Vaata uuesti. Lisa ScottolineЧитать онлайн книгу.
Bravermani. Timothy röövijaks oli umbes kolmekümne aasta vanune, 180 cm pikkune ja 78 kg kaaluv valgenahaline meesterahvas. Mees peatas hätta sattunud autojuhti teeseldes Mercedese, millega Carol sõitis. Ta sihtis Carolit püstolist, röövis Mercedese ning tulistas Timothy lapsehoidja, Cora Elizondo pihta, kui naine karjuma hakkas, ning tappis ta. Mees sõitis minema, Timothy endiselt autos. Kahtlusalune helistas meile lunarahanõudega, mille me täitsime, kuid Timothyt tagasi ei toodud. Allpool näete fotorobotit kahtlusalusest.“
Ellen judistas end. Valel ajal vales kohas; auto, mis koos lapsega minema kihutab. Iga lapsevanema õudusunenägu. Relvad, karjed, mõrv ja viimaks röövitud laps. Naine silmitses lihtsate pliiatsijoontega teostatud ja nappide varjutustega joonistust. Kahtlusalusel oli kõhn kitsaste silmadega nägu, pikk nina ja kõrged põsesarnad nagu tavalisel keskmiselt kõhedust tekitaval tegelasel. Naine jätkas lugemist.
Carol Bravermani sõnul: „Jumala poolt antud aasta jooksul, mille Timothy meiega veetis, õppisime teda tundma kui armastavat, õnnelikku ja rõõmsat pisikest poissi, kes armastab väikest vedur Toomast, oma kokkerspanjelit Pete’i ja laimitarretist. Tema emana ei lakka ma iialgi teda otsimast ega puhka enne, kui ta on taas kodus.“
Ellen oleks samasuguses olukorras end täpselt samamoodi tundnud. Ta poleks iialgi Willi otsimisest loobunud. Ta pöördus veebilehe juurde tagasi.
„Röövijat otsivad hetkel nii föderaalsed kui osariigi ametivõimud. Bravermanide perekond on välja pannud 1 miljoni dollari suuruse vaevatasu, mis makstakse välja Timothy leidmiseni viiva vihje andjale. Palun ärge helistage meile alusetute vihjete andmiseks või tüngakõnede tegemiseks; selle nõude eirajad võetakse seaduses sätestatud korras vastutusele.“
Ellen tundis Bravermanidele südamest kaasa, võimalik, et poiste sarnasusest tingitult. Miljon dollarit oli tohutu summa, niisiis pidi perekond olema jõukas, kuid ka kogu maailma raha polnud neile neid tabanud õnnetuse eest kaitset pakkuda suutnud. Naine klõpsas taas lingile, mis viis kodulehe algusesse, ja silmitses taas Timothyst beebina tehtud ülesvõtet. Ta avas impulsi ajel pildi ja vajutas seejärel printimisnuppu.
„Hei, sõbranna,“ ütles keegi ta selja tagant, Ellen klõpsas automaatselt hiirenuppu ning ekraanisäästja, milleks oli Willi foto, hüppas monitorile. Tema laua kõrval seisis Sarah Liu, kes talle kiire naeratuse läkitas. „Kuidas läheb?“
„Normaalselt.“
„Mis teoksil?“
„Ei midagi, mis siis?“
„Sa näed kehv välja. Courtneyl oli õigus. Ega sa haige ole?“
„Ei.“ Ellen tundis end arusaamatul põhjusel närvilisena. Timothy foto nihkus sahinal sentimeeterhaaval ta laual seisvast printerist välja. „Mul on lihtsalt Courtney pärast paha tunne.“
„Tal pole häda midagi. Ta teadis, mis tulemas on.“
„Ei, ei teadnud.“ Ellen kortsutas kulmu.
„Ta ju enam-vähem ütles seda tualettruumis.“
„Aga ta ei mõelnud seda tõsiselt. Ja selline asi on kõigele vaatamata paras šokk.“
Sarah kergitas kulmu. „Tema oli ilmselge valik. Tal ei olnud mingeid erilisi sidemeid ja kirjutamise poole pealt jäi ta nii sulle kui mulle alla.“
„See ei vasta tõele,“ andis Ellen vastu, tundes Courtney pärast vaatamata viimase puudumisele solvumist. Vahepeal oli Timothy foto tubli jupi võrra printerist välja libisenud ja sellelt paistis nelinurkne tükike sinist taevast.
„Millega sa parajasti tegeled?“
„Teen uurimistööd.“ Ellen oli halb valetaja, niisiis küsis ta omakorda: „Ja sina?“
„On üks ametiseisundi kuritarvitamise lugu, kui Marcelo selle heaks kiidab.“ Sarah lehvitas mingite käes olevate paberitega. „Politseülem nõustus just minuga kohtuma. Eksklusiivselt, ta ei ole seda kunagi varem teinud. Mida sa täpsemalt uurid?“
„Järg ühele vanale lapserööviloole.“ Ellen küsis endalt, miks ta valetab. Ta oleks ju võinud lihtsalt tõtt rääkida. Nii naljakas, ma nägin just fotot lapsest, kes näeb välja täpselt nagu Will. Aga miski käskis tal seda infot endale hoida.
„Mis lapseröövilugu?“
„Sulaman, röövijaks oli pereliige. Sellest on juba üksjagu aega möödas.“
„Ah jaa, nüüd ma mäletan. Ah see olid siis sina.“ Sarah turtsatas ja Ellen üritas oma ärritust varjata.
„Mida sa silmas pead?“
„See oli siiras lugu. Erinevalt minust oskad sina selliseid asju kirjutada.“
„Sina oskad samuti siiralt kirjutada,“ arvas Ellen, kuigi päris kindel ta selles ei olnud. Timothy foto oli peaaegu valmis saanud ja naine soovis äkki, et Sarah juba minema läheks. „Anna andeks, aga ma pean nüüd tööd edasi tegema.“
„Mina samuti.“ Sarah pilk langes printerile, millest foto parasjagu välja pudenes, ja naine võttis selle kätte. „Ahhaa! Sa ei teegi tööd.“
Elleni suu tõmbus kuivaks, kui Sarah Timothy pilti silmitses.
„Sa oled rohkem beebipilte teinud kui keegi teine minu tutvusringkonnas.“
„Mis teha.“ Ellen ei osanud midagi muud öelda. Sarah oli ilmselgelt Timothyt Williks pidanud.
„Hiljem näeme.“ Sarah ulatas Ellenile foto ja lahkus. Ellen murdis pildi kokku ja pani selle oma käekoti.
Seejärel võttis ta telefoni, et Susan Sulamanile helistada.
Kaheksas peatükk
Viisteist minutit hiljem lõpetas Ellen kõne ja nägi Marcelot kabineti uksel seistes viipamas.
„Saad sa korraks tulla?“ hõikas mees ja naine noogutas, nähes läbi klaasseina vaadates, et Sarah istus endiselt ühel mehe kirjutuslaua vastas seisvatest toolidest.
„Ikka.“ Naine tõusis ja läks mehe kabinetti, mille seinu katsid tolle kodulinnast São Paulost tehtud värvilised ülesvõtted. Ühel oli kujutatud soojades kuldsetes ja pruunides toonides eksootiliste kivist kaarte seeria ja teisel pelargoonipunaseks, erkoranžiks ja kuldkollaseks värvitud päevinäinud uksed, ukselävel seismas pott lillakaspunaste petuuniatega. Ellen taipas, et ta on ka Marcelo kabinetist sisse võetud.
„Võta, palun, istet.“ Mees viipas tooli poole ja Sarah naeratas tulijale. Mees istus ise oma kirjutuslaua taha; see oli lage, kui välja arvata sülearvuti kõrvale virna laotud kuvatõmmised ja jalgpallipildiga pliiatsitops, millel oli kiri Palmeiras. Mees ohkas. „Kõigepealt tahaksin öelda, et tean, kui raske Courtney lahkumine teie mõlema jaoks on. Kui see oleks vähegi võimalik olnud, oleksin seda vältinud. Sarah pakkus mulle just välja väga hea loo idee.“ Marcelo olemine muutus Sarah’ poole vaadates elavamaks. „Tahad ise seletada või teen seda mina?“
„Sa võid seda ise teha.“
„Olgu.“ Marcelo pöördus otse Elleni poole. „Me kõik teame, et Phillys on tapmiste arv ülejäänud riigiga võrreldes üks suuremaid; me kajastame seda teemat igapäevaselt ühe või teise nurga alt. Sarah leidis, et me võiksime seda teemat käsitleda mitte tavauudistena, vaid kirjutada mõne suurema arvamusloo. Sarah, nüüd tuleb see koht, kus toimetaja su idee pihta paneb.“ Marcelo läkitas Sarah’le laia naeratuse ja naine hakkas naerma.
Segadusse sattunud Ellen ei suutnud isegi naeratamist teeselda. Sarah oli talle rääkinud, et pöördub Marcelo poole seoses ametiseisundi kuritarvitamise looga, kuid see polnud tõele vastanud. Ta oli jutuks võtnud hoopiski arvamusloo, mis oli midagi hoopis suuremat. Arvestades kuu lõpus ees ootavat veel ühte koondamist oli Sarah’l ilmselgelt plaanis teha kõik, et asi temast mööda läheks.
Marcelo jätkas: „Me peame selgitama, miks sellised asjad võrreldes teiste Ühendriikide linnadega