Kuri hoovus. Poldarki 7. raamat. Winston GrahamЧитать онлайн книгу.
podagrahaigelt tüütuselt Nat Pearce’ilt; too kutsub teda muidugi visti mängima. Teine oli ühelt vöörmündrilt, kindlasti nuriseb jälle mingi tühise asja pärast. Kolmas oli samuti paberile pandud peene sulega ja kalligraafilises kirjas, kinnitatud tagant lihtsa vahaga, mis ei kandnud mingit pitserit. Ossie tõstis silmad ja kohtas naise pilku. Morwenna oli viimasel ajal nii lohakas: juuksed korralikult kammimata ning kleit kortsus, justkui oleks ta selles maganud. Võimust võtva nõdrameelsuse järjekordne ilming. Ta peab Behennale tõepoolest rohkem survet avaldama. Ossie ei olnud päris kindel, et naise ähvardust tema abikaasalike tähelepanuavalduste korral Johni elu kallale kippuda ikka saab tõsiselt võtta, aga ... aga ta polnud seni söandanud järele proovida, kas naine blufib või mitte. Ent kui Morwenna järjest enam allamäge minev vaimne tervis hakkab tekitama väärkujutlusi – nagu too pöörane luul, justkui oleks Ossiel olnud mingit pistmist tema tülgastava õega –, säärasel juhul võib naine ju tõesti kujutleda, nagu oleks teda väevõimuga võetud, ning kas polnud John siis ohus?
„Kas reis oli väsitav?” küsis Morwenna, sundides end ilmutama huvi, mida ta tegelikult ei tundnud, ning otsides põhjust, miks mees tujust ära on.
„Väsitav? Jah, väsitav oli see tõesti.” Ossiele tuli meelde ja ta kratsis ennast. „Need postitõllad on häbiväärses seisukorras, lausa kubisevad kirpudest, rõskuseputukatest ja kakanditest; neid ei suitsutata ilmaski ega vaevuta vist isegi patju harjama. Järgmine kord üürin post-chaise’i[1.]... Ja kõigele lisaks oli seal too jultunud mõisnikuhakatis Poldark.”
„Poldark? Sa mõtled Ross Poldarki?”
„Keda muud? Tema on ju ainus, eks? Jumal tänatud. Sama ülbe ja suureline kui alati.”
„Küllap tuli Londonist, parlamendist.”
„Muidugi, ja liiga vara võttis endale puhkust. George täitis oma kohustusi hoolikamalt, kui tema veel liige oli. Kindlasti on Poldarkil kaevanduses midagi lahti, mis seal muud võib olla.” Ossie murdis lahti kolmanda kirja pitseri.
„Kas ta ütles seda ise?”
„Mida ta tegi?” Ossie põrnitses kirja.
„Kas ta mainis, et kaevanduses on midagi juhtunud?”
„Ei, muidugi mitte. Otsesõnu ta seda ei öelnud.” Kiri polnud trükitähtedes ja käekiri oli Ossiele hästi tuttav. See oli sama hoolikas ja viimistletud kui härra Pearce’il, aga mitte nii ohtrate ehiskaarekestega. Kaine mõistuse kiuste tundis Ossie, kuidas tal süda kiiremini lööma hakkab.
Armas vikaar!
Loodetavasti annate andeks, et ma pärast nii pikka vaheaega uuesti teie poole pöördun, kuid loodan – ja mainin seda lootust tõtt-öelda igal õhtul oma palvetes –, et möödunud kaks aastat on leevendanud pahameelt, mida kunagi minu vastu tundsite. (Võin siiski kinnitada, et pole omalt poolt iial tundnud teie ega oma õe vastu midagi muud kui tänulikkust lahkuse ja mugava kodu eest ning teie enda osutatud tähelepanu ja armastuse eest.)
Olen küll mitu korda proovinud kohtuda Morwennaga, aga ta pole mind kunagi sisse lasknud ning kui proovisin kord kõnetada teda tänaval, pööras ta mulle külmalt selja. Seda arvesse võttes ei usu ma, et oleksin veel kunagi teretulnud teie kodus või kirikus. Annan endale aru sellestki, et nii palju madalamast seisusest mehega sõlmitud abielu lõi täieliku leppimise lootusele lisatakistuse. Ent elame praegu ja paratamatult edaspidigi ühes linnas, seepärast loodan, et tõelist vaenu meie vahel enam ei ole. (Onutütar proua Elizabeth Warleggan võtab mind aeg-ajalt vastu ning kui peaksime seal kõik ühel päeval juhuslikult kokku sattuma, säästaks see, et suudame üksteist silmanähtava jaheduse ja vastikuseta teretada, kõiki piinlikkustundest.) Kui teil on Morwennale mingit mõju, palun püüdke seda talle seletada.
Vikaar, sellest, kui ma teie majast lahkusin, et abielluda Arthuriga, on möödas kaks aastat ning toona võtsin enda omade seas kogemata kaasa ka mõne teie raamatu. Nimelt kaks köidet Latimeri loenguid ja Jeremy Taylori kogutud jutlused. Olen sageli tahtnud neid tagastada, aga pole teadnud, kuidas seda teha, tundumata sealjuures häbematuna. Tean, et kui tuleksin teie ukse taha, saadetaks mind sealt tagasi. Kui kirjutaksite mulle paar rida, jätaksin need Arthuri juurde raamatukokku või, arvestades, et käite sageli linnas ja möödute minu majast Calenick Street seitseteist, tohiksin ehk kutsuda teid sisse ja anda raamatud teile ise kätte? Olen õhtupoolikuti enamasti kodus ning näeksin selles leppimise ja andestuse märki.
Teie aupaklik ja kuulekas teenija ja naiseõde
Rowella Solway
„Mida sa ütlesid?” kähvas Ossie.
„Sa ei vastanud,” lausus Morwenna, „kas soovid einestada kohe või eelistad oodata õhtusöögini.”
Ossie põrnitses naist, otsekui näeks enda ees Rowellat. Missugune ülbus, missugune häbematus, missugune jultumus! See tüdruk käitus skandaalselt, ta oli vaimselt sama väärastunud kui õde, et julges säärase kirja kirjutada. Ta oli moraalselt alla käinud ja vaimselt hälbinud. Ja füüsiliselt eemaletõukav. Ta oli nagu mingi tõuk, kivi alt välja roomanud himur limane olend, madu, kes tulnuks kanna all lömastada. Kuidas julges too talle kirjutada!
„Kas sa tunned end halvasti?” küsis Morwenna „Oled ehk tuult saanud?”
„Lollus!” End kokku võttes keeras Ossie selja, marssis peegli ette ja kohendas kaelarätti. Tema käed värisesid vihast. „Ütle Harryle, et tahan sedamaid süüa.”
II
Truros Warlegganite majas söödi lõunat tavalisest pisut hiljem; õigupoolest oli see alles nüüd lõppenud ning sale ja graatsiline Elizabeth oli just tõusnud, et jätta kaks härrasmeest portveini nautima.
Kolmik oli lõunalauas ontlikult tavapärastel teemadel vestelnud ning road olid valitud hoolikalt, eesmärgiga muljet avaldada. Heast kasvatusest tuleneva teadmisega, mis on sobilik ja mis mitte, oli Elizabeth mehele küll vihjanud, et nii väikese seltskonna tarvis on eine üle pakutud ja selle eesmärk liiga ilmne, aga George oli eelistanud naist eirata. Tema uus sõber peab olema rabatud nende esimesest ühisest lõunasöögist, majaperemehe jõukusest, maitsest ja oskusest elu nautida. Kui olid ülik, kellel on seljataga terve jada aadlipõlvkondi, võisid ehk tõesti lubada endal süüa, mida juhtub, ja einestada räpases ümbruses. Nõnda einestasid paljud, kes arvasid end seisvat George’ist kõrgemal, nende seas Hugh Bodrugan, John Trevaunance ja Horace Treneglos, ning George põlgas neid sellepärast. Tema eelistas süüa teisiti, käituda teisiti, elada teistsuguste standardite järgi, ning võõrustades tähtsat külalist, eelistas ta näidata, mida raha eest võib saada.
Pealegi tundis külaline teda ja teadis tema päritolu. George ei uhkeldanud selleks, et kellelegi puru silma ajada. Linnas ja krahvkonnas, kus kulges kogu su äritegevus, polnud võimalik kedagi ninapidi vedada. Pealegi võis sellest sõprusest välja kasvada suuri asju, mille nimel tuli omalt poolt juba algul kõik mängu panna.
Elizabeth oli järele andnud.
Nende külaline oli mõne päeva eest tähistanud neljakümnendat sünnipäeva. Ta oli kaunis pikka kasvu mees, kellel olid külgedelt kõrva taha kammitud hallinevad juuksed, trullakas nägu ja väikesed heasüdamlikud silmad, mis olid ühtaegu targad ja ahned. Trewitheni isand Christopher Hawkins, advokaat, parlamendiliige, kunagine Cornwalli ülemšerif, kuningliku seltsi auliige, baronet, poissmees ja parlamendikohtadega kaubitseja.
Kui Elizabeth oli lahkunud ja teener oli täitnud esimest korda klaasid selitamata portveiniga, tekkis lühike vaikus, mille ajal mehed hindavalt veini mekkisid.
Siis lausus George: „Mul on hea meel, et leidsite võimaluse meid meie kodus külastada. Oleksime rõõmsad, kui jääksite ööseks.”
„Tänan pakkumast,” vastas Hawkins, „aga olen nüüd oma kodust kõigest