Tütar. Джейн ШемилтЧитать онлайн книгу.
oleks meile abi sellest, kui te otsiksite kodust juhtlõngu, äkki jäi midagi kahe silma vahele. Mõelge sellele, mis on juhtunud viimastel päevadel ja nädalatel. Kõik, mis tundus teie tütre juures teisiti olevat. Pange kirja ja andke teada. Ma võtan sülearvuti endaga kaasa.”
Ta naeratas seda kätte võttes ja tema näoilme muutus leebemaks. „Michael Kopje võtab teiega ühendust. Ta on selle piirkonna sideisik. Ta tuleb mõne tunni pärast.”
Mõne tunni pärast. Kuidas oleks viie või kümne minuti pärast?
Neil on foto. Sellest on abi.
Aga see ei näita, kuidas Naomi juuksed säravad nii, et meenutavad kullast lehti.
Tal on vasaku kulmu all väike sünnimärk.
Ta lõhnab väga kergelt sidrunite järele.
Ta närib küüsi.
Ta ei nuta kunagi.
Otsige ta üles.
3
Dorset 2010
Aasta hiljem
Kerge hommikune sagin, mis külateel tekib, on taandunud. Hommik läheb üle tuimaks pärastlõunaks ja lein vajub ootamatult minu ümber. See möödub, kuni seisan paigal. Varem koduvisiitidel käies sain juba ukselt aru, kas patsient on haige selle järgi, kuidas ta voodis lamas. Pimesoolepõletik, lõhkenud kõhuaort, meningiit – lihased tõmbuvad jäigaks, et keha eesootava katastroofi eest kaitsta. Suvel lebasin liikumatult tundide kaupa, vaadates tolmu tantsiklemas sädelevate sammastega päikese käes, mis kordamööda erinevatest akendest sisse paistis. Tahtsin surra, aga teadsin siis, nagu tean ka praegu, et ühel päeval võin ma pilgu tõsta ja ta on seal, seisab uksel. Muidugi ei jätaks ma iialgi poisse maha ja pealegi magab Naomi koer minu köögis.
Nagu märguande peale Bertie haigutab, ronib oma asemelt välja ja vehib sabaga. Tema tumedad silmad jälgivad mind, kui lähen köögist läbi. Tema kael on mu sõrmede all soe, kui ma rihma kaelarihma külge kinnitan – paks kasukas on vanusega karedamaks muutunud. Torkan ploki ja pliiatsi taskusse. Köögi tagauks avaneb aeda, kust pääseb põllule.
Ema kinkis selle väikese maja enne surma mulle. Õnneks, sest nii on mul kuhugi peitu pugeda.
Õnneks. Õnn kaasa, see on minu õnnepäev, soovi mulle õnne. Tühi sõnakõlks kirjeldamaks nende saatuseväravate raskust, mis sinu ees sulguvad või avanevad, nagu tuules kolksuvad massiivsed uksed. Naomi ei arvanud, et tal on õnne vaja. Ta arvas, et oli õnnetähe all sündinud. Mina samuti – et me kõik oleme õnnetähe all sündinud. Kõigest aasta tagasi arvasin ma, et meil on kõik olemas.
Keeruline on tuvastada hetke, mil kõik muutuma hakkas. Mõtlen pidevalt tagasi erinevatele hetkedele, mil oleksin saanud saatust muuta. Võiksin valida suvalise hetke oma elus ja väänata selle teise vormi. Kui ma poleks otsustanud arstiks hakata, kui Ted poleks raamatukogus kunagi ammu mul raamatuid käest võtnud, kui ma poleks tol päeval tööle kiirustanud, kui mul oleks olnud rohkem aega. Aeg hakkas otsa saama, aga ma ei teadnud seda tookord.
Ronin mööda kivist teerada ja ootan, kuni Bertie kangete jalgadega mööda halli kalju serva üles hüppab. Üleval puhub tuul mulle suhu veepiisku, nagu oleks see vihm. Need imbuvad soolastena mu huultele, meenutades pigem pisaraid.
Lähen mõtteis tagasi oma arstielu sellesse pärastlõunasse, kui kell hakkas tiksuma Naomi meiega veedetud viimase päeva tunde. Tol päeval käisin ma Jade’i vaatamas, seda, kes mulle tšillit silma ajas.
Istun pingil, meri ja taevas minu ees laiumas, võtan taskust joonistusploki ja hakkan joonistama mängukaelkirjakut, hajutades karva värve, ühe kõrva serva joonistan sakiliseks. Bertie sätib end ootama, pea mu jalgadel, ja niuksub aeg-ajalt vaikselt.
Aasta tagasi teisel novembril ei teadnud ma veel, et meile on jäänud kõigest seitseteist päeva.
Bristol 2009
Seitseteist päeva varem
Vihma oli sadanud terve päeva. Patsiendid tulid kitsalt tänavalt sisse tilkuvate riiete ja märgade juustega, tuues meie väikese tupiktänava lõppu kaasa peatee sahinat ja mürinat. Meie praksis asus sadama lähedal männipuidust mööbli kaupluse ja rämpsu täis parkla vahel, kus umbrohi kasvas kõrge ja hõredana läbi asfaldipragude. Selle kandi tänavatele oli ehitatud tihedalt väikseid Victoria-stiilis ridaelamuid. Kui ma tööle sõitsin ja läbi kitsenevate tänavate trügisin, nägin vanade laohoonete vahelt tumedat vett.
Praksis oli populaarne või siis lihtsalt hea koha peal. Väike ooteruum oli alati patsiente puupüsti täis, kuigi patsiendile mõeldud mõnest minutist ei piisanud kunagi. Ettenähtud seitsme minutiga oli peaaegu võimatu pakkuda inimestele seda, mida nad vajasid. Siiski lootsin ma, et nad teavad, et me oleme nende poolel – või vähemalt arvasin ma nii tolle pärastlõunani. Mäletan päris palju, ennekõike seda lõhna.
Õhtupoolikul haises mu kabinet vastikult. Higi, veri ja liisunud alkohol. Nahk oli kõleda laelambi valguses rohekas. Ruloo oli akna ette tõmmatud, et tänavat mitte näha ja siin oli tunne, nagu poleks muud maailma olemas. Oli palav. Lelud oli põrandal laiali. Nurgas olev kraanikauss oli täis verist metalli, see kõik oli kaetud sinise kattepaberiga.
Ma olin väsinud. Proua Bartletti läbivaatus oli olnud keeruline – veritsuse tõttu oli emakakaela polüüpi keeruline näha ja ta vajas homseks kliinikusse saatekirja. Vaatasin ekraanil olevat nimekirja ja kraanikaussi ning mõtlesin käsi pestes järgmisele patsiendile. Ajutine elanik. Yoska Jones. Poolakas? Ma haigutasin, vaadates väiksesse peeglisse kraanikausi kohal. Juuksed olid lõksu alt valla pääsenud ja mu näo ümber metsikult krussis. Ripsmetušš oli taas laiali. Kissitasin peeglisse vaadates silmi, lootes, et mehe kaebused pole midagi tõsist, et saaksin kaotatud aega tasa teha. Kutsusin ta sisse. Kahekümnene. Kõrged põsesarnad, päevitunud nahk. Nägin kohe, et ta pole haige. Sellega läheb kiiresti.
„Kuidas saan abiks olla?”
„Seljavalu, suguvõsaviga.” Kõmri aktsent. Tema tugevad ja parkunud käed lebasid laual minu omade lähedal. Panin käed sülle.
„Mis seda põhjustada võis?”
„Noorema õe seljas tassimine.” Mehe hääles kõlas vaenulik noot. „Talle meeldib mu õlgadel istuda, aga ta on raskeks muutunud.”
„Laste tassimine ei tule neile kasuks.” Ehkki see oli ahvatlev. Mina tassisin Naomit kõikjale kaua pärast seda, kui ta ise kõndida oskas. Mulle meeldis tema keha raskus, tema nägu minu oma vastas. „Laske tal parem iseseisvalt kõndida.”
Märkasin tema pilgus vilksatamas viha, ent seitsme minuti puhul on nõuanded tähtsamad kui osavõtlikkus ja ma pidin tema selja läbi vaatama. Selja sirutajalihased kummalgi pool selgroogu olid siledad ja jämedad nagu kaks madu, aga kui ta selili heitis, võpatas ta, kui ma ta jalgu kergitasin. Ishias. Refleksid ja aistingud olid normaalsed. Ütlesin, milliseid harjutusi ta tegema peab ja kirjutasin välja valuvaigistite retsepti. Mees naeratas ja surus mu kätt. Kätega puudutamine oli mõjunud – tema vaenulikkus oli kadunud. Ta lahkus nõuandelehekese ja retseptiga, tõukas jalaga kogemata ühte lelu. See keerles läbi ruumi ja põrkas vastu seina. Võtsin selle ukse sulgudes üles. See oli väike kummipart tuhmunud oranži nokaga, mida oli nii tihti näritud, et sellest olid järel pehmed ogad ja tiib oli puhtalt küljest ära tulnud, jättes alles terava serva. Kui part metallkasti põhja kukkus, kõlas vaikne plõnn. Ma kutsusin sisse järgmise patsiendi.
Teadsin, et Jade on kümnene, ehkki ta tundus palju noorem. Ta seisis liikumatuna, kui ema tal parka, koolikampsuni ja seeliku seljast võttis. Tema näol, kätel ja jalgadel olid sinikad. Peale sinikate paistis kõik korras olevat, ent tema kena nägu oli ilmetu. Ta silmitses mind hoolega, surudes räbaldunud sametkaelkirjakut vastu rinda. Olin temaga sel aastal kohtunud vähemalt neli korda – väsimus, teadmata põhjustel kõhuvalu, kehv söögiisu ja nüüd ka köha. Varem polnud miski mulle silma hakanud, ehkki olin pannud tähele tema määrdunud riideid ja hõbedaste nööridena rippuvaid