Tsaar Gorohhi salajuurdlus. Sari "Sündmuste horisont". Andrei BeljaninЧитать онлайн книгу.

       Published by permission of the Author via Alexander Korzhenevski Agency (Russia)

      „Püsti tõusta, kohus tuleb!”

      Umbses ruumis viibib kõigest kümmekond inimest: kohtualune konvoeerijatega, kaks tunnistajat, noor piirkonnavolinik, advokaat, prokurör ning kaks praktikanti Saraatovi juurakõrgkoolist. Kohtuasi on täiesti tavapärane.

      „Kodanik D., olles ebakaines olekus, ronis tuletõrjeredeli kaudu aknast sisse naiskodanik M. korterisse, kes ise oli läinud poodi leiva järele. D. võttis korterist 48 rubla väärtuses raha ja väärisesemeid, need on: 1967. aastal toodetud magnetofon „Majak”, telefoniaparaat ja puust lillevaas Hohloma maalinguga. Ta sidus kõik selle laudlinasse kompsu ja üritas vargust toime panna. Kuid libastus trepist alla joostes, kukkus ja murdis jala. Kära peale välja tulnud naabrid kutsusid miilitsaüksuse, mis toimetaski varga jaoskonda, kus talle osutati hädavajalikku meditsiiniabi. Kodanik D. keeldub ennast süüdi tunnistamast, viidates sellele, et oli purjus.

      Kohtuasja materjalid on esitatud Moskva linna Serpuhhovi jaoskonnale.

      Ettekande koostas nooremleitnant Ivašov, N. I.”

      Kohus langetab otsuse, mõistes süüalusele paragrahvi 158 „Vargus sissemurdmisega” alusel neli aastat vabadusekaotust tavalise režiimiga koloonias. Süüalune hüppab püsti ja karjub: „Ma pole süüdi! Kurivaim eksitas...”

      Kik-ke-ri-kii!

      Jälle seesama unenägu... On vast needus! Juba kolmas kord viimase nädala jooksul. Kuidagi ei saa korralikult välja magada... See oli mu esimene kohtuasi. Millegi erilisega ma tookord silma ei paistnud, meelde jäi see vaid sellepärast, et oli esimene ja... viimane – tolles maailmas. Aga tarekese aknaluukide vahelt tungib juba sisse päike ja kõditab sooja kiirega mu ripsmeid. Ei taha veel tõusta...

      Kik-ke-ri-kii!

      Uuhh... löön selle kuke maha! Kohe täna ütlen Jagaale, et ta kukest suppi keedaks. Ei mingit kaastunnet miilitsatöötajate vastu – äratab, raisk, kell viis hommikul!

      „Nikituška-a...”

      No nii, kus eidest räägid, seal...! Kohe ütleb, et ma, kaunike, üles tõuseksin, et hommikusöök on laual, et tsaari paberid on õhtust saadik läbi vaatamata, ja laseb aga muudkui edasi... Hauda ajab ta mu oma hoolitsusega.

      „Nikituška-a... Tõuse üles, kaunike, hommikusöök on juba laual. Samovar keeb, pliinikesed on kuumad ja ma tõin keldrist hapukoort. Sest muidu... tead ju küll, tsaari paberid vedelevad eilsest saadik läbi vaatamata. Pole hea... Sest muidu võib ju tsaar-isake veel vihastadagi, ta on meil karistama kange, ei jää sulle pead õlgadele, sa meie kaunis kotkas.”

      „Oh, vanaemake...” Ringutasin kireva lapiteki all magusasti. „Miks sa mind siis kohe varahommikust saadik hirmutad? Meie Gorohhil on terve kuningriigi peale üksainus miilitsa nooremleitnant. Kui mind enam ei ole, kes siis veel siin töötama hakkaks?”

      „Ära mitte räägigi, tuvike, peale sinu pole kindlasti kedagi,” toetas mind armulikult Baba Jagaa, kuid ajas oma joru kindlalt edasi: „Aga sina tõuse ikkagi. Ega’s sa unustanud, et Griška koos Nikiškaga eilsest saadik kongis istuvad, sinu asjaarutust ootavad?”

      Vaat nii... Kui mitte üht-, siis teistviisi saab eit ikka oma tahtmise. Eks ma vaidlengi ju rohkem nagu moepärast. Selge see, et rohkem magada niikuinii ei õnnestu. Olgu peale, lähen söön ära, mis seal on kokku keeratud – ja asja kallale. Nikiška ja Griška – need on kaks tolgust naaberkülast Podberjozovkast. Eile lakkusid ennast sõbramehe juures mõdu täis ja kukkusid möödujatega norima. Aga meie rahvas pole siin argade killast, nad sidusid jobud kinni ja tassisid külmkambrisse. Noh, eks tüübid veetsid öökese kongis, said kaineks ja võtsid aru pähe. Tuleb nad välja lasta kus kurat, Mitjai annab mõlemale vastu kukalt ja las lähevad puhta südametunnistusega vabadusse. Tõusin püsti, lükkasin akna valla ja tegin mõned kiired võimlemisharjutused. Kui hea!... Pesin ennast kausis, võtsin naela otsast ristpistes tikitud puhta rätiku, kuivatasin ennast ära, tõmbasin vormi selga ja läksin alla. Mu perenaisuke askeldas laia laua ääres. Valgele laudlinale oli valmis seatud tõeline pidusöök – tohutu mägi pliine, kaks kaussi – meega ja hapukoorega, leotatud jõhvikad napakeses, kannutäis sooja piima ja muidugi ka samovar.

      „Noh, vanaemake, sa oled mul lihtsalt suurepärane!” Andsin eidekese põsele matsuga musi ja potsatasin pingile. „Kohe söön ja asun siis kähku tegutsema. Mitjai pole veel tulnud?”

      „Kuidas siis pole tulnud, kaunike? Istus juba enne kukelaulu tare juures, ootas sind.”

      „Tulen... kohe tulen...” matsutasin mina.

      Jagaa istus pingile ahju ette, vahtides mind ainiti oma härda pilguga. Pean tunnistama, et tsaar ilmutas haruldast läbinägelikkust, kui mu nimelt Baba Jagaa juurde korterisse pani. Vanaeit igavles juba ammugi üksinda, polnud tal elu seeski olnud meest, lapsi ega kohustusi – eks ta siis valas oma kulutamata jäänud emaliku õrnuse minu peale välja. Lisaks oli ta uurimise asjus lihtsalt hindamatu informaator. Kust ta kõike seda teada sai – minu pea küll ei võta...

      „Nikituška... Olen ikka küsida tahtnud, et miks sa igal hommikul täies paraadrõivas lauda tuled, ah?”

      „Mitte täies... mundrikuub ja vormimüts on eeskojas. Aga vormi on tarvis soliidsuse mõttes. Sa ju tead neid tsaari kullereid küll – juba enne kukke ja koitu murravad oma depeššidega sisse. Ei saa ma ju neile särgis ja aluspükstes vastu minna? Pärast ei austa mind enam keegi.”

      Ma valetasin. Miilitsavorm oli lihtsalt see vähene, mis mind veel sidus minu maailmaga. Nüüd juba peaaegu kaks kuud tagasi juhtus see, et mind heideti siia muinasjutumaale, kes teab millisesse kuningriiki, ning ma viibin siin harjumuspärases seaduse ja korra kaitseteenistuses. Elan pealinnas, siinsete arusaamade kohaselt suurlinnas nimega Lukoškino. Riigis valitseb tsaar Gorohh, paksu musta habemega turske mees, kes pole just rumal ja kellel on progressiivne ellusuhtumine. Kui ta teada sai, kes ma olen ja millega tegelen, tegi ta kohe ettepaneku luua pealinna miilitsavalitsus ja mind sinna vojevoodiks määrata. Tõsi küll, vojevooditseda pole mul eriti kellegi üle. Kui mitte just Mitjai... See poiss anti mulle pealekauba, paluti asjaga kurssi viia. Ise on ta talupoegade hulgast, kakskümmend kolm aastat vana, pikkust kaks meetrit ja õlgade laiust poolteist, jõudu mõõtmatult, julgust rohkemgi veel, ainus, millest puudu jääb – see on mõistus. Igas muus mõttes oivaline käsutäitja ja kuulab mu korraldusi nagu oma ema sõna.

      „Nikituška,” katkestas eit mu mõlgutused, kiirel sammul akna juurde sibades, „aga sul oligi õigus, näe, juba need häbematud tulevadki! Paistab, et tsaari juures juhtus jälle midagi! Oh-oh-oh, seda meie, patuste, elu küll... Ei lasta rahulikult süüagi.”

      „Olgu pealegi...” Lükkasin meekausi eemale. „Muti, tee mulle ruttu klaasike teed, siis aga, olgu mis on, las tulevad sisse.”

      Akna tagant kostis katkendlikku häältekära.

      „Nonoh, lase mööda, lampjalg! Meil on tsaari korraldus.”

      „Küll kannatab,” vastas häirimatult ustava Mitjai bass, „isake miilitsavojevood suvatsevad alles hommikust süüa.”

      „Kas sina, külamats, tuled meile siin käske jagama? Tahad tappa saada või?!”

      Vestlus katkes kahe tuhmi mütsatusega. Tõusin pingilt püsti – tavaliselt kukub sellise mütsuga maha inimkeha.

      „Hoia ja kaitse...” hakkas Jagaa sebima, jälle akna juurde joostes. „Ega ta, õnnetu, neid ometi maha löönud? Ei... Näe, tassib kaevu juurde, pani sinna pikali, kohe valab veega üle. Vahi-vahi, Nikituška, hakkasidki liigutama!”

      „Lähen