Kaks suudavad saladust hoida. Karen McManusЧитать онлайн книгу.

      Karen M. McManus

      Kaks suudavad saladust hoida

      kui üks on surnud

      Tõlkinud: Hels Kure

      Originaal:

      Karen M. McManus

      Two Can Keep a Secret

      Delacorte Press

      Toimetanud Reet Trummal

      Kaane kujundanud Piia Stranberg

      Kõik õigused kaitstud.

      Text copyright © 2019 by Karen M. McManus

      Published in the United States by Delacorte Press, an imprint of Random House Children’s Books, a division of Penguin Random House LLC, New York.

      Autoriõigus tõlkele: Hels Kure ja OÜ Eesti Raamat, 2019

      ISBN 978-9949-683-84-0

      ISBN 978-9949-683-85-7 (epub)

      wwww.eestiraamat.ee

      wwww.facebook.com/Eesti Raamat

      E-raamat OÜ Flagella

      Gabrielale, Carolinale ja Erikule

      ESIMENE PEATÜKK

      ELLERY

      REEDE, 30. AUGUST

      Kui ma usuksin ennetesse, siis see siin oleks halb märk.

      Pagasilindile on alles jäänud vaid üks kohver. See on erkroosa, Hello Kitty kleepse täis ega kuulu kohe kindlasti mulle.

      Mu vend Ezra vaatab omaenda päratu kohvri sangale toetudes, kuidas roosa sumadan meist neljandat korda möödub. Rahvas on pagasilindi äärest peaaegu kadunud, jäänud on vaid paarike, kes vaidleb selle üle, kumb pidi rendiauto broneeringuga tegelema. „Äkki sa peaksid selle võtma,” pakub Ezra välja. „Tundub, et selle omanik polnud meie lennul, ja vean kihla, et tal on põnevad riided. Tõenäoliselt palju täppidega asju. Ja sädelevaid.” Tema telefon piiksatab ja ta võtab selle taskust välja. „Mana ootab väljas.”

      „Uskumatu,” pomisen ma, toksides pagasilindi metallist äärt tenniseninaga. „Kogu mu elu oli selles kohvris.”

      See on kerge liialdus. Mu tegelik kogu elu oli veel umbes kaheksa tundi tagasi Californias La Puentes. Kui välja arvata mõned kastid asjadega, mis eelmisel nädalal Vermonti saadeti, on kohvris kõik ülejäänu.

      „Peaksime sellest vist teada andma.” Ezra kammib pilguga pagasi kättesaamise ala, tõmmates käega üle oma lühikeste juuste. Varem olid tal samasugused silmadele vajuvad tihedad tumedad lokid nagu mul ja ma ei suuda ikka veel harjuda soenguga, mis ta endale sel suvel lõigata lasi. Ta kallutab oma kohvrit ja keerab end infolaua poole. „Ilmselt sinna.”

      Laua taga istuv kõhn poiss võib välimuse põhjal veel keskkooliõpilane olla, tema põski ja lõuajoont katavad punased vinnid. Tema sinisele vestile viltuselt kinnitatud kuldsel nimesildil seisab „Andy”. Andy kõverdab oma õhukesi huuli, kui talle kohvrist räägin, ja vaatab kaela õieli ajades Hello Kitty koti poole, mis endiselt pagasilindil tiirutab. „Lend 5624 Los Angelesest? Ümberistumisega Charlotte’ist?” Ma noogutan. „Oled kindel, et see pole sinu oma?”

      „Täiesti.”

      „Jama küll. Aga küll see välja ilmub. Sa pead ainult selle ära täitma.” Ta tõmbab sahtli lahti, võtab välja blanketi ja lükkab selle minu ette. „Siin kusagil peaks pastakas ka olema,” pomiseb ta, lapates loiult paberivirna.

      „Mul on pastakas.” Teen seljakoti eesmise sahtli lukust lahti ja võtan välja raamatu, mille asetan pastaka otsimise ajaks letile. Ezra kergitab päevinäinud kõvakaanelist teost nähes kulme.

      „Päriselt, Ellery?” küsib ta. „Sa võtsid „Külmavereliselt” lennu­kisse kaasa? Miks sa seda koos oma ülejäänud raamatutega posti teel ei saatnud?”

      „See on väärtuslik,” ütlen kaitsvalt.

      Ezra pööritab silmi. „Sa ju tead, et see pole päriselt Truman Capote’i autogramm. Sadiele tehti tünga.”

      „Mida iganes. Tähtis on mõte,” pomisen ma. Ema ostis mulle eBayst „autogrammiga” esitrüki pärast seda, kui ta nelja aasta eest sai endale laip nr 2 rolli sarjas „Seaduse nimel”. Ezrale kinkis ta Sex Pistolsi albumikaane, millel on Sid Viciousi autogramm ‒ tõenäoliselt samuti võltsing. Oleksime pidanud hoopis töökindlate piduritega auto ostma, aga Sadie pole kunagi osanud homsest kaugemale mõelda. „Igatahes, tead küll, mida öeldakse. Kui oled Mõrvamaal …” Võtan viimaks pastaka välja ja hakkan blanketile oma nime kribama.

      „Te olete siis teel Echo Ridge’i?” küsib Andy. Ma jätan teise c-tähe juures oma nime kirjutamise pooleli ning ta lisab: „Tead, seda ei kutsuta enam nii. Ja te tulite liiga vara. See avatakse alles nädala pärast.”

      „Tean. Ma ei pidanud silmas teemaparki. Mõtlesin …” Ma vakatan, enne kui ütlen „linna”, ning surun „Külmavereliselt” kotti. „Vahet pole,” sõnan ma, suunates tähelepanu uuesti blanketile. „Kui kaua oma asjade tagasisaamisega tavaliselt läheb?”

      „Sellega ei tohiks minna kauem kui päev.” Andy pilk hüppab Ezra ja minu vahel. „Te olete hästi sarnased. Kas te olete kaksikud?”

      Ma noogutan ja kirjutan edasi. Alati viisakas Ezra vastab: „Oleme jah.”

      „Mina oleks ka pidanud kaksik olema,” ütleb Andy. „Aga teine haihtus üsas ära.” Ezra toob kuuldavale üllatunud turtsatuse ja ma hoian naeru tagasi. Mu vennaga juhtub pidevalt nii: inimesed räägivad talle kõige eriskummalisemaid asju. Meil võib ju peaaegu ühtemoodi nägu olla, aga tema oma on see, mida kõik usaldavad. „Ma olen alati mõelnud, et oleks lahe, kui mul oleks kaksik olnud. Siis saab teineteist mängida ja inimesi ninapidi vedada.” Ma tõstan pilgu ja Andy vaatab meid taas silmi kissitades. „Nojah. Teie ei saa vist seda teha. Te pole õiget sorti kaksikud.”

      „Kindlasti mitte,” ütleb Ezra sunnitud naeratusega.

      Ma kirjutan kiiremini ning ulatan täidetud blanketi Andyle, kes tõmbab pealmise lehe ära ja ulatab mulle kollase koopialehe. „Nii et keegi võtab minuga ühendust, jah?” küsin ma.

      „Just,” sõnab Andy. „Kui homseks midagi kuulda pole, helista sellele numbrile seal lehe all. Olgu teil Echo Ridge’is lõbus.”

      Ezra ohkab valjusti, kui me pöördukse poole suundume, ja ma naeratan talle üle õla. „Küll sa ikka oskad armsaid sõpru leida.”

      Ta väristab õlgu. „Nüüd ma ei suuda seda peast visata. Haihtus. Kuidas selline asju üldse juhtuda saab? Kas ta … Ei. Ma ei hakka midagi oletama. Ma ei taha teada. Aga on ikka veider teadmine, millega üles kasvada, mis? Et sa oleksid võinud vabalt olla vale kaksik.”

      Me astume uksest välja lämmatavasse, heitgaase täis õhku, ja see tuleb mulle üllatusena. Arvasin, et Vermontis on isegi augusti lõpus palju jahedam kui Californias. Lükkan juuksed kaelalt ära, samal ajal kui Ezra näpib telefoni. „Mana ütleb, et ta sõidab ringiratast, sest ei taha autot parklasse panna,” teatab ta.

      Kergitan tema poole kulme. „Mana saadab sõidu ajal sõnumeid?”

      „Tuleb nii välja.”

      Ma pole vanaema näinud sellest ajast peale, kui ta meil kümme aastat tagasi Californias külas käis, aga selle põhjal, mida ma meenutada suudan, ei paista see tema moodi olevat.

      Me ootame mõne minuti, ise palavuse kätte suremas, kuni metsaroheline Subaru universaal meie kõrval peatub. Kõrval­istujapoolne aken lastakse alla ja Mana pistab pea välja. Ta ei näe eriti teistsugune välja kui Skype’is suheldes, kuigi tundub, et tema paksu halli tukka on alles hiljaaegu lõigatud. „Ruttu, ronige peale!” hõikab ta, kõõritades meist mõne meetri kaugusel seisva liikluspolitseiniku poole. „Siin ei lubata kinni pidada kauem kui minuti.” Ta tõmbab pea sisse ja Ezra veeretab oma ainsama kohvri pagasiruumi juurde.

      Kui me tagaistmele lipsame, pöörab Mana end näoga