Sosistav kalju. Kolmas raamat. Sari "Harlequin", "Neitsijõgi". Robyn CarrЧитать онлайн книгу.
Brad ärritunult. „Ma pole lakanud Briest hoolimast. Seda ei juhtu iial. Ma lähen teda vaatama.“
„Ma ei arva nii,“ ütles Jack. „Ta pole praegu vormis, et sinuga maid jagada.“
„Sina ei ütle, kes teda külastada võib, Jack. See on Brie asi.“
„Lõpetage,“ sõnas Mike rangelt. „Ärme tee seda siin.“
„Küsi talt, kas ta tahab seda õues arutada,“ nähvas Jack vastu.
„Jah, ma…“
„Hei,“ ütles Mike uuesti ja lükkas mehed teineteisest veelgi kaugemale. „Mitte siin!“
Brad astus lähemale, surudes end Mike’i vastu, ent tasandas ettevaatlikult häält. „Ma tean, et sa oled vihane, Jack. Üleüldiselt kõige ja minu peale. Ma ei süüdista sind. Aga kui sa minuga norid, teeb see Brie jaoks asja hullemaks. Ja see politseinik paneb su lihtsalt kinni.“
Jack krigistas hambaid ja surus end teiselt poolt Mike’i vastu. Mike’il oli pisut raskusi nende lahus hoidmisega. „Ma tahan väga kedagi lüüa,“ ütles Jack läbi kokkusurutud hammaste. „Praegu kõlbad sina sama hästi nagu iga teine. Sa jätsid oma abikaasa maha. Sa hülgasid ta siis, kui ta valmistus selle litapoja vastu kohtusse minema. On sul aimugi, kuidas see talle mõjus?“
Oh sa poiss, mõtles Mike. Need kaks lähevad kohe käsipidi kokku, siinsamas haiglakoridoris. Mike oli üle meeter kaheksakümne pikk ja üsna tugev, aga Brad ja Jack olid mõlemad pikemad, laiaõlgsemad, vihasemad ja neil polnud õlavigastust. Mike klobitakse läbi kohe, kui nad kannatuse kaotavad ja teineteist kolkima hakkavad.
„Jah,“ ütles Brad. „Jah, on küll! Ja ma tahan, et ta teaks, et mulle läheb ikka veel korda, mis temaga toimub. Me oleme lahutatud, aga meil on ühine minevik. Palju häid mälestusi. Kui ma saan praegu kuidagi aidata…“
„Hei!“ ütles Mike politseinikule. „Hei! Tule siia!“
Politseinik astus lõpuks ometi vahele ja sättis end Mike’i kõrvale, Bradi ja Jacki vahele. „Hea küll, härrased,“ ütles ta. „Mul on käsk. Ei mingit rüselemist preili Sheridani ukse taga. Kui te soovite seda rahulikult arutada, siis tehke seda palun koridori teises otsas.“
Oh, see polnud hea soovitus, mõtles Mike. Kui nad koridori lõppu lähevad, siis mitte rääkima. Mike lükkas Jacki ettevaatlikult mõne sammu võrra tagasi. „Hinga sisse,“ ütles ta vaikselt. „Sa ei taha seda teha.“
Jack põrnitses Mike’i. „Oled sa selles kindel?“
„Tõmba tagasi,“ ütles Mike nii autoriteetselt, kui oskas.
Just sel hetkel astus Brie palatist välja õde ja Brad ütles talle kiiresti, ilma et Jack oleks jõudnud sekkuda. „Proua, mina olen preili Sheridani endine abikaasa Brad. Ma olen ka politseiuurija,“ ütles ta naist takistades. „Ma pole tööl. Kas te küsiksite, kas ta on nõus mind vastu võtma? Palun?“
Õde keeras end ringi ja astus tagasi palatisse.
„Mida tema siin teeb?“ küsis Brad, osutades Mike’ile pilgu ja lõuanõksuga.
Oh, viga, mõtles Mike kohe ja ajas end sirgeks. Kas Brad oli hull? Vihastades meest, kes takistas Jacki teda maha löömast? Ta tundis, kuidas tema enda peopesad rusikasse tõmbusid. Endine abikaasa tahab teada, miks teine mees siin on? Ta jätab oma naise teise pärast maha, aga ükski mees ei või jätkata sealt, kus tema pooleli jättis? Mike lausa naeratas, kuigi külmalt. Sitta kah, mõtles ta. Ma peaksin lihtsalt laskma Jackil ta läbi peksta.
„Ta on politseinik,“ ütles Jack, väänates pisut tõtt. „Ma palusin tal tulla. Appi.“
„Ta võib ära minna,“ ütles Brad. „Me ei vaja ta abi.“
Sellest piisas. Mike astus ühe kiire sammu Bradi suunas, ent teda takistas tugev käsi, mis teda haigest õlast tagasi tõmbas. Sellest piisas ta tähelepanu püüdmiseks; ta ei sunni Bried seda läbi elama. Aga kui nad peaksid Bradiga kusagil mujal juhuslikult kohtuma, näiteks parklas, siis ei saanud ta midagi lubada. Praegu tahtis ta Bradiga arveid klaarida sama palju kui Jack.
Õde astus taas palatist välja ja rääkis Bradiga. „Kui arst on lõpetanud, võite sisse minna.“
Bradil oli oidu mitte üleolekut välja näidata. Ta ei vältinud siiski teiste meestega silmsidet.
„Las ma esitan sulle ühe küsimuse,“ ütles Jack Bradile, üritades samal ajal oma häält valitseda, et vormi kandev mees teda kõrvale ei lükkaks. „Kas sa olid tol õhtul tööl, kui see juhtus?“
„Ei.“
Jack krigistas hambaid. „Seega, kui sa poleks teda teise naise pärast maha jätnud, siis oleksid sel õhtul kodus olnud. Ehk oleksid sa ärkvel olnud ja teda koju oodanud. Ehk oleksid kuulnud tema karjumist. Nii palju siis teie toredast ühisest minevikust.“
„Hei,“ alustas Brad, kes tahtis ilmselgelt vastu vaielda. Kuid Jack keeras talle selja ja astus mitu sammu mööda koridori edasi. Samal hetkel tuli arst erksal sammul palatist välja ning jalutas oma märkmeid vaadates kõigist kolmest mehest mööda. Brad kergitas lõuga, heitis teistele meestele kiire pilgu ja astus Brie palatisse.
Mike hingas pahinal välja. „See oleks inetuks kiskunud,“ ütles ta. Ta läks Brie palati ukse kõrval oleva tooli juurde ja istus. Jack sammus närviliselt edasi-tagasi. Ta astus mitu sammu mööda koridori edasi, uksest kaugemale.
Mike toetas küünarnukid põlvedele. Ta märkas, et politseinik seisis ta kõrval.
„See on kindlasti raske,“ ütles politseinik Mike’ile, viidates mõne jala kaugusel olevale Jackile, kelle lõug tuksles ja käed olid külgedel rusikatesse surutud.
Mike keeras pead ja vaatas noorele politseinikule otsa. Ta heitis pilgu oma parimale sõbrale; Jack oli piinatud, abitu. „Miski ei valmista sind ette selleks, kui midagi sellist juhtub naisega, keda sa armastad,“ ütles ta vaikselt. „Mitte miski.“
Brie lasti sel pärastlõunal haiglast välja ja ta läks vanematekoju. Sam ja Jack sõidutasid teda ning Mike järgnes neile oma autoga, jälgides neid murelikult. Ta polnud politseikarjääri kestel seksuaalrünnakute ohvritega eriti kokku puutunud, kuid mõnega siiski. Ta ei olnud kunagi näinud naist, kes on nii stoiline, nii eemalolev. Kui nad Sami juurde jõudsid, läks Brie otseteed tuppa, mis oli olnud tema oma, kui ta noorem oli. Ta kutsus Jacki enda juurde, et too peegli kinni kataks.
Brie lasi sel õhtul söögi kandikuga oma tuppa tuua. Õed astusid ükshaaval läbi, külastasid teda tema toas, kuid ei jäänud kauaks. Sheridani lapsi oli viis, kõik peale Brie abielus. Kaks õde olid Jackist vanemad, üks õde paar aastat noorem, ja siis oli Brie, pesamuna, üksteist aastat noorem kui Jack. Tema kolm vanemat õde olid perekonda toonud kaheksa tütart ning Jack ja Mel olid lisanud ainsa poisi väikese Davidi näol. Seega, kui perekond kokku tuli, oli tegemist peaaegu taltsutamatu rahvahulgaga. Tunglev mass täis lärmi ja naeru – Mike oli seda varasematel külaskäikudel isegi näinud. See polnud Valenzuela majast erinev. Praegu aga oli teisiti. Maja oli vaikne nagu mausoleum.
Mike sõi vaikselt koos Sami, Jacki ja Meliga õhtust.
„Sa pead ilmselt Los Angelesse edasi sõitma,“ ütles Jack Mike’ile, kui laud oli koristatud.
„Mida iganes.“ Mike kehitas õlgu. „Ma võin jääda päevaks või paariks, vaadata, kas midagi hakkab selginema.“
„Ma ei taha sind kinni hoida,“ ütles Jack. Seejärel läks ta välja verandale ja Mike järgnes talle. „Ma võin sulle helistada, kui midagi juhtub.“
Sam tuli välja, kaasas kandik kolme klaasiga. Igas klaasis oli merevaigukarva naps ja ta asetas kandiku aialauale. Vaikides võtsid kõik mehed klaasi ja rüüpasid. Juunikuu õhk oli Sacramento orus lämbe, niiske ja peaaegu suruv. Mõne minuti pärast tõusis Sam püsti ja soovis head ööd. Seejärel lõpetas Jack oma napsu ja läks majja. Ükshaaval hakkasid