Lume ja tuha hingus 1. osa. Diana GabaldonЧитать онлайн книгу.
surmatõbe … Ian oli arvanud, et kahnyen’kehakasid see mees ei tunne: nende keelt rääkis ta halvasti ja tema näos peegeldus kartus jääda iga hetk ilma oma skalbist – hirm, mis tundus indiaanlastele nii veider, et üks või teine oleks ilmselt tahtnud seda naljaviluks proovida, kui Tewaktenyonh poleks käskinud kohelda võõrast aupaklikult. Ian oli sunnitud tegutsema külalise tõlgina ning ta oli oma ülesande täitnud, tundmata sellest siiski vähimatki rõõmu. Ta eelistanuks pidada ennast pigem mohookiks kui tunnistada hõimlust Halva Higiga.
Aga onu Jamie … tema saaks niisuguse ülesandega sootuks paremini hakkama. Kas ta võtaks selle vastu? Ian kuulas hääli ebamäärase huviga, aga oli selge, et onu Jamie ei lase ennast nurka suruda. Ennem õnnestub MacDonaldil konn pihku püüda, mõtles ta, kuulates, kuidas Jamie vastusest kõrvale põikleb.
Ian ohkas, võttis Rollol ümbert kinni ja toetus raskelt koerale. Tal oli kohutavalt halb olla. Ian arvanuks, et tema surmatund on ligidal, kui tädi Claire poleks öelnud, et ta tunneb end mitu päeva sandisti. Kui ta surema hakkaks, oleks Claire ju kindlasti siia jäänud – ta poleks lahkunud ega jätnud Ianit üksi, ainsaks seltsiliseks Rollo.
Luugid olid ikka veel lahti ja talle voogas peale välisõhku, mis oli ühtaegu külm ja mahe nagu kevadöiti ikka. Ian tajus, kuidas Rollo tõstis koonu, nuhutas ning hakkas siis vaikselt ja innukalt niuksuma. Haistis vist opossumit või pesukaru.
„Eks mine siis,” sõnas Ian, ajades end sirgu ja müksates koera tasakesi. „Ma saan hakkama.”
Koer nuhutas teda kahtlustavalt ning püüdis lakkuda peanahka, kus turritasid õmblused, kuid jättis järele, kui Ian karjatas ja neid kätega kaitses.
„Mine, ütlesin ma!” Ta andis koerale kerge vopsu, mispeale Rollo turtsatas, tegi ühe ringi, tuhises siis aknast välja ning maandus tugeva mütsuga. Õhku rebestas kohutav röögatus, millele järgnes sammude müdin ja põõsaste ragin, kui rasked kehad nende vahetsi eemale tormasid.
Köögi poolt kostis ehmunud hääli, esikust lähenesid onu Jamie sammud ning kohe paisatigi vastuvõtutoa uks lahti.
„Ian!” hüüdis onu vaikselt. „Kus sa oled, poiss? Mis lahti on?”
Ian tõusis püsti, aga tema silme ette langes pimestavalt valge kate ja ta lõi vaaruma. Onu Jamie haaras tal käsivarrest kinni ja pani ta toolile istuma.
„Mis juhtus, poiss?” Udu hakkas Iani silme eest hajuma ning ta nägi uksest langevas valguses onu seismas ja avatud akna poole vaatamas, vintpüss käes ning nägu murelik, kuid ometi lustlik. Ta vedas põhjalikult ninaga. „Skunk see ilmselt ei olnud.”
„Keegi seal igatahes oli,” lausus Ian ja puudutas tasakesi pead. „Üks kahest, kas Rollo jooksis pantrit taga ajama või hirmutas tädi kassi puu otsa.”
„Nojah. Pantriga oleks tal arvatavasti rohkem õnne.” Onu pani püssi käest ja astus akna juurde. „Kas ma panen luugi kinni või tahad värsket õhku, poiss? Näed natuke vilets välja.”
„Ma tunnengi ennast viletsasti,” tunnistas Ian. „Jäta pealegi lahti, onu.”
„Kas heidad nüüd puhkama, Ian?”
Ian kõhkles. Iiveldus vaevas endiselt ning ta oleks tahtnud uuesti pikali heita, aga vastuvõtutuba oma tugevate lõhnade, väikeste läikivate nugade ning teiste salapäraste ja valu põhjustavate asjadega tekitas temas kõhedust. Paistis, nagu saaks onu Jamie sellest aru, sest ta kummardus ja toetas Ianit küünarnukist.
„Lähme, poiss. Sa võid magada üleval korralikus voodis, kui lepid sellega, et major magab teises.”
„Küllap lepiksin,” vastas Ian, „aga jään vist ikkagi siia.” Ta osutas aknale, tahtmata noogutada ja pead uuesti osatada. „Rollo tuleb kindlasti õige varsti tagasi.”
Onu Jamie ei hakanud temaga vaidlema ja Ian oli talle selle eest tänulik. Naised kippusid sind poputama. Mehed leppisid sellega, mida sa neile ütlesid.
Onu tõstis ta pikema jututa asemele tagasi, kattis tekiga ja hakkas pimeduses kobama, otsides käest pandud vintpüssi. Ianil tekkis tunne, et pisut poputamist kuluks talle ehk ikkagi ära.
„Kas tooksid mulle kruusi vett, onu Jamie?”
„Mida? Ah jaa.”
Tädi Claire oli jätnud veekannu käeulatusse. Kostis valamise mõnusat kulinat; Iani suud puudutas savikruusi serv ja selga toetas onu käsi, et teda püstakil hoida. Seda poleks vaja olnud, aga ta ei vaielnud vastu: puudutus oli soe ja sisendas kindlustunnet. Ianit läbistas kerge värin, ta polnud arugi saanud, et öine õhk oli nii jahe.
„Kõik ikka korras või, poiss?” küsis onu Jamie tasa.
„Jaa, kõik on hästi. Onu Jamie?”
„Mh?”
„Kas tädi Claire rääkis sulle … sõjast? Sellest, mis tuleb. Inglismaaga.”
Järgnes hetk vaikust; uksest langevas valguses nägi Ian onu suurt kogu liikumatult seismas.
„Jah,” vastas Jamie ja võttis käe ära. „Kas sulle ka?”
„Ei, mulle rääkis nõbu Brianna.” Ian pööras end külili, hoides, et õmmeldud pea haiget ei saaks. „Kas sa usud neid?”
Sedapuhku tuli vastus kõhklemata.
„Jah, usun küll.” Onu ütles seda tavapärasel kuival ja asjalikul moel, aga ometi kostis tema häälest midagi niisugust, et Ianil tõusid kuklakarvad turri.
„Noh, ja mis siis saab?”
Hanesulgedest padi oli Iani põse all pehme ja lavendlilõhnaline. Onu käsi puudutas tema pead ja lükkas sassis juuksed näolt eemale.
„Ära selle pärast muretse, Ian,” lausus ta vaikselt. „Selleni on veel aega.”
Jamie võttis püssi ja läks toast välja. Oma asemelt nägi Ian hoovi ning alaneval seljandikul kasvavate puude latvade kohalt paistsid talle kätte Musta mäe nõlv ja taamal tähtedega pikitud tume taevas.
Ta kuulis tagaust avanemas ja proua Bugi hääl kerkis valjult üle teiste.
„Neid ei ole kodus, söör,” kuulutas see hingeldades. „Maja on pime ja tuli koldes kustund. Kuhu nad küll keset ööd minna võisivad?”
Ian mõtles ebamääraselt, kellest jutt käib, kuid ei arvanud sellest suurt lugu olevat. Kui midagi on pahasti, ajab onu Jamie asjad joonde. See mõte mõjus rahustavalt. Ta tundis end väikese poisina, kes lamab oma turvalises voodis – väljast, pimedast jahedast mägismaa ööst kostmas rentnikuga rääkiva isa hääl.
Soojus mähkis Iani teki all pikkamisi endasse ja ta jäi magama.
Kui nad end minekule asutasid, kerkis taevaservale kuu ning Brianna pidi tõdema, et see on hea. Isegi nüüd, kui tähtede keskel sõudev lopergune ketas pillas ümbrusele oma laenatud valgust, oli rada nende jalge all ometi nähtamatu. Jaladki olid nähtamatud, mähkunud metsa täielikku pimedusse.
Ehkki must, polnud mets siiski hääletu. Pea kohal mühisesid põlispuud, pimeduses piiksus ja nahistas nähtamatuid olendeid ning aeg-ajalt lendas mõni nahkhiir vaikselt laperdades mööda nii lähedalt, et Brianna ehmus, otsekui oleks end korraga ümbrusest lahti kiskunud ja tema nina all lendu tõusnud tükike ööd.
„Kirikuõpetaja kass on kartlik kass,”7 pakkus Roger, kui Brianna ühest säärasest ilmutisest heitununa õhku ahmides tema külge klammerdus.
„Kirikuõpetaja kass on … kannatlik kass,” vastas Brianna ja pigistas mehe kätt. Selle asemel et magada oma mõnusas voodis, tuleb neil ilmselt veeta öö mantlisse mähituna McGillivrayde kolde ees … aga vähemasti on nad koos Jemmyga.
Roger pigistas vastu; mehe käsi oli suur ja tugev ning mõjus pimedas väga julgustavalt.
„Pole midagi,” lausus Roger. „Mina tahan ka, et ta oleks meiega. Niisugusel ööl