Kuri hoovus. Poldarki 7. raamat. Winston GrahamЧитать онлайн книгу.
Demelza hingas sügavalt sisse. „Ja mis järeldusele sa jõudsid?”
„Mis järeldusele sina jõudsid?”
„Ei, mina langetasin oma otsuse septembris. See ei ole muutunud. Minu jaoks ei saa midagi muutuda.”
„Ega minugi jaoks,” vastas Ross. „Ega minugi jaoks ... muidugi olen ma näinud kõiki noid Londoni ilusaid naisi.”
„Loomulikult pidid sa neid nägema.”
„Londonis arvatakse olevat maailma kõige kaunimad naised.”
„Küllap siis ongi.”
„Mida sina minu äraolekul oled teinud?”
„Mida ma olen teinud?” Demelza jäi kõneaine muutusest pahasena talle otsa vaatama. „Kandnud hoolt su kaevandus- ja äriasjade eest muidugi; püüdnud tões ja vaimus kasvatada meie lapsi! Teinud tavalisi asju – elanud ja hinganud ... hoolitsenud, et talutööd ja kõik muu saaks tehtud! Ning ... ning oodanud su kirju ja vastanud neile. Elanud nii nagu alati – ainult et sinuta! Muud ei midagi.”
„Ja kui sageli on Hugh Bodrugan püüdnud mu äraolekul su voodisse pugeda?”
Demelza puhkes nutma.
Ta hakkas ukse poole minema. „Las ma lähen! Jäta mind rahule!” hüüdis ta, kui mees talle ette astus.
Ross võttis Demelzal käsivartest kinni ning naine oli seda nägu, nagu tahaks talle näkku sülitada.
„See pidi olema nali,” sõnas Ross.
„See oli vilets nali!”
„Seda küll. Me ei saa enam naljatleda, ega, sest meie vahel on liiga palju kibedat ja valusat? Taevas hoidku, oli aeg – ja mitte väga ammu –, kui kõik meie nääklused lõppesid naeruga. See on nüüd möödas.”
„Jah, see on nüüd möödas.”
Ross hoidis naist veel natuke aega ning kummardus siis teda suudlema. Demelza pööras pea ära, nii et mehe huuled puudutasid üksnes juukseid. „Jäta mind rahule,” sosistas ta. „Sa oled võõras. Ma ei tunne sind enam.”
Ross vastas: „Me tülitseme – ehk näitab see, et meil on ikka veel midagi kaotada.”
„Abielu, kus pole enam soojust, pole enam usaldust, sest selle oleme mõlemad reetnud – mida see väärt on?”
„Sa ei küsigi, mida olen mina Londonis peale hakanud oma vaba ajaga – missuguseid naisi mul on olnud?”
Demelza pühkis käega silmi. „Ehk ei ole mul õigustki küsida.”
„Noh, oled ju lõppude lõpuks ikkagi mu naine. Ja et sa oled mu naine, räägin sulle ise. Esimestel kuudel kutsusin kahel korral oma korterisse naise. Aga nood polnud jõudnud veel riidestki lahti võtta, kui mul tekkis tülgastus ja saatsin nad minema. Minnes pilkasid ja sajatasid nad mind. Üks süüdistas mind impotentsuses, teine nimetas lillaks.”
„Mida see tähendab?”
„Pole tähtis.”
„Ma saan sõnaraamatust järele vaadata.”
„Seal pole seda.”
„Ma võin oletada.”
Mõnda aega valitses vaikus; Ross vabastas naise käsivarred, kuid ei lasknud tal eemalduda.
„Need olid libud,” lausus Demelza.
„Jah. Aga kõrgklassi libud. Väga valitud.”
„Aga tõelised daamid – nood kaunid naised?”
„Ka neid ... oli liikvel. Aga ma ei leidnud ühtki, kes vastanuks minu maitsele.”
„Sa siis maitsesid neid?”
„Ainult silmadega. Ja sedagi enamasti eemalt.”
„Tundub, otsekui oleksid elanud mungaelu.”
„Ainult sellepärast, et sina oled neist kõigist ilusam.”
„Oh, Ross,” sõnas Demelza hädiselt, „Ma vihkan sind! Ma ei salli, et sa mulle valetad! Kui tahad, et oleksin jälle sinu naine, siis ütle. Ma olen seda. Aga ära ... teeskle.”
„Kui teeskleksin, võiksid võtta seda tõe pähe, aga et räägin tõtt, ei usu sa mind – nii või?”
Demelza kehitas õlgu, aga ei vastanud.
Ross jätkas: „Kunstigaleriis võiks viiest mehest kolm suure tõenäosusega eelistada hoopis teist pilti kui mina. Asi pole ju üksnes välimuses, vaid ka milleski, mis peitub selle taga: kodususes, mis võrsub teadmisest, et tunned teist intiimselt, ent ihaldad ometi ikka ja jälle tunda tema lähedust; see on isiksuse jäägitu pühendumus; see on kahe inimese vaheline ülim säde, mis süütab leegi ... Ainult et pole teada, kas see leek soojendab neid või põletab nad tuhaks.” Ross jäi vait ning uuris Demelzat, kulm kortsus. „Koju tulles polnud mul aimugi, missuguseks kujuneb meie kohtumine. Praegugi ei oska ma arvata, kas me veel kunagi koos naerame – nõnda nagu varem. Ma ihaldan sind, jah, ihaldan, aga selles ihas on ikka veel viha ja armukadedust ning need on visad surema. Midagi muud ei oska ma öelda. Ma ei saa tõotada, et homme on asjad meie vahel üht või teist viisi. Olen kindel, et sina ka ei saa. Sul oli õigus, kui ütlesid, et olen võõras. Aga see võõras tunneb su kehast viimset kui tolli. Siit tuleb meil edasi minna – mõnes mõttes otsast alustada.”
II
Ross ärkas järgmisel hommikul kell neli. Jätnud vaikselt ja metronoomina rütmiliselt hingava Demelza voodisse, läks ta magamistoast välja ning kõndis trepist alla. Väljas hahetas, kuid majast ei tahtnud pimedus veel lahkuda, vaid varitses mornilt nurkades, otsekui ootaks, et saab sulle jala ette panna.
Ross astus õue ning jäi varjulise sireli all seisma, kuulates vintide ja varblaste unist sädistamist. Eemal tanuma ääres laulis musträstas juba ennastunustavalt, ent maja juures ärkasid linnud hiljem. Õhk oli hele, puhas ja mahe ning Ross hingas seda sisse nagu eetrit. Seejärel kõndis ta ümber maja nurga, jättes lehma endale järele ammuma ja sea röhkima, ronis üle käiguvärava ja oligi rannas, jalge all esiti pehme ja lahtine, kaugemal juba hoovustest tihkeks pressitud liiv.
Mõõn polnud veel täies väes. Lained olid küll madalad, kuid ägedad, ning murdusid väikese iseteadliku plahvatusega, enne kui tagasi valgusid. Ross heitis hommikukuue seljast ja kingad jalast ning läks vette. Meri oli külm ja lõikav otsekui kirurg, ehkki mai oli juba poole peal, ning keha jõudis hakata külmetama, enne kui veega harjus. Piisas viiest minutist, siis tuli Ross välja – hingeldades, ent õhetavana, justkui oleks kogu tema ihu uuenenud. Kui ta end hommikukuube mähkis, kerkis päikese serv luidete kohale ning selle längus kiirtes lõi leegitsema Nampara esimese korstna ots.
See kutsus esile mälestusi: nõnda oli Ross ujunud pärast Truro balli, Margareti-nimelise naisega veedetud öö järel, päev enne seda, kui nägi esimest korda Demelzat. Toona oleks ta justkui soovinud pesta endalt maha mingit sellest ööst külge jäänud rüvedust. Täna oli teisiti. Ei mingeid süümepiinu ega häbitunnet. Sündmuski oli tõttöelda triviaalne: taevas hoidku, ta oli ju üksnes taas maganud omaenda naisega. See võiks anda nilbevõitu dialoogiainet mõnele Londoni moodsale näitemängule.
Ent ometi polnud asjad läinud päris nii nagu oodatud. Või mida pidanukski ta õigupoolest ootama? Kõigi vaprate sõnade kiuste võibolla argiselt tavapärast. Või siis ikkagi pigem midagi vihast ja vimmakat kehtestamaks taas oma õigusi, mis olid olnud pikalt ootele pandud ning vaat et koguni kaotatud. Kummatigi polnud selles midagi peale õrnuse. Mingil teadmata kombel oli see ohtralt alavääristamist pälvinud emotsioon pannud end maksma, jätmata ruumi millelegi peale lahkuse. Mis iganes ka ei juhtuks edaspidi, mismoodi nad ka ei kohtuks täna või homme, mil moel pinged, solvumus,