Juhuslik kohtumine. Teine raamat. Debbie MacomberЧитать онлайн книгу.
finantsettevõtted, kindlustuskompleksid ja teised suured ärid, mis moodustasid Seattle’i kesklinna.
Elise oli märganud A Good Yarni aknal teadet kudumiskursustest. Ta ehk ei saa nautida pensionipõlve nii, nagu oli lootnud, aga ei kavatsenud saada ka erakuks, kes kardab sentigi kulutada. Pealegi võib kudumine ta mõtteid rahalistest raskustest eemal hoida.
Pärast tassikest teed oma toas pani Elise end päevaks riidesse. Ta oli säilitanud saleda figuuri ja valis virsikutooni pükskostüümi, mis oli ühtaegu stiilne ja mugav. Ehkki oli juuni algus ja ilm päikesepaisteline, püsis see siiski jahe, välja minnes oli vaja sobivat jakki. Ta kinnitas valge pluusi kaelusesse väikese roosa kamee. See oli kõige kenam ehe, mis tal oli. Maverick oli selle talle kinkinud juba enne abiellumist, talle meeldis see väga ning ta kandis seda sageli.
Mavericki auks peab ütlema, et ta oli nende tütrega kontakti hoidnud, ehkki mitte nii regulaarselt, nagu Elise’i arvates oleks pidanud. Tema omalt poolt ei tahtnud mehega mingit tegemist teha, aga ei võtnud Auroralt võimalust isa tundma õppida, ei olnud seda kunagi teinud. Ta oli nendevahelise suhte endast täielikult lahus hoidnud. Elise peatus kulmu kortsutades. Ta oli sel hommikul kaks korda Maverickile mõelnud. Ta ei olnud ju meest küll kunagi päriselt unustanud – kuidas ta saakski, kui lapselaps temaga füüsiliselt nii sarnane on –, aga ta lubas endal väga harva teda meenutada. Ta ei tahtnud mehest mõelda ega meenutada armastusepäevi ja -öid.
Harjaga läbi õlgadeni ulatuvate pruunide juuste tõmmanud, sidus ta need kuklal kokku. Need ei olnud veel halliks läinud ja olid tema uhkuseks. Ta käsi tardus, kui veel üks mälestus end tema südame ümber põimis. Maverickile oli meeldinud, kui ta oma juukseid lahtiselt kandis. Raamatukogus töötades oli Elise neid kõvas krunnis hoidnud, aga päeva lõpus oli mehe esimene ettevõtmine käsi juuksenõelte järele sirutada ja tema tihedad kiharad lõdvemale lasta. „Rapuntsel, Rapuntsel,” oli mees sosistanud, ja tema oli naeratanud... Elise surus huuled ärritunult kokku ja heitis mõtte peast.
Aurora kallas helbekaussidesse piima, kui Elise kööki astus.
„Sa näed kena välja, ema,” kommenteeris ta.
Komplimendid valmistasid Elise’ile piinlikkust ja ta laskis oma tütre sõnad pead raputades kõrvust mööda.
„Head koolipäeva teile,” ütles Elise poistele, kui eesukse lahti tegi.
Nad jälgisid tema lahkumist, näod pahurad, justkui oleks ta nad hüljanud ja õela saatuse küüsi jätnud. Tütrepojad olid tema rõõm, aga ta suutis vaevu mõista, kuidas Aurora nendega toime tuleb. Ta imetles tütre oskusi naise ja emana.
Elise kartis mõnikord, et oli ise mõlemas vallas ebaõnnestunud. Ta ei olnud kunagi loodud olema abikaasa, kaks aastat abieluinimesena olid seda tõestanud. Aurora oli ainus aare, mille ta oli sellest abieluvrakist päästa suutnud. Tema tütar, isaga ühtmoodi meeter kaheksakümmend pikk, oli võrreldamatu õnnistus. Nad olid rohkem kokku kasvanud, kui Elise endale tunnistada tahtis. Õnneks olid nad lähedasteks jäänud.
Maverick oli ustavalt iga kuu lapsetoetusraha maksnud ja kui tal tahtmine tuli, helistas ta Aurorale sealt, kus iganes ta parasjagu elas, ja see näis olevat iga kord riigi erinevas osas. Peagi pärast nende pulmi oli mees loobunud igasugusest tavalise töötegemise teesklemisest, ehkki oli kindlustusmüügi alal üpris edukas olnud, ja pühendas oma energia hasartmängudele. Juured pole professionaalse mänguri jaoks soodsad. Ja kui paigale jäämine mänguri elu segas, siis perekond segas seda veelgi rohkem. Samal ajal, kui Elise oli sünnitamas, oli tema armastav abikaasa ooteruumis pokkerimängu käima pannud ning oma ainsa lapse sündimisest täielikult ilma jäänud.
Astudes number 47 bussile, sõitis Elise mööda Pill Hilli Blossom Streeti poole, väljudes kolm peatust enne Seattle’i avalikku raamatukogu, mida oli hiljuti põhjalikult renoveeritud. Kooliraamatukogus töötamise ajal oli Elise kohtunud Washingtoni kõige mõjukamate raamatukoguhoidjatega. Nende hulka kuulus Nancy Pearl, kes oli organiseerinud programmi „Kui kogu Seattle loeb sama raamatut”. Suured ja väikesed linnad üle kogu riigi olid järginud Seattle’i algatust. Elise tundis heameelt, et see idee nii populaarseks oli saanud. See tõestas, et raamatukogul oli kogukonnas endiselt oluline osa.
Bussilt maha astudes surus Elise käekoti vastu külge. See piirkond oli olnud kunagi tuntud taskuvaraste ja tänavaröövlite poolest. Olukord ei paistnud nüüd selline olevat, kuid ettevaatus ei ole kunagi liiast.
Elise kõndis mööda Fanny’s Floralist ja peatus imetlema purpurpunaste nelkide väljapanekut. Ta ei olnud kunagi varem päris sellist tooni nelke näinud ja tundis ahvatlust üht buketti koju Aurorale viia. Ta ilmselt ei peaks lillede peale raha raiskama, kuid siiski... Noh, ta mõtleb sellele.
Lõngapoe vaateaknal magas kerratõmbunult vöödiline kass. Elise avas ukse ja väike kell helises. Heliga ilmselt harjunud, ei teinud kass teist nägugi.
„Kaunist hommikut,” tervitas teda meeldiva näoga naine. Teine, vanem naine, astus leti taha ja noogutas Elise suunas.
„Seda see on,” vastas Elise noorema naise sõbralikkusest otsekohe soojenedes. See oli kütkestav pood, hästi kujundatud ning lõnga polnud seal liiga palju. Talle meeldis see, et üle iga vitriinipealse nägi. „Ma tulin kursuste kohta uurima,” ütles ta, tähelepanu ümbritsevatest värvidest ja kudumitest hajunud. Vitriinidesse olid välja pandud projektid, nutikalt traatraamidesse sätitud. Elise’i pilku köitis kampsun, mille esiosale oli kootud dinosauruse pilt. Nii Luke’ile kui Johnile meeldiks see väga. Võib-olla teeb ta sellise ühel päeval oma tütrepoegadele.
„Me võtame sel nädalal soovijaid sokikudumiskursusele.”
„Sokid,” kordas Elise, olemata kindel, kas see on projekt, mis talle huvi pakub. „Ma olen varem viie vardaga kudunud, aga sellest on möödas palju aega.”
„Need kootakse kahe ringvarda abil,” ütles naine. „Oot, las ma näitan, mida silmas pean.” Ta juhtis Elise’i keskmise vahekäigu poole, kus rida plastikjalgu kootud sokke demonstreerisid. Mustrid olid keerukad – palju keerulisemad, kui Elise ette võtta soovis. Sellest oli möödas aastaid, kui ta kudumisvardaid viimati käes hoidis, ja ta ei tahtnud oma jõupingutusi saboteerida projektiga, mis tal üle jõu käib.
Ta oli seda ütlema hakkamas, kui naine selgitas, et mustrid olid osa lõngast enesest.
„Te tahate öelda, et ma ei pea tegema muud, kui kuduma?”
„Täpselt nii. See lõng moodustab ise mustreid.” Naine jätkas, öeldes talle kursuse toimumise päeva ja hinna, milles sisaldus kõik, mida tal vaja läheb. „Muide, mina olen Lydia Hoffman ja see on minu õde Margaret. Ta töötab minu juures.”
„Elise Beaumont,” ütles ta ja naeratas mõlemale naisele. Lähemal vaatlemisel oli rohkem aru saada, et nad on sugulased. Vanem õde Margaret oli suure kondiga, aga teine, Lydia, pisikest kasvu ja õrnade näojoontega. Kuid nende näod olid sarnase kujuga, esiletungivate põsesarnade ja suurte tumedate silmadega. Taibates, et jõllitab, lisas ta: „Ma jäin hiljuti pensionile ja mõtlesin uuesti kudumisega tegelema hakata.”
„See on imeline mõte.”
Elise naeratas Lydia innukuse peale. Margareti tähelepanu oli naasnud töö juurde, mis tal letil pooleli oli jäänud, ilmselt oli tegemist kataloogide ja tellimislehtedega.
„See kursus näib olevat hea koht, kust alustada,” ütles Elise.
Lydia noogutas. „Mul on nii hea meel, et sa otsustasid läbi astuda.” Ta liikus poe tagumise osa poole, kus olid toolid ja laud. „Kui oled reede pärastlõunati vaba, tahaksin sind kutsuda ka meie heategevuslikku kudumisringi.”
„Veel üks kursus?” Elise sai endale lubada vaid üht.
„Mitte päriselt. See ei maksa midagi. Mõned mu püsikunded käivad siin mitmesuguste heategevuslike projektide ja organisatsioonide jaoks kudumas. Sa oleksid väga teretulnud, Elise.” Lydia rääkis talle projektidest „Warm Up America”, „Linus Project” ja „ChemoCaps” neile, kes on läbi tegemas keemiaravi.
„Kas