Mehe ikkest priiks. Jennifer CrusieЧитать онлайн книгу.

      Originaali tiitel:

      Jennifer Crusie

      GETTING RID OF BRADLEY

      1994

      Kõik selle raamatu kopeerimise ja igal moel levitamise õigused kuuluvad Harlequin Books S.A.-le. See raamat on välja antud kokkuleppel Harlequin Books S.A.-ga.

      Kaanekujundus koos fotodega pärineb Harlequin Books S.A.-lt ja kõik selle levitamise õigused on seadusega kaitstud.

      See teos on väljamõeldis. Selles esinevad nimed, tegelaskujud, paigad ja sündmused on kas autori kujutluse vili või väljamõeldis. Mis tahes sarnasus tegelike elus või surnud isikute, äriettevõtete, sündmuste või paikadega on täiesti juhuslik.

      Toimetanud Tõnu Ehasalu

      Korrektor Mari Mets

      © 1994 by Jennifer Crusie

      Trükiväljaanne © 2008 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2009 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2019 Kirjastus ERSEN

      Sellel raamatul olevad kaubamärgid kuuluvad firmale Harlequin Enterprises Limited või selle tütarfirmadele ja teised firmad kasutavad neid litsentsi alusel.

      Raamatu nr 10088

      ISBN (PDF) 978-9949-455-83-6

      ISBN (ePub) 978-9949-84-618-4

      Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee

      Armas lugeja!

      Tere tulemast lugema minu teist romaani “Mehe ikkest priiks”. Oma esimesest romaanist “Meestejaht” õppisin, et kirjutatu peegeldab just seda, mis mind tollal hulluks ajas. Tundus, et too lugu on mul kenasti kontrolli all, ent kui raamat ilmus ja ma selle läbi lugesin, oli seal vananemishirmus Kate ja kõik minu enda ängid otsekui peo peal. Nagu oleksin alasti laual tantsinud. Bradley raamatus ma seda küll ei tee, mõtlesin.

      Nii võtsin uue raamatu kangelannaks füüsikaõpetaja Lucy (ma ei ole füüsikast elu sees aru saanud), kes on väga kaine mõistusega (jah, see oli mina, kes jättis käekoti lennujaamas eksikombel pagasilindile ning vaatas, kuidas selle sisu üha ringi sõitis) ning kes polnud teinud elu sees ühtki impulsiivset otsust (minu autobiograafia pealkirjaks saab “Tol hetkel tundus see nii hea mõte”). Tundsin end täiesti turvaliselt, sest Lucy ei saanud reeta minu kohta midagi peale mu armastuse oma kolme koera vastu.

      Kui raamat ilmus, põdes meespeategelane Zack igal leheküljel minu keskeakriisi.

      Nii need lood ilukirjandusega juba kord on. Kui teha seda tõesti südamega, paned ka enda paratamatult sellesse. Ja seepärast võin öelda, et praegugi, neliteist aastat pärast selle romaani kirjutamist, on see minu kohta ikka veel tõsi ja ma olen selle üle ikka veel väga uhke. Ilmselt mõjub see ka lugejatele, sest inimesed tulevad ikka veel minu juurde ja ütlevad: “Surnud koer.” Minu austajad on veidrad, kuid ma armastan neid.

      Loodan, et teil on Lucyst ja Zackist lugeda niisama tore, kui oli minul neist kirjutada, sest mul oli seda tõeliselt lõbus teha – eriti see osa pesapallikurikaga...

      Kangekaelselt teie,

      Jenny Crusie

      1. peatükk

      “Ma ei ole elades näinud kedagi, kelle mees oleks lahutusel asjata ootama jätnud,” ütles Tina Savage õele. “Mis tunne on?”

      “Mitte eriti hea.” Lucy Savage Porter püüdis siluda niiske käega oma lillelist seelikut. “Kas me võiksime ära minna? See ei meeldi mulle.” Ta jättis seeliku sinnapaika ja pigistas Riverbendi kohtuhoone marmorfuajees ringi vaadates oma kühmulist riidest kotti. “Bradley kirjutas lahutuspaberitele alla. Meil poleks vaja siin üldse olla.”

      Tina raputas pead. “Psühholoogiliselt on siinolek vajalik. Abielludes oli sul tseremoonia, seda on vaja ka lahutades. Tahan, et tunneksid end vabana. Istu nüüd siin pingil, kuni ma otsin Bentoni üles ja uurin, miks see nii palju aega võtab.”

      Tunneksin end tükk maad vabamana, kui sina mind kogu aeg ei kamandaks, tahtis Lucy juba öelda, kuid mõtles siis ümber. Selliseid mässumeelseid hetki oli tal viimasel ajal sagedasti, kuid need tuli maha suruda, sest ainus kord, kui ta oli sellele tundele järele andnud, järgnes katastroof. Praegu istus ta messingikarva kiharapilve all, kuna oli otsustanud hakata vabaduse sümbolina blondiks. Kah mul sümbol. Ta nägi välja nagu kanavarvastega kuldne Barbie.

      Võib-olla oli häda selles, et ta polnud sõltumatut tüüpi. Kui soengufiasko välja arvata, peatas loogika Lucy iga kord, kui ta otsustas olla pisut sõltumatum. Lõppude lõpuks oli Tinal õigus. Ta pidi lahutusotsuse ära kuulama. Ja see pink oli istumiseks parim koht. Oleks ebaloogiline sellega mitte nõustuda.

      Mis siis, et see oleks olnud nii mõnus.

      Lucy läks ja istus pingile.

      Tina oli juba läinud end ümbritsevast ülikondademerest oma õnnetut advokaati otsima. Vaene Benton. Ta oli end ületanud, surudes Lucy lahutuse läbi kahe nädalaga, kuid Tinale sellest ei piisanud. Tina jääks arvatavasti rahule alles siis, kui Benton tooks talle vaagnal Bradley pea. Hetkeks kujutles Lucy valges linases kostüümis tõmmut ja saledat Tinat endast väljas Bentoni ees, kes pakub talle kalkunivaagnal Bradley kena peanuppu.

      See pilt meeldis talle. Tinal olid alati hiilgavad ideed.

      Äkki ilmus õde Lucy ette, lüües teele jäävad ülikonnad lahku nagu Punase mere vood. “Tekkinud on mingi viivitus. Kulub veel umbes tunnike ja siis läheme lõunat sööma.”

      Veel tund. “Olgu peale. Kas läheme Harvey söögimajja?”

      Tina kehitas õlgu. “Kuidas soovid.”

      “Tänan.” Lucy võttis kotist füüsikaõpiku.

      “Mida sa ometi teed?”

      “Mul on homme kavas Plancki konstant.” Lucy lehitses õpikut. “See on paras pähkel. Ma vaatan korraks üle.”

      “Tead mis, järgmine asi, mille ma sulle hangin, on uus töökoht,” kuulutas Tina ja kadus uuesti ülikondade keskele.

      Uus töökoht?

      “Mulle meeldib mu töö,” ütles Lucy, ent Tina oli juba läinud.

      Olgu, see oli viimane piisk. Lucy lõi õpiku pauguga kinni. Mitte keegi ei kamanda mind enam. Nüüdsest olen iseseisev, isegi kui see tundub ebaloogiline. Minust saab täiesti uus inimene.

      Just nii.

      Ma muutun.

      “Nii, nüüd aitab. Mina annan lahkumisavalduse,” ütles Zack Warren paarimehele. Mehe tumedad sassis juuksed olid laubale, peaaegu silmadele langenud, kuid ta oli liiga vihane, et neid tagasi lükata.

      “Ära räägi seda mulle, räägi Jerryle.” Pikakasvuline, külm ja rahulik Anthony Taylor nookas mehe poole, kes oli nad äsja sihikule võtnud.

      Zack pöördus uuesti relva poole, mis värises keskealise kiilaneva viletsas ülikonnas petise käes, kes seisis oma tühja laua taga ja värises. Jerry piidles neid valvsalt, täpselt nii valvsalt nagu ettevaatlik mees võiks silmitseda kaht suurt selli, keda ta püstoliga sihib.

      “Mina võtan lõpparve, Jerry,” ütles Zack. “Sa võid mul minna lasta, sest mina ei ole enam võmm. Võid mu ametimärgi endale saada.”

      Ta hakkas kätt oma musta kulunud nahkjaki taskusse pistma ja Jerry kiuksatas: “Ei!”

      Zack tardus paigale. “Olgu peale. Kena. Mis siis ikka.” Ta kaalus, millised võimalused neil oleksid Jerry siin, mehe kabinetis kahjutuks teha. Need polnud kuigi head. Jerry oli kohutavalt närvis ja kabinet väga tilluke, siin polnud ruumi manööverdada ega millegi taha varjuda. Toas oli vaid metall-laud,