maksma, vaid et sa oledki päriselt kaine?”
„Kas ma olen sul kunagi maksta lasknud?” Harry tõmbas Cameli paki välja.
„Varem sa maksid arve ja ka mäletasid. Aga alkohol hakkab jagu saama nii sinu eelarvest kui ka mälust, tead sa seda?”
„Jah. Asi on selles abikaasatapmises. Noaga ja ...”
„Jah, jah, ma lugesin selle kohta.”
Harry torkas sigareti huulte vahele. „Kas sa tuled?”
Harry kuulis uut sügavat ohet. „Kui see sind paar tundi pudelist eemal hoiab.”
„Võrratu,” ütles Harry, lõpetas kõne ja libistas telefoni jakitaskusse. Süütas sigareti. Tõmbas suitsu sügavale sisse. Ta seisis seljaga kinnise välisukse poole. Ta jõuaks seal ühe õlle võtta ja ikkagi enne Aunet Borggatal olla. Ukse vahelt imbus muusikat. Autotune’itud armastusavaldus. Ta tõstis teele kiirustades vabandavalt käe pidurdava auto poole.
Borggatal vana töölisklassifassaadi taga peitsid end valgete elutubade, avatud köökide, moodsate vannitubade ja õuepoolsete rõdudega uued korterid. Harry nägi neid kui hoiatust, et ka Tøyen vuntsitakse üles, ruutmeetrihind hüppab lakke, elanikud vahetatakse välja, linnaosa sotsiaalne staatus kerkib. Sisserändajate toidupoed ja väikesed söögikohad taganevad spordiklubide ja hipsterirestoranide ees.
Psühholoog paistis end ebamugavalt tundvat, istudes ühel kahest kergest pulkseljatoega toolist, mille Harry oli keset heledat parkettpõrandat tirinud. Harry eeldas, et põhjuseks on vastuolu tooli ja Ståle Aune ülekaalulise keha vahel ning tema väikesed ümmargused prillid, mis olid ikka veel udused sellest, et ta oli vastumeelselt liftist loobunud ja trepist üles kolmandale korrusele minnes Harryga sammu pidanud. Või vereloik, mis oli nende vahel nagu kuivanud must vahapitser. Ühel suvevaheajal, kui Harry oli väike, oli vanaisa öelnud, et raha ei tohi süüa. Kui Harry oma tuppa jõudis, võttis ta vanaisalt saadud viiekroonise ja proovis. Ta mäletas külmust hamba all, metallilõhna ja pisut magusat maitset. Just nagu siis, kui ta omaenda kriimudest verd imes. Või nagu lõhn sündmuskohtades, kus ta hiljem käima hakkas, see lõhn püsis isegi siis, kui veri oli vana. Lõhn selles toas, kus nad praegu istusid. Mündid. Verine raha.
„Nuga,” lausus Ståle Aune ja surus käed kaenla alla, nagu kardaks ta, et keegi neist kinni krabab. „Mõte noast, tähendab. Külm teras, mis puurib end läbi naha su kehasse. See on nii freaky, kui noorsoo kõnepruuki kasutada.”
Harry ei vastanud. Tema ja vägivallaosakond olid Aunet nii palju aastaid mõrvajuhtumite puhul konsultandina kasutanud, et Harry ei osanud öelda, millal täpselt oli ta hakanud endast kümme aastat vanemat psühholoogi sõbraks pidama. Aga igatahes tundis ta Aunet piisavalt hästi, et teada: psühholoog edvistas, kui teeskles, et ei tea, et sõna freaky on neist mõlemast vanem. Aunele meeldis jätta endast mulje kui vanast konservatiivist, kes seisab eemal ajavaimust, mida tema kolleegid lootuses „oluline” paista nii innukalt taga ajasid. Seda illustreerisid Aune väljaütlemised meedias ja erialaringis selle kohta, et „psühholoogiat ja religiooni seob see, et mõlemad annavad inimestele suuresti neid vastuseid, mida nood kuulda tahavad. Selles pimeduses, kuhu teaduse valgus veel jõudnud ei ole, on psühholoogial ja religioonil vaba mänguruum. Ja kui nad oleksid püsinud selle juures, mida me tõesti teame, ei oleks kõigile neile psühholoogidele ja preestritele ju tööd jätkunud.”
„Nii et siin siis pussitas pereisa oma naist ... kui mitu korda?”
„Kolmteist korda,” ütles Harry ja vaatas ringi. Nende ees