Ütle sina seda esimesena. Happily Inc, 1. raamat. Susan MalleryЧитать онлайн книгу.
uuesti Nicki poole. „Mina olen esinenud Broadwayl. Nii ma Geraldiga tutvusingi. Gerald oli mu mentor. Pensionile jäädes kolis ta siia. Mina tulin siia talve eest pakku – ja jäingi siia. Pärast Geraldi surma kolisin L. A-sse, aga siin olles löön kaasa, sest see on lahe.”
Alanit kuulates taipas Nick, et Alan on märksa vanem, kui ta oli esimese hooga arvanud. Hakkas juba viiekümnele lähenema.
„Kas siis tõesti tahetakse Rooma pulma?” küsis ta.
„Ja mida kõike veel. Kauboipulma ka, aga sellega mina ei tegele.” Ta võbistas õlgu. „Hobused on kõige hullemad! Nad haisevad. Aga minule meeldib üks korralik printsessipulm. Ma olen väga kena välimusega õukondlane, kuigi ütlen seda ise. Ent täna oleme roomlased. Elagu Caesar!”
Kümme minutit hiljem vahtis Nick end peeglist. Ta kandis ehtsat toogat. Või vähemalt toogakostüümi. Lühike valge seelik ulatus poolde reide. Tooga ülaosa oli kinnitatud ühelt õlalt ja Alan oli andnud talle pähe panemiseks lehepärja. Sandaalipaelu kinni sidudes mõtles ta, et võib-olla siiski ei tasu sellest vendadele rääkida. Nad ei jätaks teda elu lõpuni rahule.
„See kõik on väga lihtne,” selgitas Alan, kui ta oli riidesse saanud. „Pruut istub palankiinil. Meie tõstame selle maast üles ja kanname ta sisse. Tema astub maha ja meie viime palankiini välja. Meie J-dega teenindame ka vastuvõtul, aga sinult vist Pallas seda ei eelda. Nii et sina oled pärast seda vaba.”
Nick ei vaevunud märkima, et tal on töövestlus pidamata. Ausalt öelda tekkisid tal selles juba kahtlused. Tema vajas midagi, millega päevi mööda saata, kuni jõuab otsusele, mida tellimustööga ette võtta. Kuigi siin oli nii mõndagi põnevat, polnud see päris see, mida tema otsis.
Pallas tuli tagasi. Ta oli asendanud teksad ja T-särgi lihtsa tumerohelise kleidi vastu, mis tõi esile ta silmade pähkelpruuni värvi. Ta pikad pruunid juuksed olid endiselt keerulises patsis ning Nickile tundus, et naine oli meikimata. Loomulikult polnud Pallas ju pruut – tema oli siin selleks, et pruudi unistused täide viia.
Pallas noogutas Nickile lähenedes heakskiitvalt. „Sa näed väga hea välja. Suur tänu meid aitamast. Kui sa poleks olnud nõus meid aitama, oleksin olnud paraja supi sees. Kas Alan rääkis juba, mis edasi saab?”
„Kanname pruudi sisse ja siis lahkume vaikselt.”
„Õige. Oh, meil on vaja veel sinu töövestlus läbi viia. Ma poleks tohtinud seda pulmale nii lähedasele ajale planeerida, aga ma vist ajasin päevad segi. Tegemist on nii kohutavalt palju.”
Pallase silmis vaheldusid emotsioonid. Nick märkas seal muret, paanikat ja otsusekindlust. Huvitav kombinatsioon.
Pallas ajas selja sirgu. „Üks kriis korraga, nagu Geraldil oli ikka tavaks öelda. Me oleme pulmaks valmis. Härrased, palun võtke kohad sisse.”
Ta läks teiste ees alumisele korrusele. Nick ei osanud midagi oodata, aga peagi olid nad ruumis, kus oli ärevil pruut, Vana-Rooma stiilis kleitides pruutneitsid ja pesuehtne palankiin.
Nick uuris selle külgedele voolitud nikerdusi: käsitööna tehtud nikerdused olid kinnitatud kergele metallraamile.
Pallas lasi neil kohad sisse võtta. Pruut võttis oma kohal istet, Alan paremal pool ees, mis tähendas ilmselt, et tema oli ninamees.
„Loen kolmeni. Siis tõstame – põlvedest – pikkamööda üles.” Alan naeratas pruudile. „Kuigi sinu pärast pole vaja muretseda. Sina oled nagu udusulg ja oma kleidis nii ilus. See on vist disanerikleit? On sinul aga vedanud.”
Pruut vabanes lausa silmanähtavalt pingest. „Suur tänu. Ma olen oma kleidiga väga rahul.”
„Kleit sinuga ka. Kas oleme valmis? Loen kolmeni.”
Kui Alan jõudis kolmeni, tõstis Nick pruudi maast. Kandetoed olid polsterdatud ja õla järgi kumerad. Käega polnud üldse vaja toetada. Pruut oli just nii kerge, nagu Pallas oli tõotanud.
Nick läks koos teistega suure saali poole. Fotograaf tegi pilte. Nende ees avanesid uksed ja nad sisenesid tohutu suurde saali, mille lagi oli vähemalt kuue meetri kõrgune.
Mõlemal pool laia vahekäiku olid külalised ja uhke altari ees ootas peenemas toogas peigmees. Tõrvikud andsid valgust, kuigi oli alles varajane õhtupoolik.
Nad jõudsid altari ette. Alan andis märku pruut maha panna. Kui pruut oli oma roomlasest peigmehe kõrval koha sisse võtnud, viisid nemad palankiini ära. Alan juhatas nad suurde siseõue, kus pidi pärastpoole toimuma vastuvõtt. Palankiin pandi nurka maha.
„Külalistel on kombeks lasta end sellel istudes pildistada,” lausus Alan Nickile. „Nii, sina võid minna.” Ta osutas uksele. „Mine sealtkaudu. Jõuad trepini, mis viib su teisele korrusele. Riietusruum on koridori lõpus paremat kätt.”
„Tänan.”
Nick tegi nagu juhatatud. Sisse jõudes nägi ta treppi. Kuid enne seda märkas ta poikvel ust.
„Ei ole võimalik,” pomises ta lähemale astudes.
Ta avas ukse, vandus endamisi ja astus sisse.
Suured nikerdatud puitpannood ootasid rööbastel, et need oma kohale lükataks. Nick järgis silmadega nende võimalikku teekonda. Tundus, et rööpad viivad saali, kus ta oli just äsja olnud.
Pannood, mis olid vähemalt kolm meetrit kõrged ja kuus pikad, kujutasid endast imelist kunstiteost, kujutades omaaegset palee-elu. Mõni stseen kujutas kuninglikku õukonda, mõni stseene looduses. Süžee oli üsnagi lame, kuid teostus uskumatu. Kõik esimese stseeni tegelased olnuks nagu elusad. Ta tõmbas sõrmega üle dimensiooni andvate elegantsete joonte. Lähemalt uurides märkas ta, et pannood olid kuivad ja vajasid tõsist hoolt. Kas selleks oligi Pallasel teda vaja?
Ta läks tuldud teed tagasi ja tegi tiiru ümber tühja siseõue. Ta hiilis tagasi ballisaali ja märkas seintel Vana-Rooma pannoosid. Need olid sama uhked kui ennist nähtud, kuid isegi nii kaugelt oli näha, et need vajavad hoolt.
Ja tema oli arvanud, et Pallas otsis kedagi, kes parandaks aknaid või ehitaks kappe. Töö sellise asjaga... Kas Atsuko teadis neist pannoodest? Kas ta sellepärast soovitaski selle töö jaoks teda? Sest kuigi ta oli lapsepõlvest peale tegelnud klaasiga, oli ta pühendanud viimased kümme aastat puidule.
Klaas oli külm ja nagu elavhõbe, puu aga elav. Puul oli hing.
Ta läks tuldud teed tagasi ja ronis trepist üles. Kogu see lugu kunstpäevituskreemi ja pruudi kandmisega oli viinud ta mõttele, et tal pole seda tööotsa vaja, aga nüüd, kui ta oli pannoosid näinud, oli selge, et tal pole valikut. Need pannood tuleb restaureerida ja veenduda, et need on nii heas seisukorras, et säilivad ka järgmistele sugupõlvedele.
See kõlas vist üsna dramaatiliselt, mõtles ta riietusruumi sisenedes. Aga need pannood olid Pallase pulmaäri draamat ja omapära väärt. Need väärisid, et ta endast parima annaks, ja ta oli otsustanud, et seda ta teeb. Kuigi tal võis olla tahtmine seda eitada, oli ta oma olemuselt ikkagi kunstnik. Temas voolas isa veri ja koos sellega vajadus luua. Või siis antud juhul restaureerida.
REEGLINA ei planeerinud Pallas nädalavahetusele rohkem kui ühe pulma. Kõik korda seada ja siis õigeks ajaks maha lammutada oli lihtsalt liiga keeruline. Ainus erand oli see, kui pulma sooviti reedesel päeval – sellisel juhul õnnestub pühapäeval teine korraldada. Aga kuigi sel puhul olnuks hind pisut madalam, eelistas enamik pruutpaare ikkagi traditsiooniliselt laupäeva. Mis tähendas, et tal oli enamik pühapäevi vabad.
Emaspäeva hommikul läks ta varakult kontorisse ja tegi kinnistule ringi peale. Siseõuega peahoone oli U-kujuline. Läänetiivas oli väike fuajee ning üsna traditsiooniline Itaalia villa stiilis fassaad. Põhjakülg oli kivist ja meenutas keskaegset lossi. Lõunakülg oli kaetud puiduga, mõjudes vana lääne rantšona.
Üks hoone ja kolm erinevat varianti, mida võis mugandada kümne eri pulmateema tarbeks. Hoone oli küll omapärane, aga Pallasele meeldis siin iga võlts kivi ja jukerdav aken.