Häärberi peretütar. Betty NeelsЧитать онлайн книгу.
oli ikka veel olemas, samuti maa selle ümber. Tema isa ei loobuks kunagi kummastki.
See mõte hirmutas teda, aga ta heitis selle kiiresti kõrvale kui rumaluse. Tony armastas teda, ta kandis mehe kingitud sõrmust, nad abielluvad ja seavad end sisse. See kõik tundus praegu pisut ähmane, aga ta lootis, et nad ei pea Londonis elama. Mehel oli seal korter, mida Leonora polnud kunagi näinud, aga mille kohta Tony kinnitas, et loobub sellest, kui nad on abielus. Ja ta oli öelnud, et kui nad on abielus, siis teeb ta tüdruku kodu jälle selliseks, nagu see esialgu oli.
Kui Leonora protesteeris, et isa ei pruugi seda lubada, oli mees talle kannatlikult selgitanud, et sellisel juhul kuulub ta perekonda ja kindlasti lubab Sir William tal hoolitseda selle eest, et maja ja maa oleks korras, nagu nende kodu olema peab. „Pealegi,“ oli ta öelnud, „lõpuks saab sellest kodu meie pojale – su vanemate lapselapsele...“
Leonora polnud seda kunagi isale ega emale maininud. Nii Tony moodi, mõtles ta kiindunult – ta on suuremeelne ja hoolitsev, valmis kulutama raha tema kodu kordategemisele...
Proua Pike’i hääl katkestas ta mõtted. „Kas roosa või punane lõhe, preili Leonora?“
„Oh, roosa, proua Pike – kalakoogid, teate.“
Proua Pike noogutas. „Need on väga maitsvad.“ Nagu ülejäänud küla, teadis ka tema, kui vähe oli Crosby perekonnal raha. Palju raha polnud neil kunagi olnud ja Sir William oli kaotanud peaaegu kõik, mis alles oli, mingis finantskrahhis. See oli kohutav ebaõiglus, aga hea, et preili Leonora noormehel oli palju raha.
Ta pani toiduained kotti ja vaatas, kuidas Leonora mööda jäist tänavat kõndis. Tüdruk oli juuksed mütsi alla pannud ja tõepoolest, selja tagant nägi ta välja nagu hulkur. Ainult siis, kui ta nägu näed, mõtles proua Pikes, saad aru, et midagi sellist ta pole.
Leonora läks koju ühest kõrvaluksest. Neid oli mitu; maja, mille kõige vanem osa oli tõesti väga vana, oli saanud jõukamatel aegadel lisaruumi juurde ja sel oli soliidne George’i-aegne fassaad uhkete uste ja suurte akendega. Tagaosas olid mitmed põlvkonnad lisanud toa siia, koridori sinna, mõne kasutu trepi, igasuguse suuruse ja kujuga aknaid, ning kõikjale sai lisauste kaudu.
Uks, millest Leonora sisse astus, viis läbi hämara, üsna niiske koridori kööki – see oli suur ruum, kus asus tohutu kapp, täksitud laud, kuhu ümber mahtus istuma üle kümne inimese, valik tasse ja ridade viisi riiuleid, millel olid potid-pannid. Koer tukkus ahju juures, aga tõusis püsti, raputas end ja tuli tüdrukule vastu, kui ta oma koti lauale asetas.
Leonora kummardus koera silitama, kinnitades talle, et kahtlemata tuleb lihamüüja auto ja tema jaoks on kont. „Ja kui läheb natuke soojemaks, siis teeme ühe korraliku jalutuskäigu,“ lubas ta loomale. Koer oli vana labrador ja kiire jalutuskäik väikeses pargis maja taga oli kõik, millega ta halva ilmaga hakkama sai.
Köögi teises otsas avanes uks ja sisse astus lühikest kasvu paks naine, triibuline kass sabas, ning Leonora pööras ringi ja naeratas talle.
„Väljas on õudne ilm, Nanny. Ma viin Wilkinsi aeda, las teeb ühe kiire jooksu.“ Ta heitis pilgu kellale. „Söön lõunat siis, kui tagasi tulen.“
Naine noogutas. Tal oli kena sõbralik nägu, punaste põskedega ja kortsuline, ning hallid juuksed korralikus krunnis. „Ma lõpetan üleval ära. Ma teen kohvi – see on pliidi peal soojas, kui tulete.“
Wilkins ilmast eriti ei hoolinud, aga kõndis kuulekalt mööda teerada, kus tellismüüris avanes uks parki – see oli üsna tagasihoidlik; väike jõeke jooksis pargiserval ning siin-seal olid väikesed puudesalud. Nad läksid jõeni ja seejärel pöördusid tagasi kodu poole.
Ehkki maja oli erineva kõrgusega katuste ja omavahel sobimatute akende segadik, oli sellel oma võlu, isegi talvekuudel. Muidugi olid paljud ruumid praegu kinni, aga Leonora arvas, et kui kooruvat värvi ja pragusid mitte eriti lähedalt vaadata, avaldab maja üpris palju muljet. Ta armastas seda, iga selle pragu ja katkist plaati, iga niisket seina ja kriuksuvat põrandalauda.
Tagasi köögis, pühiti Wilkinsi käpad puhtaks ja keha hõõruti käterätikuga soojaks ning koer asus jälle pliidi ette. Leonora riputas mantli ukse juurde nagisse, vahetas kummikud kulunud susside vastu ja hakkas söögiks valmistuma – supp juba mulises pliidil, lisaks oli juustusuflee ja juust küpsistega.
Ta värises, viies portselan- ja hõbenõudega kandikut läbi koridori söögituppa. Mõistlik olnuks köögis süüa, aga ema ja isa ei tahtnud sellest kuuldagi, ehkki söögitoas oli sama külm kui koridoris, kui mitte külmem.
„Me ei tohi oma standarditest loobuda,“ oli isa öelnud, kui Leonora sellest juttu tegi. Niisiis istusid nad lõunat sööma elegantselt kaetud laua taha, süües suppi, mis oli selleks ajaks, kui see söögituppa jõudis, juba külmaks läinud. Mis sufleesse puutus, siis jooksis Leonora ahju juurest laua juurde, pidades meeles, et peab söögitoa ukse juures sammu aeglustama, ja asetas selle õrnalt lauale, et ta ema serveeriks, ning tal oli hea meel, et suflee polnud alla vajunud.
„Oivaline,“ ütles leedi Crosby. „Sa oled nii hea kokk, kullake.“ Ta ohkas kergelt, meenutades päevi, kui köögis oli kokk ja laua ääres serveeris toitu meesteener. Milline õnnistus see oli, et Leonora oskas suurepäraselt majapidamist korraldada ja sujuvalt käigus hoida.
Leedi Crosby, võluv ja heasüdamlik naine, kes oskas vältida mistahes tegevust, kui keegi teine võis seda teha, mõtles rahulolevalt, et ta tütrest saab Tonyle hea naine. See oli väga tore mees, kes oli juba vihjanud, et kui nad on Leonoraga abielus, siis ta otsib kellegi, kes võtaks üle Leonora kohustused selles majas. Tütrel tõesti veab.
Naine vaatas oma tütart ja kortsutas kulmu, sest kahjuks nägid Leonora riided viletsad välja.
„Kas sul midagi muud peale seeliku ja sviitri pole selga panna, kullake?“ küsis ta.
„Noh, ema, väljas on õudne ilm – see pole ilusasti riidesse panemiseks. Pealegi ma lubasin Nannyle, et aitan tal õhtupoolikul köögikappe koristada.“
Isa tõstis pilgu. „Miks see naine, kes külast siin käib, ei võiks seda teha?“
Leonora ei öelnud talle, et proua Pinch polnud käinud juba rohkem kui kuu aega. Ta palk, ehkki väike, oli siiski majapidamises pidev kulu, ja kui ta mees oli tööl käeluu murdnud, oli ta otsustanud koristamisest loobuda. Leonora nägi selles võimalust paar naela võita ja töötas ise kõvemini.
Ta ütles: „Noh, isa, ma tahaksin need kapid vahel ise üle vaadata.“ See märkus kaotas kõige pisemadki kahtlused, mis ta vanematel võisid olla.
„Palun kasuta kindaid, kullake,“ ütles ema. „Pea meeles, et täna õhtul on Willoughbyde juures õhtusöök – su käed!“
Willoughbyd elasid pisut külast väljas väikeses George’i-aegses majas kaunis kohas ja kuna neil oli palju raha, oli seal kõik väga hästi hoolitsetud. Nad olid juba vanemad inimesed, heasüdamlikud ja külalislahked ning Leonorale meeldis nende juures käia.
Kappidega ühele poole saanud, jõi ta koos Nannyga teed ning viis kandiku elutuppa. Isegi külmal talvepäeval nägi see ilus välja oma kõrgete akende, sikatuurlae ja tohutu kaminaga, kus põles halutuli, mis küll tuba soojemaks ei teinud. Mööbel oli samuti kaunis, kenasti poleeritud, kulunud polster harjatud ja parandatud.
Ema ladus pasjanssi ja isa istus akna juures laua ääres ning kirjutas midagi. Leonora asetas kandiku väikesele lauale ema tooli juures ja läks kaminasse halge juurde panema.
„Ma arvan, et võime varsti väikese õhtusöögi korraldada,“ märkis leedi Crosby. „Me oleme mitu tükki võlgu, eks ole? Sa võiksid hakata menüüd koostama, kullake.“
„Kui palju inimesi?“ küsis Leonora, andes emale järele, mõeldes samas, kust see raha peaks tulema. Õhtusöögid maksavad raha. Nad võivad hõbeda panti panna, arvas ta sisimas itsitades; või ta teeb tohutu suure hakkliha-kartulipiruka ja pakub seda külalistele...
„Oh, kaheksa, mis sina arvad? Ei