Lume ja tuha hingus 1. osa. Diana GabaldonЧитать онлайн книгу.
Briannat pisut.
„Ei,” vastas ta. „Plehku pistis. Kas sa oled verine? Ja kus Jem on?”
„Ei usu,” vastas Roger, võttis hiljukesi käe laubalt ja vaatas seda.
„Ossa. Oled sina alles kõva käega, tüdruk. Jem on McGillivrayde pool. Lizzie ja härra Wemyss võtsid ta kaasa Senga kihluspeole.”
„Tõesti? Kelle ta valis?” Viha ja kahetsus andsid sedamaid maad uudishimule. Ute McGillivray oli otsinud saksa põhjalikkusega kaasat pojale ja kolmele tütrele, järgides omaenda kolme kriteeriumi: maa, raha ja auväärne seisus esimestel, vanus, välimus ja võluvus viimastel kohtadel. Polnud midagi imestada, et laste arvamus ei langenud ema omaga kokku, aga Frau Ute McGillivray oli ikkagi nii tugev isiksus, et nii Inga kui Hilda olid abiellunud emalt õnnistuse saanud mehega.
Senga oli kummatigi emale võrdväärne vastane: teadis, mida tahab, ega kõhelnud seda välja ütlemast. Mitu kuud oli ta kõikunud kahe kosilase vahel: neist üks oli Heinrich Strasse, Bethaniast pärit silmatorkavalt nägus, kuid vaene noormees – ja luterlane –, teine püttsepp Ronnie Sinclair. Siinse seljandiku standardite järgi võis Ronniet pidada jõukaks meheks ning selles, et ta oli Sengast kolmkümmend aastat vanem, ei näinud Ute mingit takistust.
Senga McGillivray abielu küsimus oli andnud Fraserimäe asukatele juba mitu kuud kirglikku kõneainet ning Brianna teada oli tulemuse kohta sõlmitud mitu suurte panustega kihlvedu.
„Nii et kes see õnnelik mees siis on?” kordas ta.
„Proua Bug ei tea ja see valmistab talle kõvasti meelehärmi,” vastas Roger ning puhkes naerma. „Manfred McGillivray tuli neile eile hommikul järele, aga proua Bug polnud veel suurde majja jõudnud, seepärast jättis Lizzie talle tagauksele kirjakese teatamaks, kuhu nad läksid, kuid talle ei tulnud pähe mainida õnneliku peigmehe nime.”
Brianna vaatas sinnapoole, kus loojus päike; ketas ise oli vajunud juba nii madalale, et seda polnud näha, aga kastaniokste vahelt langes õuele ikka veel ergavat valgust, mis laskis kevadisel rohul paista sügavpehmena nagu smaragdroheline samet.
„Küllap tuleb meil siis oodata homseni, enne kui teada saame,” lausus Brianna, hääles kahetsusnoot. McGillivrayd elasid vähemalt viie miili kaugusel, enne kui nad sinna jõuaksid, oleks väljas täiesti pime ning isegi siis, kui lumi oli sulanud, polnud tark hulkuda mägedes öösiti ringi, ilma et olnuks head põhjust – või vähemasti paremat põhjust kui tühipaljas uudishimu.
„Jah. Kas tahad minna suurde majja õhtust sööma? Major MacDonald on ka seal.”
„Ah tema.” Brianna mõtles viivu. Ühest küljest oleks ta tahtnud teada, mis uudiseid major tõi, ja mõttel süüa proua Bugi valmistatud õhtueinet ei puudunud oma võlu. Teisest küljest ei tundnud ta pärast kolme trööstitut päeva, pikka retke ja rüüstatud sahvrit vähimatki soovi olla seltskondlik.
Bree pani tähele, et Roger hoidub targu arvamust avaldamast. Käsivars toetatud riiulile, kuhu olid laotatud kõvasti kahanenud taliõunavarud, silitas ta üht ubinat hajameelselt, vedades nimetissõrmega aeglaselt üle puuvilja ümara kollase palge. Temast õhkuvad tuttavlikud võnked andsid vaikimisi mõista, et vanemate, tuttavate … ja lapseta kodus veedetud õhtul võivad olla omad eelised.
Brianna naeratas Rogerile.
„Mis su vaene pea teeb?”
Roger vaatas talle lühidalt otsa; päikese hääbuvad kiired kuldasid mehe ninaselga ja süütasid ühes silmas rohelise helgi. Ta köhatas kurgu puhtaks.
„Võiksid seda vist suudelda,” pakkus ta areldi. „Kui sul juhtub tuju olema.”
Brianna tõusis vastutulelikult kikivarvule ja tegigi nõnda, lükates tihedad mustad juuksed mehe laubalt kõrvale. Otsmikul oli pirakas muhk, aga verevalum polnud veel hakanud tekkima.
„Kas nüüd on parem?”
„Veel mitte. Proovi õige uuesti. Äkisti pisut madalamalt.”
Roger asetas käed Brianna puusakumerustele ja tõmbas naise enda vastu. Temaga peaaegu ühepikkune Bree oli varemgi osanud näha säärases sobivuses suurt eelist, ent praegu rabas see teda taas tugevasti. Ta hööritas end naudisklevalt tasakesi ning Roger ahmis kähinal õhku.
„Mitte päris nii madalalt,” lausus ta. „Vähemasti esialgu.”
„Vaat kui pirtsakas,” sõnas naine leplikult ja suudles meest suule. Rogeri huuled olid soojad, aga tal – nagu Briannal endalgi – oli endiselt küljes kibeda tuha ja niiske mulla lõhn ning Bree väratas kergelt ja tõmbus eemale.
Hoides kätt kergelt naise seljal, küünitas Roger end temast mööda ja vedas sõrmega üle riiuliserva, kus oli ümber aetud vahtrasiirupipurk. Seejärel tõmbas ta sõrmega õrnalt üle Bree ja enda alahuule, kummardus taas ning suudles naist, kuni magusus nad endasse mähkis.
„Ma ei mäletagi, millal sind viimati paljana nägin.”
Brianna pigistas ühe silma kinni ja uuris teda skeptiliselt.
„Umbes kolm päeva tagasi. Küllap see siis teab mis meeldejääv polnud.” Oli olnud tohutu kergendus heita ült kolm päeva ja kolm ööd seljas olnud riided. Aga isegi paljalt ja kiiruga pestuna haistis ta juustes ikka veel tolmulõhna ja tundis varvaste vahel teekonna saasta.
„Nojah, seda küll. Ma pidasin siiski silmas midagi muud: seda, et me pole juba ammu jaganud armastust päevavalges.” Roger lamas külili, nägu naise poole, ning libistas naeratades kergelt käega üle tema kaarduva piha ja kumerduvate tuharate. „Sul pole aimugi, kui ilus sa oled – ihualasti, päike paistmas selja tagant. Oled üleni kuldne, just nagu kulla sisse kastetud.”
Otsekui sellest särast pimestatuna sulges Roger ühe silma. Brianna liigatas ja päike hakkas paistma mehele näkku, pannes lahtise silma, enne kui Roger pilgutas, korraks smaragdina särama.
„Mm.” Brianna sirutas laisalt käe ning tõmbas mehe pea lähemale, et teda suudelda.
Muidugi sai ta aru, mida mees silmas pidas. See tundus kummaline … peaaegu kõlvatu, tõsi küll meeldival moel. Enamasti armatsesid nad öösel, kui Jem oli magama jäänud, rääkides teineteisega sosinal keset koldetule heidetud varje, otsides ja leides teineteist kahisevate tekkide salakihtide ja ööriiete vahelt. Ning ehkki Jem magas enamasti nagu nott, olid nad ometi kogu aeg teadlikud oma voodikeses teki all häälekalt hingavast väikesest kogust.
Kummalisel kombel tajus Bree Jemi ligiolekut sama tugevasti ka praegu, kui poissi seal polnud. Tundus imelik olla lapsest lahus, teadmata, kus ta ühel või teisel hetkel viibib, tundmata tema väikest, kuid väga liikuvat keha enda pikendusena. Vabadus oli küll meeltülendav, ent tekitas ikkagi natuke ärevust, nagu oleks ta kaotanud midagi hinnalist.
Nad olid jätnud ukse lahti, et nautida valgust ja tunda ihul välisõhu puudutust. Päike oli nüüd peaaegu veerenud ja ehkki õhus püsis veel meekarva kuma, oli sellesse ühtlasi sugenenud jahedust. Äkiline tuulepuhang sakutas akna ette riputatud loomanahka, tuhises läbi toa, lõi ukse pauguga kinni ja jättis nad äkki pimedusse.
Brianna ahhetas. Roger ümatas üllatusest, vibutas end voodist välja ja läks ust avama. Ta paiskas selle pärani ning Brianna ahmis sisse värsket õhku ja päikesepaistet, andes endale alles nüüd aru, et oli ukse sulgudes tundnud end korraga nagu hauakambris ja hoidnud sestpeale hinge kinni.
Paistis, et Roger tunneb sedasama. Ta seisis uksel, toetudes vastu piita ning lastes tuulel sasida oma tumedaid krussis ihukarvu. Rogeri juuksed olid endiselt sabasse seotud, ta polnud vaevunud neid valla päästma ning Brianna tundis äkilist tungi astuda mehele selja tagant ligi, päästa nahkpael lahti ja torgata sõrmed pehmetesse läikivmustadesse salkudesse, mis pidid ilmselt pärinema mõnelt laevahukust pääsenud ja keltide rannikule sattunud muistselt hispaanlaselt.
Jõudmata veel langetada teadlikku otsust, oli Brianna juba jalul ja tegi oma äkkuiu teoks, kammides sõrmedega mehe lokkidest välja tillukesi kollaseid urbi ja raokesi. Roger