Kuri hunt. Nele NeuhausЧитать онлайн книгу.
Florian naeratas samuti ning heitis siis pilgu köögikellale ukse kohal. „Mis sa arvad, kas ma võiks veel korraks Ralfi juurde õllele minna?”
„Muidugi. Sa oled selle ära teeninud, pärast viriseva Louisaga veedetud õhtut.”
„Mul ei lähe kaua.” Ta suudles naist veel kord põsele ja pani ukse kõrval seisvad plätud jalga. „Hiljem näeme.”
„Jah, hiljem näeme. Lõbutse hästi.”
Uks langes mehe taga lukku ja trepikojas süttis valgus. Emma ohkas. Esimestel nädalatel pärast Haitilt tagasipöördumist oli Florian käitunud kummaliselt, kuid viimastel päevadel paistis ta olevat end kogunud. Emma teadis neid süngeid perioode, mil mees oli tõrjuv ja endassetõmbunud. Enamasti läks see mõne päevaga üle, seekord oli aga tujutus kestnud tunduvalt kauem. Kuigi Florian ise oli teinud ettepaneku jääda kuni lapse sünnini Falkensteini, pidi ta end tundma üpris kummaliselt. Oli ta ju taas Saksamaal, oma vanemate majas, kust oli rohkem kui kahekümne viie aasta eest sisuliselt põgenenud.
Emma avas külmkapi, võttis pudeli mineraalvett ja valas klaasi. Siis istus ta köögilaua äärde. Pärast nii paljusid rahutuid mustlasaastaid, mis olid viinud ta maailma kõige kaugematesse paikadesse, tundus mõte paikseks jäämisest ja juurte alla ajamisest äärmiselt meelitav. Järgmisel aastal hakkab Louisa koolis käima, hiljemalt selleks ajaks peab laagrielu nii ehk naa läbi saama. Florian oli suurepärane kirurg, teda võetaks igas Saksamaa kliinikus avasüli vastu. Muidugi ei olnud ta neljakümne kuueselt enam kuigi noor. Mees oli alles hiljuti oma vanusest rääkides öelnud, et sel juhul oleksid tema ülemused temast siis tõenäoliselt nooremad. Pealegi ei suutnud ta ette kujutada, et peab mõnes haiglas seisma päevast päeva silmitsi mandunud ja täissöönud heaoluühiskonna ohvritega. Seda kõike oli ta öelnud samasuguse ägedusega, nagu oma eesmärkide poole pürgides, ja Emma oli mõistnud, et Floriani ei suuda miski ümber veenda.
Ta haigutas. Oli aeg magama minna. Emma pani kasutatud veeklaasi nõudepesumasinasse ja kustutas valguse. Teel vannituppa kiikas ta Louisa tuppa, kuid tüdruk magas sügavalt ja rahulikult, kaisuloomad ümber. Emma pilk langes raamatule, millest Florian oli lapsele ette lugenud, ja ta naeratas. Jumal teab, kui kaua mees lugema oli pidanud! Louisa oli muinasjuttudest ja muistenditest silmini vaimustuses, ta teadis seda raamatut peast, olgu juttu Hansust ja Gretest, Rapuntslist, Lumivalgest ja Roosipunast või Saabastega Kassist. Emma pani ukse tasakesi kinni. Küll Florian saab oma uue eluga hakkama. Kunagi on neil oma isiklik maja ja tõeline perekond.
Jalgpalliplats oli tühjenenud, ent lüüsi pool politseilindi taga tunglesid endiselt sensatsioonihimulised uudishimulikud ja nüüdseks ka juba ajakirjanikud. Pia üritas uuesti ülemust kätte saada. Tühi vaev. Bodensteini telefon oli küll sisse lülitatud, kuid ta ei vastanud. Kriminaalülemkomissar Kai Ostermanniga oli tal rohkem õnne, mees vastas kohe.
„Vabandust, et segan,” ütles Pia. „Me tõime Eddersheimis paisu juures jõest laiba välja. Mul vist läheb su abi vaja.”
„Pole probleemi,” kostis Kai, mainimata sõnagagi hilist kellaaega. „Mis ma pean tegema?”
„Mul on vaja lahkamisluba, kohe homme. Ja võib-olla saaksid kadunud inimeste registrit kontrollida. Noor tüdruk, neliteist kuni kuusteist aastat vana. Blond, väga sale, tumepruunid silmad. Henning arvab, et ta on juba paar päeva surnud olnud.”
„Selge. Sõidan kohe kontorisse.”
„Ah, ja proovi palun boss kätte saada.” Pia lõpetas kõne ja saatis Bodensteinile sõnumi. Mees oli juba neli päeva kadunud, ehkki oli talle möödunud nädalal öelnud, et on alates neljapäeva õhtust jälle kättesaadav.
„Proua Kirchhoff!” hüüdis üks mees, kelle õlal oli Hesseni ringhäälingu kaamera. „Tohib paar kaadrit?”
Pia tahtis puhtast harjumusest ära öelda, siis aga mõtles ümber. Teleuudis võib olla abiks surnud tüdruku isiku tuvastamisel.
„Tohib küll,” sõnas ta. Ta palus ühel lindi juures seisnud patrullpolitseinikul operaatorid ja ajakirjanikud laiba leiukohta juhatada. Hesseni ringhääling, Sat1, RTL Hessen, Antenne Pro, rheinmaintv. Nad kõik kuulasid meelsamini politsei raadiosidet kui muusikat.
Kiirabiauto end koomasse joonud noormehega oli kadunud, selle koha peal seisis laibaauto.
Pia koputas teise kiirabiauto külguksele, mis läks kohe lahti.
„Kas ma saan selle naisega rääkida?” küsis ta.
Kiirabiarst noogutas. „Ta on ikka veel šokis, aga me saime ta enam-vähem stabiilseks.” Pia ronis autosse ja istus noore naise kõrvale. Naisel oli kahvatu, aga kena lapsenägu ning pärani silmad, milles Pia nägi hirmu ja ehmatust. Kogetud õudus ei lase neiut enam kunagi lahti.
„Tere,” ütles Pia sõbralikult. „Mina olen Pia Kirchhoff Hofheimi kriminaalpolitseist. Kuidas teie nimi on?”
„A … Alina Hindemith.”
Ta haises alkoholi ja okse järele.
„Enne te ju ütlesite Sabrina,” sekkus kiirabiassistent. „Ja teie passis …”
„Kas te jätaksite meid palun omavahele?” katkestas Pia meest.
„Ma … võin seletada,” sosistas neiu ja suunas pilgu kiirabiauto lakke. „See oli minust rumal, aga … ma laenasin oma vanema õe passi. Me … oleme üsna sarnased.”
Pia ohkas. Kahjuks läks see trikk läbi pea kõigis Saksamaa supermarketites.
„Ma … ostsin sellega alkoholi. Viina ja slivovitsi.” Ta hakkas nuuksuma. „Mu vanemad tapavad mu ära, kui sellest kuulevad.”
„Kui vana sa oled, Alina?”
„Viis … teist.”
Viisteist aastat vana ja kaks promilli alkoholi veres. Pole paha.
„Kas sa mäletad, mis juhtus?”
„Me ronisime üle värava. Mart ja Diego teadsid seda kohta ja ütlesid, et seal ei sega meid keegi. Ja seal … me lihtsalt istusime ja jõime.”
„Kes seal veel oli?”
Tüdruk vaatas Piale korraks otsa ja kortsutas siis laupa. Tundus, et tal on raske meenutada.
„Mart ja Diego ja … mina. Ja Katarina ja … Alex … ja …” Alina jäi vait ja vaatas Piale kohkunult otsa. „Mia! Ma ei tea, mis täpselt juhtus, mul oli mäluauk. Aga siis ma nägin Miat vees lamamas! Jumal, jumal küll! Ja Alex oli nii purjus, et ma ei suutnud teda äratada!”
Ta nägu moondus grimassiks ja pisarad hakkasid voolama.
Pia lasi tal pisut nutta. Jõest leitud tüdruk ei saanud olla Alina ja sõpradega joomapidu pidanud Mia. Henning eksis väga harva ning laevakruvivigastused rääkisid selle poolt, et laip oli olnud jões juba pikemat aega. Pia telefon helises, see oli Kai Ostermann, kes sai kahjuks vaid öelda, et ei leidnud kadunute kontrollimisel midagi. Pia tänas ja lõpetas kõne.
Ta küsis tüdrukult teadvuseta poisi perekonnanime ja aadressi ning siis tüdruku enda vanemate telefoninumbrit. Kui ta oli kõik üles kirjutanud, ronis ta kiirabiautost välja ja rääkis veel korraks arstiga.
„Tüdruk on stabiilne ja võib koju minna,” ütles too. „Homme on tal ilmselt korralik pohmell, aga ta peab sellega toime tulema.”
„Kuidas poisiga on?” tahtis Pia teada.
„Ta on juba teel Höchsti. Kardan, et tema ei pääse ainult peavaluga.”
„Tere õhtust, proua Kirchhoff!” ütles keegi. Pia pööras end ringi. Tema ees seisis tumedapäine kolmepäevase habemega mees, kulunud teksad jalas, T-särk seljas ja jala otsas lääpatallatud mokassiinid. Mees tuli talle pisut tuttav ette. Pial kulus mõni hetk, kuni ta tundis ära ülemprokurör Frey.
„Tere